Kolm sammu kallistuseni

Kuidas laps õpib käima? On väga vaja kuskile minna. Ja see pisike, keda mina hoidsin, alles teeb oma esimesi iseseisvaid samme. Ja te ei kujuta ettegi, millist rõõmu võib valmistada see, kui laps otsustab, et sinu kallistus on väärt eesmärk, mille nimel julgus kokku võtta ja tugedest lahti lasta. Olgugi vaid kolm sammu, aga enne seda ei olnudki ta teinud eriti rohkem samme ja peale seda jätkas ta samamoodi paari sammu kaupa käies ja siis ehmatades maha istudes. Vot nii hea lapsehoidja olen!

Aga selle lapsega sai veel nalja. Muidugi iga päev sai nalja, aga siis ei olnud mul jaksu siia kõike kirja panna. Üks elavamaid mälestusi aga jäi pargikülastusest, kui laps hoolega läbi raudvarbadest aia mulda välja viskas. Ikka peotäis peotäie järel ja nii paarkümmend tükki järjest.

P.S. Ema just informeeris mind, et meil on rulluiskudega prükkar. Nännännääää:D

Aga mu jutu point oli selles, kui kaval üks vaevalt aastane inimene olla võib. Ta loopiski mulda aiast välja seni, kuni mul hajus igasugune hirm selle ees, et ta osa suhu panna võiks ja siis... ühel hetkel see juhtus. Nii-nii kiiresti liikus see käsi suu juurde ja kohe käivitus mälumisprotsess. Ta sai muidugi aru küll, et see polnud just parim idee ega maitseelamus, aga siis ei lubanud tema lõviiseloom enam järgi jätta ja ma tean täpselt, mida ta tunda võis. Näriski siis nii kaua, kuni muld alla läks. Aga pärast siiski joogist ära ei öelnud:)