Mulle pakuti juba nädal aega tagasi võimalust minna Soome. Muid konkse polnudki, kui et minna tuli töönädala sees ja maksta ära sadamamaks, mis vist tänapäeval tegelikult moodustab poole piletihinnast vms. Kahju oli ainult sellest, et keegi neist, keda ma oleksin tahtnud, ei saanud minuga soovitud ajal kaasa tulla. Aga võib-olla oligi parem. Minu plaan oli ju Talle külla minna ja kuna ma näen teda - vähemalt minu hinnangul - selgelt liiga harva, siis tema veel teistega jagamine ei tundunud kuigi ahvatleva mõttena. Mitte et ma sellest pääsenud oleksin. Vastupidi. Läks hoopis nii, et osa ajast olin mina üksi ja tema teiste päralt. Samas aga on mul hea meel, et sain tema parimate sõpradega tuttavaks ja ma olen siiani vaimustatud sellest, kui lahedad inimesed nad on. Tal on hea maitse, pole midagi öelda. Ja tundub, et Ta sõpradel on ka, sest neile meeldisin mina:P Ja mul on hea meel, et tal on need samad sõbrad juba väga kaua olnud ning nad usaldavad väga tema arvamust ning otsuseid. See annab alust ka mulle Teda siiski usaldada.Aga samas ma ei saa aru, miks Ta aeg-ajalt mulle räägib, et tal polegi tõelisi sõpru? Minu meelest on nad vägagi tõelised. Kas ta siis unustab nad vahel ära?
Aga üldiselt reisist... me oleme nüüd tasa. Mul oli ju tagasitulekupilet samaks päevaks, aga ma lasin selle vastu taevast, sest ma nii lootsin, et isegi, kui sel esimesel päeval pidin teda tööga jagama, on tal hiljem rohkem aega minu jaoks. Aga kohati tundus, et kui tal tekkiski aega, siis polnud tahtmist. Või oli asi selles, et ta tõesti tahtis oma sõpru näha? Ei usu... ma arvan, et ta kartis veidi minuga nii kaua vaid kahekesi olla. Kes teab, milleks... aga varem pole ta ju pidanud. Aga varem pole ka juhtunud seda, et me mõlemad vaikiksime koos ja mitte lihtsalt seetõttu, et sõnu pole vaja. Vähemalt minu peas keerles küll sada mõtet sellest, kuidas ma peaksin mõne uue jututeema välja mõtlema. Nii imelik. Me teame ju üksteist nii kaua ja kunagi varem pole nii olnud.
Tal oli hea meel, et ma läksin. Et ma nägin tema elu lähemalt. Ja mul on ka hea meel. Ma saan temast nüüd veidi paremini aru. Ja ma sain teada nii häid kui halbu asju tema kohta. Õigem oleks vist öelda seda, mis mulle meeldis ja ka seda, mis mitte. Aga seda ma poleks küll osanud oodata, et ta võiks mulle öelda, et ta PEAB kõigi sõber olema (loe: ta ei taha kogu aeg minuga koos olla). Nagu see, kui ta olekski need paar päeva 24h ööpäevas minuga koos olnud, oleks liig olnud. Aasta keskmiseks teeb see nagunii mingi meeletult väikse numbri. Tobe on olla armukade. Ja tema vist arvas, et ta ei jäta mind üksi, vaid mõne sõbra hoole alla. Aga ikka oli hetki, kus ma jäin täitsa üksi või tundsin end nii, sest keelebarjäär oli nii järsk lihtsalt. Ja ma ei südistagi ta sõpru milleski. Nad on tegelikult ka väga lahedad, nagu ma juba enne ütlesin. Aga nad ei pea mulle lõputult lapsehoidjat mängima. Eriti mitte vabad ja vallalised kenad poisid. Ja mitte ajal, mil nad võiksid tegeleda teiste tüdrukutega flirtimisega, sest mina kui juba hõivatud naine vedu ju ei võtaks. Ja ühel hetkel ma olingi nii solvunud sellest tagaplaanile jäämisest ja mul oli nii igav ja külm, et ma otsustasin üksinda öösel Helsingit mööda jalutama minna. Ja siis Ta ehmatas. Hakkas vist kartma mu pärast või midagi. Mul oli lihtsalt hea meel, et ta lõpuks märkas, mida ma tegelikult asjadest arvan. Sest ma ei tahtnud ju lõputult viriseda. Muidugi ma ei hoidnud saladuses seda, et mind segab see, kui nad minu juuresolekul soome keeles räägivad näiteks inglise keele asemel teades ometi, et mina olen ainus, kes aru ei saa ja end seetõttu kõrvale jäetuna tunnen. Samas teine osa neist üritas minuga lausa eesti keeles rääkida. Ja mina püüdsin nendega soome keeles rääkida, kuigi ma olen ikka hirmuäratavalt roostes. Ühe mu sõnavea tõttu said kõik kolm päeva naerda.
Enivei... ma otsustasin samal ajal võimalust kasutada ja Sandrale helistada, sest me polnud ammu rääkinud ja ma tahtsin kellegi arvamust kuulda, kas minuga on käitutud ebaõiglaselt või mitte. Ja samas ma ei tahtnud ju, et Tal süümekad tekiksid mu näiteks töö pärast üksi jätmise eest. See polnud ju tema süü. Aga see, kui ta valis ka teised sõbrad minu üle, oli juba liig. Ja siis see õnneks muutus. Ta läks närvi, sest mu telefon oli ju kinni ja ühel hetkel tuli vist isegi mind otsime. Igatahes tuli ta üksi mulle vastu ja oi, kuidas ma ei tahtnud end haletseda ja vinguda, rääkisin talle ikkagi lõpuks ausalt ära, mis ma mõtlen ja tunnen, sest ma ei tahtnud olla ka see naine, kes vastab küsimusele: mis lahti on? kahe sõnaga: ei midagi. Mis oleks ju vale. Aga ma ei suuda ta peale ka kuigi kaua kuri olla. Ja siis me leppisime ära. Aga oi, kuidas mulle meeldiks, kui kõik vähemalt üksainuski kord, kui me koos oleme, oleks hästi. Ei mingeid segajaid, ei muresid, ei stressi. Aga see on vist liiga palju tahetud.
Ja nüüd olen tagasi kodus. Paneb tõesti hindama kodu häid külgi. Ja muidugi koduste inimeste omi.
Aga üldiselt reisist... me oleme nüüd tasa. Mul oli ju tagasitulekupilet samaks päevaks, aga ma lasin selle vastu taevast, sest ma nii lootsin, et isegi, kui sel esimesel päeval pidin teda tööga jagama, on tal hiljem rohkem aega minu jaoks. Aga kohati tundus, et kui tal tekkiski aega, siis polnud tahtmist. Või oli asi selles, et ta tõesti tahtis oma sõpru näha? Ei usu... ma arvan, et ta kartis veidi minuga nii kaua vaid kahekesi olla. Kes teab, milleks... aga varem pole ta ju pidanud. Aga varem pole ka juhtunud seda, et me mõlemad vaikiksime koos ja mitte lihtsalt seetõttu, et sõnu pole vaja. Vähemalt minu peas keerles küll sada mõtet sellest, kuidas ma peaksin mõne uue jututeema välja mõtlema. Nii imelik. Me teame ju üksteist nii kaua ja kunagi varem pole nii olnud.
Tal oli hea meel, et ma läksin. Et ma nägin tema elu lähemalt. Ja mul on ka hea meel. Ma saan temast nüüd veidi paremini aru. Ja ma sain teada nii häid kui halbu asju tema kohta. Õigem oleks vist öelda seda, mis mulle meeldis ja ka seda, mis mitte. Aga seda ma poleks küll osanud oodata, et ta võiks mulle öelda, et ta PEAB kõigi sõber olema (loe: ta ei taha kogu aeg minuga koos olla). Nagu see, kui ta olekski need paar päeva 24h ööpäevas minuga koos olnud, oleks liig olnud. Aasta keskmiseks teeb see nagunii mingi meeletult väikse numbri. Tobe on olla armukade. Ja tema vist arvas, et ta ei jäta mind üksi, vaid mõne sõbra hoole alla. Aga ikka oli hetki, kus ma jäin täitsa üksi või tundsin end nii, sest keelebarjäär oli nii järsk lihtsalt. Ja ma ei südistagi ta sõpru milleski. Nad on tegelikult ka väga lahedad, nagu ma juba enne ütlesin. Aga nad ei pea mulle lõputult lapsehoidjat mängima. Eriti mitte vabad ja vallalised kenad poisid. Ja mitte ajal, mil nad võiksid tegeleda teiste tüdrukutega flirtimisega, sest mina kui juba hõivatud naine vedu ju ei võtaks. Ja ühel hetkel ma olingi nii solvunud sellest tagaplaanile jäämisest ja mul oli nii igav ja külm, et ma otsustasin üksinda öösel Helsingit mööda jalutama minna. Ja siis Ta ehmatas. Hakkas vist kartma mu pärast või midagi. Mul oli lihtsalt hea meel, et ta lõpuks märkas, mida ma tegelikult asjadest arvan. Sest ma ei tahtnud ju lõputult viriseda. Muidugi ma ei hoidnud saladuses seda, et mind segab see, kui nad minu juuresolekul soome keeles räägivad näiteks inglise keele asemel teades ometi, et mina olen ainus, kes aru ei saa ja end seetõttu kõrvale jäetuna tunnen. Samas teine osa neist üritas minuga lausa eesti keeles rääkida. Ja mina püüdsin nendega soome keeles rääkida, kuigi ma olen ikka hirmuäratavalt roostes. Ühe mu sõnavea tõttu said kõik kolm päeva naerda.
Enivei... ma otsustasin samal ajal võimalust kasutada ja Sandrale helistada, sest me polnud ammu rääkinud ja ma tahtsin kellegi arvamust kuulda, kas minuga on käitutud ebaõiglaselt või mitte. Ja samas ma ei tahtnud ju, et Tal süümekad tekiksid mu näiteks töö pärast üksi jätmise eest. See polnud ju tema süü. Aga see, kui ta valis ka teised sõbrad minu üle, oli juba liig. Ja siis see õnneks muutus. Ta läks närvi, sest mu telefon oli ju kinni ja ühel hetkel tuli vist isegi mind otsime. Igatahes tuli ta üksi mulle vastu ja oi, kuidas ma ei tahtnud end haletseda ja vinguda, rääkisin talle ikkagi lõpuks ausalt ära, mis ma mõtlen ja tunnen, sest ma ei tahtnud olla ka see naine, kes vastab küsimusele: mis lahti on? kahe sõnaga: ei midagi. Mis oleks ju vale. Aga ma ei suuda ta peale ka kuigi kaua kuri olla. Ja siis me leppisime ära. Aga oi, kuidas mulle meeldiks, kui kõik vähemalt üksainuski kord, kui me koos oleme, oleks hästi. Ei mingeid segajaid, ei muresid, ei stressi. Aga see on vist liiga palju tahetud.
Ja nüüd olen tagasi kodus. Paneb tõesti hindama kodu häid külgi. Ja muidugi koduste inimeste omi.
1 kommentaar:
Me peaks minema telkima kahekesti Peipsi, lõkke äärde. Vot siis oleks stressivaba ja murevaba ja teiste vaba :D Kunagi nägin ma ju sellist und ja ma usun siiani, et ma suudan tulevikku ette näha unenägudes vahest :) Unenäos oli mul auto ja kui joppab siis on mul varsti oma auto ka.. Ja suvi on tulekul :)
Postita kommentaar