Mõmmikutest

Ma pidin Vormsist kirjutama, aga enam ei tundu nii põnev teema. Jah, oli tore. Jah, oli ilus. Jah, sai nalja. Ei, kõik ei olnud ideaalne. Puhkus nagu puhkus ikka. Niisiis jätan selle teema vahele.

Ma ei ole kunagi olnud see tüdruk, kellele pehmeid mänguasju kingitaks, kuigi väga oleksin tahtnud olla. Erinevalt siis minu parimast sõbrannast, Katsist. Teda on alati koheldud kui printsessi. Ninnu-nännu ette-taha, kuigi ta vist ise ei vajakski seda. Mind aga pole siiamaani poputatud ja Silmarõõmul läks ka kuus kuud aega, et vihjetest aru saada. Aga siis lõpuks sünnipäevakuu oli kaisukarukuu. Kõigepealt kingiti mulle juba järjekorras teine Ratatouille' rott, kes sai nimeks Tselluliidiloom. Siis sünnipäevaks sain kohe suure mõmmiku ja minu rõõmuks on ta igati stiilne. Millegagi pole üle pingutatud. Tema magab nüüd minu kaisus ja kannab nime Torukübar. Ja Vormsilt sain ka uue sõbra. Nüüd on mu lehmadekollektsioonis uus lehm nimega Kodujänes. Huvitav, kes on järgmine?

Ahjaa... ma avastasin oma õuduseks, et ma olen millegipärast jälle kasvanud. 22 on ju käes, aga ikka kasvan. Jälle on kusagilt juurde tulnud kaks sentimeetrit. MInu meelest oli 171 väga ilus number. Palju ilusam kui 173. Ma veidi veel loodan, et kodune mõõtmine oli ebatäpne.