Käisin nädalavahetusel täiesti plaaniväliselt jälle Kadrinas. Tegime ropus koguses õunamahla - mul on ka fotoasitõendid tõestamaks, et mina ka aitasin:D
Ja siis käisime isal külas. Me oleme nüüd jõudnud faasi, kus me vahel kallistame. Nüüdki tervituseks ja lahkudes. Aga vast ei ole hullu. Ei ole veel ema reetmine. Lihtsalt isaga oleme kallidega nii ajast maas. Ja nüüd ma tean, kuidas on isa kallistada. Mulle isegi meeldib see, et ta on suur ja mu käed ei ulatu üleni ümber tema. Selline turvaline tunne tekib.
Ja siis nägin isa kutsasid jälle ning paistab, et see tobu, kes mind hammustas, tundis mu ära, sest ta tuli kohe algul pugema mulle ning ma veetsingi terve õhtu neid korda-mööda silitades ja sügades. Mõlemale poolele väga mõnus tegevus ju. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ei viitsi loomale pai teha. See on endale ju nii mõnus.
Aga nüüd siis peateemani. Isa tõi mulle mingist kirbuturu stiilis poest ehteid. Kuna ta ei tea veel, milliseid kõrvarõngaid ma kannan - teab vaid, et ma kogun - siis ostis ta kohe hulgem. Ja kusjuures kahe paariga pani kohe väga pihta, kuigi üks oli tema arust rohkem nali. Paar, millega mul kannatab loomaaeda minna. Aga minu meelest on need tõeliselt ilusad. Kuldsed lõvinäod. Ja noh. Lõvid ju!!! Mina olen ju ka lõvi. See oli nii õige ja mul polnudki enne veel midagi sarnast ja mul on alati midagi sarnast juba olemas. Või siis peaaegu alati. Isegi teistest maailmaotsadest on raske mulle unikaalseid ehteid leida.
Aga siis ta tõi mulle veel ühe meeletult ilusa suure kullakarva paari, mis on kahjuks katki. Nii katki, et ma pean nendega kindlasti parandusse minema. Mis oleks ka selles mõttes tore, et avastasime rõngastelt imetillukese proovi ja hea oleks teada, millega tegu. Ühegi luubiga ise me seda välja lugeda ei suutnud.
Ja siis sain veel ühe ripatsi, millel ühel pool pühak Padre Pio pilt ja teisel tuvi. Googeldasin välja, et tegu on tüübiga, kellel esimesena tekkisid ristimisemärgid ja kelle veri lisaks sellele, et ta muidu igati tore tegelane oli, pidavat lillede järgi lõhnama. No see selleks. minu jaoks võõras pühak. Aga ripats on väga armas. Isegi mu emale meeldis.
Üks eriline asi oli veel. Nimelt kuntsniku tehtud käevõru 1980. Olümpiaregati jaoks. Mulle öeldi autori nimi ka, aga kahjuks läks see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Muidu on ta üsna huvitav ja lodoetavasti tekib mul võimalus seda kanda ka.
Veel sain paar lihtsamat paari kõrvarõngaid, ühed jälle klõpsuga ka:D Et siis ehtekogule jälle üsna märkimisväärne täiendus. Võib-olla lisan pärast pilte ka.
P.S. Eile tõsteti mu ego jälle, kui ei midagi rohkemat. Jutt siis ühest praktikapakkumisest, millele kõüva ülemaailmne konkurents, aga ma ei hakka isegi lootma, et ma selle päris ära võidan. Lihtsalt sain kinnitust, et mul pole põhjust usku endasse kaotada.
Ja siis käisime isal külas. Me oleme nüüd jõudnud faasi, kus me vahel kallistame. Nüüdki tervituseks ja lahkudes. Aga vast ei ole hullu. Ei ole veel ema reetmine. Lihtsalt isaga oleme kallidega nii ajast maas. Ja nüüd ma tean, kuidas on isa kallistada. Mulle isegi meeldib see, et ta on suur ja mu käed ei ulatu üleni ümber tema. Selline turvaline tunne tekib.
Ja siis nägin isa kutsasid jälle ning paistab, et see tobu, kes mind hammustas, tundis mu ära, sest ta tuli kohe algul pugema mulle ning ma veetsingi terve õhtu neid korda-mööda silitades ja sügades. Mõlemale poolele väga mõnus tegevus ju. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ei viitsi loomale pai teha. See on endale ju nii mõnus.
Aga nüüd siis peateemani. Isa tõi mulle mingist kirbuturu stiilis poest ehteid. Kuna ta ei tea veel, milliseid kõrvarõngaid ma kannan - teab vaid, et ma kogun - siis ostis ta kohe hulgem. Ja kusjuures kahe paariga pani kohe väga pihta, kuigi üks oli tema arust rohkem nali. Paar, millega mul kannatab loomaaeda minna. Aga minu meelest on need tõeliselt ilusad. Kuldsed lõvinäod. Ja noh. Lõvid ju!!! Mina olen ju ka lõvi. See oli nii õige ja mul polnudki enne veel midagi sarnast ja mul on alati midagi sarnast juba olemas. Või siis peaaegu alati. Isegi teistest maailmaotsadest on raske mulle unikaalseid ehteid leida.
Aga siis ta tõi mulle veel ühe meeletult ilusa suure kullakarva paari, mis on kahjuks katki. Nii katki, et ma pean nendega kindlasti parandusse minema. Mis oleks ka selles mõttes tore, et avastasime rõngastelt imetillukese proovi ja hea oleks teada, millega tegu. Ühegi luubiga ise me seda välja lugeda ei suutnud.
Ja siis sain veel ühe ripatsi, millel ühel pool pühak Padre Pio pilt ja teisel tuvi. Googeldasin välja, et tegu on tüübiga, kellel esimesena tekkisid ristimisemärgid ja kelle veri lisaks sellele, et ta muidu igati tore tegelane oli, pidavat lillede järgi lõhnama. No see selleks. minu jaoks võõras pühak. Aga ripats on väga armas. Isegi mu emale meeldis.
Üks eriline asi oli veel. Nimelt kuntsniku tehtud käevõru 1980. Olümpiaregati jaoks. Mulle öeldi autori nimi ka, aga kahjuks läks see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Muidu on ta üsna huvitav ja lodoetavasti tekib mul võimalus seda kanda ka.
Veel sain paar lihtsamat paari kõrvarõngaid, ühed jälle klõpsuga ka:D Et siis ehtekogule jälle üsna märkimisväärne täiendus. Võib-olla lisan pärast pilte ka.
P.S. Eile tõsteti mu ego jälle, kui ei midagi rohkemat. Jutt siis ühest praktikapakkumisest, millele kõüva ülemaailmne konkurents, aga ma ei hakka isegi lootma, et ma selle päris ära võidan. Lihtsalt sain kinnitust, et mul pole põhjust usku endasse kaotada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar