Täitsa huvitav on elada

 Kes oleks võinud arvata, kui paljud asjad võivad iiveldama ajada. Mõned on üsna loogilised:

* Kakamähkmed ja -hais. (Lemmik on juba nädalaid ainuüksi nendega tegelenud ja minu haisukaebuste peale jooksnud koristama)

* Autosse sisse immitsev puuksuhais vmt

* Solgikaevu lähedusest mööda jalutamine

* Oma puuksuhais

* Kallima higi

* Veini teine klaas

* Kööki jalutamine

* Iga jälgim mõte (nagu prügiauto, mis juba ohutult möödunud on)

* Bensiinihais tunnelis sõites

Loodetavasti saab see varsti läbi. Nagu rase oleks :)

Mulle ei meeldi poliitikast rääkida

Ma ei ole üldse see tüüp, kes hea meelega kolleegidega lõunalauas poliitikat detailideni arutaks, veel vähem teema püstitaks, aga Eestis toimuvast tsirkusest ja tegelikult ka mujal maailmas toimuvast on aina raskem mööda vaadata. Mind tõsiselt huvitab, kust tuleb mõningate tegelaste enesekindlus püüda teistele ette kirjutada, kuidas nad elama peaksid. See ei ole sama asi, kui palve lasta elada nii nagu igaüks ise tahab.

Lugesin täna üht avalikku kirja Ratasele, mis mulle nii mõistlik tundus. Inimesed on saanud haiget ja soovivad seda (viisakalt) väljendada. Mingil rumalal põhjusel avasin ka kommentaarid. Ma ikka aeg-ajalt loodan kommentaariumides kohata mõistlikke inimesi, sest kuskil peavad ju nemad ka olema, aga millegipärast laamendavad avalikult ikka need, kes rahul ei ole. Naisterahvas, kes otsustas seista vähemuste eest, valati sopaga üle muidugi. Oli neid, kel oli vaja tema välimust solvata. Ja neid, kelle meelest LGTB kogukond koosneb ainult suuseksi harrastajatest ja kes tundsid puudust graafilisemast organisatsiooninimest. Oli neid, kes tundusid end äkki heteroseksuaalse vähemusena ja röökisid: homopropaganda. Seletage mulle, rumalale, kas mina olen valesti aru saanud, aga kumb on päriselt propaganda: kas see, kui ma karjun, et sina pead ka hetero olema või see, kus ma ütlen, et mina ei ole!? Kumb siis kumba poolt midagi tegema proovib mõjutada ja seega propagandat teeb?

Mul oli lihtsalt kurb ja valus lugeda ja mul on nii kahju kõigist neist inimestest, kes end hetkel Eestis turvaliselt ja ilmselgelt väärtuslikuna tunda ei saa. Ma tõesti ei saa aru neist kitsarinnalistest inimestest, kes ainult mingit jonni ajavad, millest keegi ei võida. Kas see tõesti teeb kellegi elu paremaks, kui teised on õnnetud? Ei ole ju nii, et kui homoseksuaalsetel inimestel omavahel abielluda ei lubada, siis nad kohe rõõmsalt heterotega abielluma hakkavad. Aga see on vaid üks teema. Üks väga isiklik teema, mis ei tohiks küll kellegi teise asi olla. Samamoodi nagu igaüks ise otsustab, mis tööd nad teha tahavad, kus elada soovivad ja kellega sõbrustavad. Rääkimata õigustest oma keha üle ise otsustada ning oma usku valida. Ma olen vist paduliberaal, nagu mõned vennad kindlasti ütleksid ja seda heal päeval, aga ma siiski loodan, et päev päevalt aina rohkemad hakkavad mõistma, et erinev ei ole halb ning selle eest ka avalikult seisma nõustuvad.

Kui seda postitust loeb keegi, keda hetke kolevalitsuse valikud negatiivselt mõjutavad, siis teadke, et see igati enamusgruppidesse kuuluv (naine olemise erandiga) valge hetero blogija on teie poolt.

Ah nii siis ongi...

Eile saime me ka proovida, mis tunne on, kui peab samaaegselt tööd tegema ja väikest last lõbustama. Nimelt Triibu tundus natuke nohune ja tegime talle vaba päeva olukorra hindamiseks.

Triibu oli enda kohta hästi tubli. Magas juba hommikul uuesti issi kaisus. Seejärel veetsime temaga kordamööda õues aega, nii et teine lapsevanem saaks samal ajal veidi tööd teha. Eriline hitt oli E4 ääres autode vaatamine. Siit sõidab tõesti kogu aeg põnevaid masinaid mööda. Isegi traktoreid nägime ja selliseid asju, mille nimegi ma ei tea.

Pärastlõunal pidin üht koosolekut pealt kuulama ja otsustasin, et proovin seda iPadil teha, et saaksin samal ajal Triibule seltsiks olla. Triibu küll vaatas huviga mõne minuti ekraanilt uusi onusid, aga siis hakkas igav ning ta tassis mulle sülle igasuguseid asju ning loopis laiali ka terve hunniku, aga mida ikka oodata igavlevast alla kahe aastasest pooleteisttunnise koosoleku ajal. 

Ühel hetkel kuulasin presentatsiooni ja samal ajal suras Triibu mu pluusi kurguaugust sisse suuri masinaid. Ühe leidsin palju hiljem seljatagant. Kui see mäng sai otsa, siis tassiti mulle sülle autorada ja istuti ise ka kaksiraksi  mulle otsa. Proovi siis nii tööle keskenduda :)

Aga hakkama saime. Ta on siiski väga mõnus laps, kui aeg-ajalt jonnituju ja näiteks tänahommikune spontaanne kõrvakiiluderohke äratus välja arvata. Lihtsalt laiselda ei lubata.

Laupäevane müsteerium

P.S. Ilma meie loata seda raamatuks ega mõneks audiovisuaalseks teoseks teha ei tohi!

Plaanisime täna ühe väikese sõidu teha. Seadsime sammud auto poole ja kohe, kui ma kõrvaistujapoolse ukse avasin, vaatas mulle auto põrandalt otsapidi tooli alt vastu üks telefon. Ei olnud minu oma ega Lemmiku oma. Kuna see oli hästi nähtav ja me ei vea just tihti võõraid oma autoga, siis esimene mõte oli, et see peab kuuluma eelmisel nädalavahetusel külas olnud Lemmiku vennatütrele. Helistasime siis vennale, aga tütrel oli oma telefon samal hetkel näpus ja teistel lastel olid ka telefonid alles.

Hakkasime siis ajusid ragistama. Kes on viimastel nädalatel meie autos viibinud? Ei tulnud nagu kedagi eriti meelde. Ainult, et auto käis hiljuti hoolduses ja et see hooldusmees oli olnud veidi hajameelne ja ka meile teadaolevat kõrvalistuja kohal kindalaekaga mässanud. Plaan oli koju jõudes telefon laadima panna ja vaadata, kas saame targemaks. Küsisime igaks juhuks ka oma lähemalt sõprusringkonnalt, kas keegi on sel suvel ehk telefoni ära kaotanud, aga keegi midagi üles ei tunnistanud.

Edasi läks põnevaks. Kui telefon pildi ette võttis, ilmus välja ka täiesti suvaline taustapilt ja meie üllatuseks kirillitsas tekst ning mõned vastamata kõned juulikuust ja Eesti numbritelt. Täiesti imelik, kuidas see telefon end mitu kuud autos märkamatuks jätta suutis.

Proovisin siis helistada tagasi ühele neist vastamata kõnede tegijatest. Tüüp oli nii umbkeelne, et viskas lihtsalt telefoni ära ja ma isegi proovisin vene keeles seletada. Samas, kuidas saakski hästi seletada, et leidsime telefoni, kuhu te olete helistanud juulikuus, aga mille numbrit me ei tea. Mind peetaks ogaraks.

Järgmisena koukisime SIM-kaardi telefonist välja ja Lemmik leidis ka mälukaardi, millel olid meie jaoks võõraste inimeste pildid. Samas, ega meil ei ole ka venekeelseid sõpru Eestis ja juulikuus olime me karantiinis. Vastamata kõned olid meie esimestest karantiinijärgsetest päevadest.

Proovisin seejärel Teliaga ühendust võtta, et ehk nemad oskavad SIM-kaardi numbri järgi tuvastada omanikku, aga seda numbrit nad ära ei tundnud, kuigi olid muidu väga osavõtlikud. Elisasse helistasime ka, kuigi selleks ajaks olime veidi targemad, aga vana koduoperaatori esindaja eelistas mind pigem peesse saata, kui oma klienti aidata telefoni tagasisaamisel.

Me olime vahepeal avastanud, et SIM-kaart oli küll parooli all, aga telefon ise mitte ja järsku oli meil ligipääs igasugustele isiklikele andmetele alates mingitest fotodest ja emailide nimekirjadest kuni pildini veel aastaid kehtivast krediitkaardist. Samuti leidsime palgaväljavõtted, aga püüdsime siiski austada inimese privaatsust. Läks veidi aega enne, kui suutsime keeleseadeid muuta ja asjad muutusid arusaadavamaks. Meile aga piisas, et leidsime inimese emailiaadressi ja telefoninumbri. Saatsin talle nii meili kui ka proovisin helistada. Eks näis, kas ta võtab ühendust.

Tegu tundub olevat meie jaoks täiesti võõra keskealise mehega ja suutsime ka paari tunnise täpsusega välja selgitada, millal ta oma telefoni ära kaotanud on, aga meil on täielik hämming, kuidas see meie autosse sattus. 

Vaatasime oma sama päeva fotosid ja me teame, kus ja kellega me olime, aga ometi targemaks ei saanud. Kas telefoni korjas kogemata üles meiega aega veetnud mu kergelt seniilne tädi, meie maimik või me ise näiteks toidupoest? Või äkki proovis tüüp hoopis lisaraha teenida meie autosse sisse murdmisega? Samas me pole märganud millegi kadumist ja tema telefon oli täis vägagi isiklikku kaitsmata infot, nagu eelnevalt mainisin.

Proovisin ka googeldada teda, aga vasteid oli vähe ja ta nimi pole just unikaalne. Kummalisemaks vist ei saa minna, aga kui rohkem teada saame, siis kirjutan.

Muide, koronatest oli negatiivne.

Sain ka koronatesti teha

Ma olen haige. Taskurätikuid kulub kilode kaupa ja igaks juhuks oma poiste kaisus ma hetkel ei maga. Kurk ka valutab. Pea on paks ja veidi on nõrk olla. Tavalises olukorras käiks ma vist ikkagi kontoris tööl, kui just kolleegidest kahju ei hakkaks, aga nüüd on ju teised ajad ja teistsugusele ajale kohaselt loodan ma elus esimest korda, et mul oleks mingi suvaline ülemiste hingamisteede viirus. Ma keeldun seda külmetuseks kutsumast, sest juba on piisavalt inimesi, kes arvavad, et korra tunnevad külma ja kui nad juhuslikult kohe pärast seda haigeks jäävad, siis ainult külm ongi see suur süüdlane. Ei ole sõbrakesed, ei loe. Kuulake bioloogiatunnis tähelepanelikumalt.

Igatahes, tagasi põhiteema juurde. Kuna Triibu käib lasteaias ja umbes nüüd pidi sinna naasema ka üks vägagi kompromiteerutd immuunsüsteemiga laps, siis ma arvasin, et oleks mõistlik end korona osas testida.

Rootsis käib see testimine veidi testmoodi. Lihtsamalt. Vähemalt logistiliselt. Jah, võid ka ise kuhugi drive-in stiilis kohale sõita ja A öelda, aga mugavam tundus olevat test koju tellida. 

Kõigepealt tuli mul läbi lugeda ports tingimusi. Muuhulgas see, et kui viimase kuue kuu jooksul juba koronat põdenud oled, siis uuele testile õigust ei ole. Huvitav, kuidas nad küll siin siis aru saavad, kas tekib immuunsus või mitte!? Igatahes, seejärel läks minu meelest vajalikust keerulisemaks. Kõigepealt alustasin ühelt veebilehelt. Siis pidin installeerima ühe äppi ja tegema seal paar liigutust. Seejärel tuli liigelda uuele veebilehele ja etteruttavalt võin öelda, et testi tegemise ajal sain ka kolmandale veebilehele minna ning ehk tulemuse saan neljandalt. Ma kahtlustan, et arvutivõõramatele inimestele on see juba üsna keeruline.

Igatahes, testi tõi täna mulle kohale taksojuht ja test ise ootas mind papptaldrikul serveerituna välisukse kõrval. Mulle anti 15-20 minutit, kuni sama juht tagasi tulema pidi ja mul oli samal ajal oluline koosolek, aga mis siis ikka. Üldse on need esimesed kõige karmimad haigusepäevad minu jaoks tähendanud 5-6 koosoleku päevi, kus midagi ära ka jätta ei saa hästi.

Kõigepealt pidin võtma testi kilekotist välja, selle veebis registreerima ja siis pool minutit käsi pesema. Seejärel tuli pulgaga sügaval kurgus kudistada. Seejärel öökides pulka mingis vedelikus keerutada ja proovida analüüsituub kõvasti kinni keerata enne, kui okse tuleb. Siis oksendada. Vähemalt minu variandis. Seejärel panna test tagasi väikesesse kilekotti. Taas 30 sekundit käsi pesta ja siis panna test suuremasse kilekotti ning külmkappi. Ausalt ma sellele järelkorrale väga pihta ei saanud, sest kõiki kilekotte olin ma katsunud ka enne ja isegi õues käinud kätega. Ma küll väga ei usu, et ma nii steriilsust tagada suutsin.

Igatahes, lõpuks tuli taksojuht tagasi. Ma panin oma testi teiste samasuguste peale ukse kõrvale jäetud karpi ja tulin ära. Nüüd tuleb vaid vastust oodata ja ma väga loodan, et see tuleb juba homme, sest seejärel tuleb juba nädalavahetus ja ma pigem eelistaksin varem kui hiljem teada, et saaksin vajadusel kiiresti hoiatada neid, kellega olen kokku puutunud ning lükata edasi tulevikuplaanid ning võtta ka Triibu lasteaiast taas ära. 

Pean tõdema, et oli huvitav kogemus. 

Kirjad Kahele Triibule 50

Ehk lugu ümaratest vormidest ja unest

Mu kallis poja,

Juba pikemat aega on üheks su lemmik mittemänguasjaks olnud mu silikoonist rinnahoidjad. Ikka ja jälle leiad sa need vastavast sahtlist üles ning vead neid mööda elamist ringi. Lõpuks ma ei vaevunudki neid enam ära panema. Sa kasutad neid nagunii rohkem kui mina.

Eelmisel nädalal oli meil aga üks veidi vaevalisema magamajäämisega õhtu. Samast nädalast, aga ühest teisest uneajast on mul ka su varbaküünest kriim otsaees. Loodetavasti päris armi ei jää.

Igatahes me sinuga maadlesime pikalt unega. Sina olid palju võitlusvalmim kui mina ja kui mina püüdsin mitte uinuda ning samal ajal jälgida, et sa end silikoonmaski ette proovimisega ära ei lämmataks, siis lõpuks jäid sa ikka omaette pusima. Kuni järsku kostis su suust Oh ei! ja sa tagastasid mulle mu rinnahoidja.

Ma alguses ei saanudki aru, mis juhtus, aga lähemal vaatlemisel selgus, et sa oled sellest päris suure tüki lahti hammustanud. Ehmatasid vist ise ka, et nii läks. Mind ajas rohkem naerma ja seejärel uinusid sa vähemalt kiiresti. Huvitav, kas ma peaksin meile uue silikoonrinnaka ostma!?

Võitlemise kiuste aga oled sa maailma kõige armsam kaisukas, kui sul juba uni tulema hakkab. Sa proovid oma pea panna minu oma vastu ja naeratad läbi une nii mõnusasti. Viimasel ajal meeldib sulle ka kaisus lugemine ja isegi laulmine. Hetke lemmik on väikese ingli laul, mis viib ära ka väga kurva tuju ja trotsi.

Armastame sind väga-väga!

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantsijale 4

 Mu pisike,

Ma ei ole sind ka ära unustanud. Ja ega sa ei lasegi.

Viimastel nädalatel on mul kogu aeg nälg. Süüa võiks iga paari tunni tagant. Isegi su issile teeb see nalja juba. Täna ta jokutas lõuna ajal välja minemisega ja ma tõsiselt kaalusin, kas hakata oksendama või meeleheitest nutma. Lõpuks leidsin ühe pooliku banaani, mis päästis päeva ja me auto sisustuse.

Mulle tundus tegelikult, et ehk on iivelduseaeg läbi, aga täna ajasid mind isegi mõtted öökima. Su venna kakaga tegelemine on puhtalt issi lõbu, kui mul vähegi valikut on. Toit ei isuta, aga nälg on hullem.

Sina aga peaksid juba täitsa väikese inimese moodi olema kõigi oma varvaste ja kõrvadega. Ma broneerisin siiski meile tasulise aja ültrahelisse, sest ma tahan teada, et sinuga on päriselt ka kõik hästi enne, kui pool rasedust juba seljataga. Tänaseks aga on juba neljandik möödas. Suurem osa on küll alles ees, aga ka lõbusam osa minu meelest.

Katsu siis ikkagi ilusasti kasvada igasuguste karvaste ja siledate, kes mu otsas ronivad, kiuste ja varsti näeme!

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 49

Täitsa lõpp, kuidas sa arened!

Nüüd tuleb praktiliselt iga päev uus sõna. Eile ja täna oled sa mööda korterit ringi traavinud ja muudkui hüüdnud "kommi, kommi" nagu mingi ära hellitatud jõmpsikas, kuid su põhjus on palju toredam. Nimelt on viimastel päevadel olnud sinu tööks kassikommide välja jagamine ja sa teed seda suurima rõõmuga, minu juhtnööre järgides. Kõigepealt peotäis ühele, siis teisele. Kui vaja, viid ka vannitoas laisklevale Erosele kommid kohale ning hoolitsed selle eest, et ta need kõik ilusasti kätte saaks. Alguses panid sa mõned ka endale suhu, aga nüüd oled vist aru saanud, et on paremaid maiustusi. Igatahes, kõik on õnnelikud ja sina saad lõpuks Nokiat näpuotsaga katsuda.

Sulle väga meeldivad igasugused mullid. Seebimullitaja. Mullid vannis. Vahel õnnestub sul endal ka mõni mull puhuda, aga suuremas jaos on see minu töö ja sina lihtsalt degusteerid seepi. Täna veetsid sa aga päris pika aja vannis ja terve selle aja korrutasid sa pehme keelega "mull, mull".

Issi ostis sulle mõned päevad tagasi uue mänguasja - autoraja koos patareidega autodega. Sellest sai koheselt su lemmik ja nüüd kuuleme me autodest hommikul esimese ning õhtul viimase asjana. Sa võid pikalt sellele keskenduda, midagi muud märkamata. Muudkui tõstad autosid ümber või tirid rada kellelegi sülle. Üleüldse mängid sa parema meelega diivanil minu süles väikese rajajupiga, kui omaette uhke rajaga. Kutsume sind hellitavalt Godzillaks, sest autodel pole lootustki sinust niisama mööda sõita, kui sa seda just ei plaaninud.

Viimasel ajal oled sa ka veidi rohkem issikas. Su issil on muidugi hea meel selle üle. Samas siis, kui sa oled valmis päriselt magama jääma, eelistad sa ikka sügavale minu kaissu pugeda ja see on nii armas. Mõni päev on uneaeg ikka paras sõda ja eilsest saadik on mul isegi suur kriim otsaees - su jalalöögist.

Nüüd on kümme päeva möödas sellest, kui ma sind enam ei imeta ja ikka sa vahel küsid või põikab su käsi mu pluusi alla, aga üldiselt sa paistad asjast aru saavat. See on läinud palju lihtsamalt, kui ma lootsin. Ei mingeid rinnapõletikke ega draamat.

Sa olid meil ka esimest korda haige oma lasteaia karjääri jooksul ja kui meile tundus, et sa olid kodus olemisega rohkemgi kui rahul, siis esmaspäeval kiirustasid sa kodust minema. Ka õpetajad igatsesid su järele ning tundub, et sa oled leidnud seal oma esimesed sõbrad. Eile nägin pealt, kuidas suured tüdrukud tulid sulle hästi lähedale ja sina said neid muudkui pikali lükata. Selles kontekstis olid kõik rahul, aga ma pole päris kindel, mida väiksemad lükkamisest ja löömisest arvavad.

Mõnes mõttes oled sa nii meie laps. Näiteks täna, kui küsisin, kas sa pitsat tahaksid, siis jätsid sa kohe oma lemmik automängu pooleli, jooksid kööki ja isegi istusid oma toolile ootele. Ja ootasid ka ilusasti, kuni sulle pitsa soojaks tegin. Vähemalt siiamaani sööd sa vabalt igasuguseid asju ja me ei pea muret tundma su toitumise ühekülgsuse pärast.

Üks muutus on veel. Sa ei taha enam meile musi teha üheski formaadis. Päeva peale ehk üks musi õnnestub saada, aga ei enam. Seda jään ma küll igatsema.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 48

Tere, mu kallis ja teised huvilised!

Ma tulin täna siia lihtsalt, et märk maha jätta, sest tundub, et ilma igasuguse planeerimiseta oleme me imetamisega lõpetanud. Või kas ikka oleme. Sina olid lõpuni opurtunist, kes küsis ja nõudis vahelduva eduga suvalisel ajal piima ning kui sõnadest ei piisanud, siis tegi kätega selgeks, mida ta tahab. Kas või näpistades. Meil ei ole olnud mingit sellist loomulikku arengut, et jääksid järgi vaid õhtused söögikorrad või muud taolist. Sa oled pigem kirglik varahommikul piimataja. Ja uinudes piimataja, kui minuga magama lähed. Ja kui päeval koos oleme, siis miks mitte ka vahepeal tissist tankida!? Samas on see olnud väga mugav, sest imetamine on meile mõlemale pea algusest peale sobinud ja see on teinud sinuga igal pool seiklemise hästi lihtsaks, sest sa sööd seal, kus me parasjagu oleme. Olen sind söötnud keset kaubanduskeskust jalutades, lasteaias, külas ja üldse igal pool peale avalike WC-de, sest ma ise ei tahaks seal süüa.

Nüüd aga mainis su isa kuidagi moka otsast, et ta ei taha mulle öelda, kuidas või millal peaksin lõpetama. Ja me oleme seda siin pikalt edasi edasi lükanud, sest sa ise alla anda ei tahtnud ja lasteaia algusega koos ei tahtnud mina seda teha. See oleks tundunud liiga palju korraga olevat sinu jaoks ja sa tõesti ei jõudnud alguses ära oodata, millal pärast lasteaiapäeva tissi saad. Nüüd aga uinusid sa laupäeva lõunal pärast kõva puiklemist mu rinnal nagu üks armas beebi ja kuigi ma siis ei teadnud seda, oli see viimane kord. Ülejäänud päeva jooksul oli sul liiga põnev ning õhtul otsustasime, et issi proovib sind nüüd järgmistel päevadel magama panna, et sul ei oleks kiusatust.

Kõige rohkem kartsin ma varahommikut ja ega sa just rõõmus ei olnud, aga issi ärkas vara koos sinuga ning andis sulle süüa ja hiljem me vahetasime ning issi sai veidi veel magada. Päevasel ajal oli juba lihtsam sulle muud tegevust leida ning nii möödus ka pühapäev ilma piimata. Minu tissid küll aina paisuvad ja on ka veidi hellad, nii et ma just ei naudi seda, kui sa hetkel mu otsas ronid, aga teisel õhtul, kui sa küsisid ning ka varahommikul, kui sa ärkasid, ütlesin ma lihtsalt, et piim on otsas ja sa paistsid aru saavat. Me küll öösel kaisutasime ja keerutasime päris palju ning lõpuks muutusid sa üsna õnnetuks, aga kell oli ka juba 6.20 ehk sa olid maganud üle ootuste kaua. Siis võttis su issi taas vahetuse üle ning tegi sulle hommikusööki ning kuna sul oli taas lasteaiapäev, siis tänane sujus eriti hästi. Õhtul sa ei proovinudki piima küsida ning uinusid taas kiiresti issiga. Mina siin loodan lihtsalt, et tissid ka koostööd teevad ning lõhki ei lähe ja et me sinuga saame ka teistmoodi üksteise lähedust nautida.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 3

Mu pisike,

Me - või sa? - tähistasime kaheksanda rasedusnädala täitumist oksendamisega. Ikkagi tuli ära. Lisaks rääkisime sel nädalal su tulekust tädi Annikale ja sinu eesti vanaemale. Rootsi vanaemale plaanime homme rääkida ja eks siis järgemööda teistele ka. Ma tean, et veel ei ole kolm kuud täis ja me pole sind veel issiga näinudki. Samuti ei ole meil siiani ühtegi tõeliselt head ideed, kuidas sinu tulekut kuulutada. Aga me ei taha seekord nii pikalt salatseda oma kõige lähematega. Eriti seetõttu, et näost näkku me sinust rääkida nagunii nii pea Eesti lähedastele ei saa.

Aga jah, nüüd siis iiveldab. Toidud ei tundu enamasti ahvatlevad. Coca on sõber nagu su suure vennagagi. Ja näljal ei tohi lubada tulla. Ka silme ees on paar korda uduseks läinud, aga suures plaanis oled sa siiski väga mõnus kaaslane. Seekord mu keha teab ka, mis toimub ja tundub sellega veidi paremini kohanevat.

Sa peaksid nüüd olema vaarika suurune ning juba on sul nägu ning sõrmed ja sa liigutad kuskil seal sügaval. Ma nii tahaksin ultrahelis näha, et sinuga on kõik korras, aga ma veel ei tea, kuidas me seda korraldame. Ja mul on nii kahju, et su issi kaasa tulla ei tohi. Aga eks kuud mööduvad ruttu ja varsti tunneme me juba läbi kõhu, mida sa teed ning siis veidi hiljem tuled sa juba välja ju. Nii huvitav on mõelda, milline meie elu saab olema, kui sina ka me perega liituda. Mida te Triibuga üksteisest arvate. Kas kaklete või hoiate üksteist. Kuidas teie vahel end ja aega jagada. Kuidas teie kahega üksi hakkama saada. Kuidas Triibut lõbustada, aga mitte sinu ohutuse arvelt. Saab põnev olema.

Ahjaa, su eesti vanaema nuttis natuke rõõmust, kui kuulis, et sa tulemas oled ja mina ka. Ning nüüd me teame juba päris mitmest teisest beebist, kes meie tutvusringkonda sinuga enam-vähem samal ajal tulevad. Nii lahe!

Maga nüüd hästi!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 47

 Mu mitte enam nii pisike!

Sel nädalal on sul juhtunud jälle mitu hästi selget esimest.

Kõigepealt õppisid sa kahel jalal korraga hüppama. Sa oled veel harjutamisfaasis, aga see tuleb aina paremini välja.

Täna hommikul aga said sa täiesti ise endale kummikud jalga, sest mida muud ikka hommikusöögi ajal kanda!? Aitasin sind vaid nii palju, et panin teise kummiku püsti ja soovitasin sul seinast kinni hoida.

Ja siis tundub, et sa oled teinud ka mingi mentaalse arenguhüppe. Ehk juba ammu, aga meil ei tekkinud vastavat situatsiooni, et seda kogeda. Nimelt su issi on väikesel tööreisil. Viimasel ajal püüad sa mulle head aega öelda isegi siis, kui me kuhugi ei lähe või koos läheme. Kui aga eile õhtul issi meile videokõne tegi, tundus, et sa said järsku aru, et ta on kaugel, ning hakkasid lohutamatult nutma. Umbes samas stiilis nagu siis, kui sulle lasteaeda järgi tuleme. Ja siis terve tänase päeva oled sa olnud vahelduva eduga üle mõistuse kurb. Nutad terve duši all käigu aja. Nutad kuni su kakast mähet küürin. Nutad iga ehmatuse peale. Nutad, kui ma mängu keskel sulle meelde tulen ja sa mind kohe ei näe. Just nagu sul oleks hirm ka oma viimasest alles olevast vanemast ilma jääda. Ehk ma lihtsalt mõistan sind valesti, aga tavaliselt on sul suuremas seltskonnas meist üsna ükskõik. Täna said teised meelitada sind endaga kaasa tulema, mainides minu nime - emme.

Muidu aga oled sa juba mitu nädalat meie väike vapper ahvipärdik. Sa kiigud iga võimaliku toru ja köie küljes vaid kätejõul. Ning oled hakanud istudes liumäest alla laskma. Päris õudne on, kui sa kiigud nii liumäe ülemises otsas. Sa alustad ise suhtlust võõras seltskonnas ega löö verest välja, kui õhupall su käes katki läheb. Sa armastad teha mulle musi läbi igasuguste piirete, aga võõraid ega ka mitte sõbrannasid sa ligi ei lase. Kui su väike brasiillasest sõbranna üritab, siis sa võitled ikka täiega enda eest. Ma ei keela ka, sest sul peakski olema õigus ise otsustada, kes sinu lähedale tulla tohib ja millal.

Praegu aga magad sa sügavat und ja ma naudin teadmist, et kui ma varsti sulle kaissu tulen, siis sa nohised mõnusalt edasi mu vastas, tundes end turvaliselt ja hästi.

Armastan sind väga väga väga väga!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 46

 Mu kallis,

Sa oled jälle meie Prince Charming, nagu üks me sõbranna sind kutsub.

Suured protestid paistavad olevat seljataga ning iga päevaga läheb lasteaias aina paremini. Sa küll ei ole otseselt õnnelik, kui me ära läheme või kui näed, et oleme tagasi, aga vahel ei jõua ma lasteaia territooriumilt väljudagi, kui sa juba rõõmsalt mängid ja kuni sa meid ei märka, on ka kõik väga hästi. Ja pole ka midagi imestada. Teil on seal nii tore. 

Sel nädalal käisite te esimesel ekskursioonil - lasteaia kõrval metsas ning teil oli ka õuedisko, ma kuulsin. Lisaks kimad sa seal igapäevaselt ratastega ning kuuldavasti kamandad suuremaid endale hoogu lükkama. Tundub, et sul on seal juba ka oma sõbrad. Ühel päeval pidid õpetajad sinu ja teise poisi lõuna ajal ära lahutama, et te midagi sööksite ka. Ma ei teadnud, et selline asi nii noorelt peale hakkab. Kõik kutsuvad sind Rõõmsaks Triibuks ja see teeb muidugi meid sinu issiga rõõmsaks.

Sul on üldse mingi rataste fännamise periood. Kohe, kui sa mõnda kusagil märkad, sa ka selle selga ronid ning kimad minema, hoolimata omaniku loast. Lisaks meeldib sulle kõrgematelt äärtelt alla hüpata. Meie peame hoidma sul kätest kinni, lugema kolmeni ja läks ütlema ja kui meie seda ei tee, siis loendad sa ise. Üks päev tahtsid sa minu juurde joosta, aga enne, kui sa jooksma hakkasid, häälitsesid sa loendamise rütmis hmh hmh hmh hmh ja siis tulid Kuku ütlema. See on nii armas. Üldse tuleb sul iga päevaga sõnu juurde. Teistel on muidugi veel keeruline sinust aru saada ainult sõnade põhjal, sest kõik tähed sul ju veel välja ei tule ja lisaks räägid sa kahte keelt, aga me issiga saame sinust üsna ilusasti aru.

Sulle meeldib ka nüüd väga õhumusisid teha ning sa oskad seebimulle puhuda. Vannivaht aga oli selline elamus, et nüüd sa muudkui hüüad: mu(ll)! mu(ll)!

Sa tahaksid ka väga olla suur. Mis titetool? Pidime piirde ära võtma, et sa oleksid nõus vahelgi seal istuma ja näeksid, mida sa sööd. Samas käruga oled sa sõber ning lasteaeda minekul oma jalgu ei kuluta. Emmel ongi vaja trenni teha ja sinu kandmine on just paras koormus, et hommikul uuesti higi lahti saada lasteaiateel.

Sa ütled kõigile kassidele ja jänestele Eeoo, sest meil on kodus Eros. Nokia sa millegipärast ei ütle. Täna aga õppisid sa oma onutütre nime praktiliselt ära ja korrutasid meie kõigi heameeleks Nanna!

Rumal sa ka ei ole ning mõtled täitsa loogiliselt. Näiteks kui sa keset ööd ärkad ja me püüame veenda sind edasi magama, sest on öö ja pime, siis sa lähed ja paned lihtsalt laetule põlema. Milles probleem!

Igatahes sinuga on huvitav ja tundub, et aina huvitavamaks läheb.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 45

 Oo, mu kallis!

Nüüd vist ongi käes see aeg, kus sa meie kannatuse eriliselt proovile paned. Kahjuks sa arvatavasti seda ise ei mäleta ajaks, mil sinust lapsevanem saada võiks. Niisiis ma panen kirja. Võta heaks :)

Laupäeval käisime me ühe tuttava Rootsi-Eesti perega Skansenis. Me polnud ammu kohtunud ja kuna nende peres kasvab sinust mõni nädal noorem neiu, tundus olevat tore mõte kohtuda, esimesi lasteaiamuljeid vahetada ja niisama jutustada.

Alguses oligi kõik hästi. Sina särasid nagu sinu puhul tavaline ning ronisid igal pool koobastes ja ajasid isegi kukke taga. Mingil hetkel aga hakkas jonn aina rohkem päevakorda kerkima, kuni sai selgeks, et enam ei anna kojuminekut edasi lükata. Sul oli ehk veidi nälg ja uni, aga sellist käitumist me varem polnud näinud. 

Kõigepealt pidin sind pika maa süles tassima. Kui siis lõpuks su kärusse siiski vägisi panime, siis sa vastasid end kreeka E-ks väänamisega ning rippusid nii üle käru külje alla kohe mitusada meetrit. Muidugi samal ajal röökides. Kui me aru saime, et seekord sa vist ise kohe järele ei jäta, olime sunnitud su üle pika aja ka õlarihmadega kinnitama. Sa nutsid isegi bussis, kuigi see on sinu jaoks tavaliselt üsna põnev ja äge kogemus. Seni, kuni ma su kaheks peatusevaheks siiski kärust välja sülle võtsin ja sa ühe võõra tädiga flirtida said. Muide, "tädi" on su üks uuemaid sõnavara täiendusi. Ka bussist väljumise järel pidin ma su autoni kandma ning seal uinusid sa kiiresti, aga üsna valel ajal.

Täna aga tegid sa uue jonnirekordi ja meil ei ole aimugi, mis selle põhjustas. Taustsüsteem muidugi ei ole ka kiita. Sul oli jonnine öö ning varajane hommik, mis jätkus sõjaga kingade jalga panemise teemal ja sellega, et sa ei olnud nõus ühtegi sammu lasteaia suunas tegema ega seal mu sülest lahkuma. Sel nädalal oled sa juba kaks korda meist sinna nutuga maha jäänud, kuigi eile õpetajad saatsid viis minutit hiljem foto rõõmsalt mängivast sinust. Mina aga saan sind kandes korraliku trenni tehtud. Jällegi, see oli vaid soojendus ning kulminatsiooni saabumise osas pole ma veel üldse kindel.

Pärast tööd ja lasteaeda oli meil sinuga mõnus esmakordselt lusikaga arbuusi söömise tund ning seejärel arvasin, et võiksime teha jalutuskäigu heasse pitsakohta, et end veidi sirutada. Mõeldud-tehtud! 

Sa vaatasid terve tee pitsarestosse huviga ringi, näitasid meile iga autot, puud ja tädi. Kohale jõudes aga tundusid sa omadega üsna läbi mis siis, et kodus olid sa rõõmsalt skanneerinud: pipa! pipa! (uus versioon pitsast). 

Kui pitsad lauda toodi, võtsin su kärust välja. Sa keeldusid kohe lastetoolist, seisid ehk pool minutit minu kõrval pingil ning siis tahtsid avastama minna. Kingi me sulle jalga panna muidugi ei tohtinud. Sõiduteele minemise takistamine, keelamisest rääkimata, teenis ära nutuhoo. Niisiis issi lubaski sul sokkis tänaval ringi joosta veidi. 

Sa ei võtnud ampsugi pitsat ning issi pidi enda oma, sind kandes sööma, sest paigal sa ei püsinud ja sul üksi ringi joosta ei oleks olnud turvaline. Lõpuks olid sa ikkagi nii kuri, et pakkisime ülejäänud pitsa kaasa. Pidime sul siiski veel enne mähkme ära vahetama, sest vana oli lekkinud. Sa karjusid nagu ratta peal ning väänlesid kogu jõust. Minul üksi jääb hetkel sinu kontrollimiseks jäsemeid ja jõudu puudu ning ka issiga kahekesi on sulle uue mähkme jalga saamine või su kärusse panemine, kui sa seda ei taha, paras ooper, täis ilu- ja jõunumbreid. Peamiselt siiski neid viimaseid.

Kärust keeldusid sa tagasiteel kategooriliselt ja ka süles nutsid ning vingerdasid kogu jõust suurema osa teest. Kandsimegi sind koju kaks kilomeetrit süles, mina sellest suurema osa. Õnneks viimase kilomeetri ajal tegid sa koostööd, aga see-eest esimene kilomeeter tundus kui viis. Mitte miski sind ei lohutanud. Ka süles pidi sind kandma ainult teatud viisil ning ma ei imestaks, kui sul homseks hääl ära on. Ma väga loodan, et sellest ei saa uus normaalsus, sest üksi ma niimoodi sinuga küll hakkama vist ei saaks väljaspool kodu.

Samas ehk ongi asi osaliselt selles, et nüüd juba kolmandat nädalat jutti käid sa iga päev lasteaias ning sel nädalal juba pea täispäevi. Varem oled sa meist ju vaid aeg-ajalt mõne tunni kaupa eemal olnud. Teiseks olid sa väsinud tõenäoliselt ning kolmandaks, kohutavad kahesed ei hakka ju kohutavaks täpselt kaheseks saades.

Ära saa valesti aru! Ma ei pea sind kohutavaks. Sa oled jätkuvalt minu armas kallis poja ning sul on õigus ka vahel kurb või kuri olla ning seda välja näidata. Lihtsalt see on üsna kurnav ning frustreeriv, kui miski ei aita. Õnneks on sinuga siiski palju toredaid hetki. 

Sa näiteks hetkel oled hästi õpihimuline. Sa tood pidevalt mulle raamatuid ning nõuad, et ma ütleksin, mis on pildil. Uuesti ja uuesti, aga erinevas järjekorras. Vahel on see nagu mõni mänguautomaat, mis testib reaktsioonikiirust ja kus peab kiiresti ning korrektselt vastama. Aga ma saan aru, et sa lihtsalt kinnistad nii teadmisi ning üllatad mind tihti, kui hästi sa aru saad ning oma teadmisi ka muudes kohtades rakendad. Või mäletad. Täna näiteks nägid sa, kuidas auto ootas garaaži sisenemist. Ma seletasin sulle samal ajal, mis toimub. Ning hiljem, kui uuesti samadest garaažidest möödusime, siis olenemata oma suurest pahast tujust, sa tundsid need ära ning näitasid igale garaažiboksile, nagu sa tahaksid midagi öelda või teaksid, et nende taga on autod.

Sa oled ka hakanud vett nautima. Õues. Sa jooksed ise basseinides ning järves sisse-välja ning turnid piiretel. Samas su armastatud vanni minemisest on saanud draamaauhinda vääriv etendus.

Aga okei. See on juba isegi pikk kiri.

Armastan sind ikka!

Sinu emme

Käbi kännust kaugele ei kuku?

Ma olen kindel, et me kõik võtame asju oma vanematelt üle - olgu need siis kombed ja harjumused, maitseasjad või teadmised. Kindlasti palju muud ka. Samas kui sarnased me siis lõpuks ikka välja kukume või kui sarnaselt kukkuda tahamegi? Igaüks tahaks ikka ise omaette isiksus olla, mulle tundub.

Natuke sellega seoses on huvitav see, kuidas vanemad võivad seada meile teistsugused standardid kui endale. Värske näide:

Mu isa lambist küsib, et millal Lemmik minust ausa naise teha kavatseb? Ja lisab kohe ähvarduse muidu ta kaela kahekorra keerata. Nii armas ja naljakas eks! Mkm. Minu meelest mitte. Ühest küljest on imelik kuulda sellistest ootustest mehelt, kes ei tea täpselt, mitu last tal endalgi on, veel vähem olles osalenud nende kasvatamises või teinud nende emadest "ausad naised". Ühest küll tegi, aga samal ajal tegi ta lapsi mujalgi. Vaat siis standardeid! Samas feministlik pool minust läheb turri juba mõtte peale, et on vaja kellegi isase ainuisiklikku otsust, et ühest naisest - veel enam, minu emast - ausat naist teha. Ka siis, kui mina sündisin, ei olnud enam kiviaeg ja ta sai minu meelest väga hästi ka üksi hakkama, rääkimata seaduslikust abielust. Lemmikust paremat partnerit aga ei oskaks ma tahtagi, abielu või mitte. Ja üleüldse on meie pere asjad ainult meie pere asjad.

Kirjad Kahele Triibule 44

 Mu kallis,

Sa oled nüüd juba üle nädala lasteaiapoiss. Meie ebaõnnestunud koos söömisele ja magamisele on järgnenud neli iseseisvat lühendatud päeva, aga igaüks neist on olnud pikem kui me koos seal veedetud päevad ja ainult ühel päeval olid sa olnud natuke kurb ning seda ka magama minnes. Muul ajal tundub, et sulle väga sobib see uus elu.

Ma ei tea, kas see on seotud sinu vanuse või lasteaiatee algusega, aga sa näitad aina enam välja, et sa tahad ise kõige üle otsustada ning kui peab kellegi sõna kuulama, siis pigem issi. Emme ei tohi sind vanni panna ja sa armastad vanni. Ei tohi me su hambaid pesta. Ei tohi mähkmeid vahetada. Sa röökisid, kui ma ei lubanud sul oma jala peal olevat villi nokkida. Ja sa oled omandanud klassikalise oskuse end makaroniks visata, kui püüame sind sülle võtta. Samas nõuad sa süles kandmist tavapärasest rohkem. Ka siis, kui sa tahad näiteks oma aias kiikuma minna. Öösel aga kui ma ei ole nõus sulle piima andma, siis lähed sa hoopis isse kaissu ja seda nalja pole veel varem juhtunud.

Teisest küljest on aga päris tore periood. Sa tahad kogu aeg koos raamatuid vaadata ning nõuad, et me nimetaks sealseid asju. Ning sa said pihta pusledele, nii et neid paneme ka kogu aeg kokku. Või loobime laiali. Sa õppisid õhumusisid tegema, kuigi suure osa ajast laksad sa lihtsalt endale vastu vahtimist. Sa õpid järjest uusi sõnu. Praegu näiteks korrutad sa midagi, mis kõlab nagu å nej! (oh ei!), aga meie seda väljendit ei kasuta ning see sigines su sõnavarasse juba enne lasteaeda. 

Sa oled jätkuvalt üks suur suhtleja, aga valid pigem lapsevanemad kui lapsed, püüdes neid igasuguste asjade ning oma lakkava naeruga ära osta. Tegelikult on see päris lahe. Meie aia Linusega norid sa aga igal võimalusel naljaga pooleks tüli või teete te koos lollusi. Suuremat iidolit sul vist hetkel ei ole kui tema.

Nii me siin naudime kuumasid suveilmasid, käies igal võimalusel järve ääres end jahutamas ja täna tulid sina ka enda kohta erakordselt kaugele vette ning hiljem ei tahtnud enam kuidagi ära tulla, endal huuled sinised. Äkki homme õnnestub veel ujuda ja äkki sa oled nõus minu süles ka reitest sügavamale tulema. Elame näeme. Elu sinuga ei ole igatahes kunagi igav.

Armastusega,

Emme 

Pretty perfect birthday

Ma ei tea, kas ma olen siin sellest teemast varem kirjutanud, aga ma olen jätkuvalt suur sünnipäevade fänn. Muidugi ei oota ma eriti vananemist, kuigi uue kümnendi keskel on seda stressi ka vähem. Mulle lihtsalt jätkuvalt meeldib, et on üks päev aastas, mida saan enda omaks lugeda ning mil ühendust võtavad ehk ka need, kellega muidu harva suhelda jõuab. Mulle meeldivad üllatused ja pidude korraldamine. Ma armastan nii kingituste tegemist kui saamist - tingimusel, et kingitusest kumab läbi, et see just mulle mõeldud on. Samas rahalise väärtusega pole sellel midagi pistmist. Sel aastal aga tahtsin ma sünnipäevaks lihtsalt ühte toredat stressivaba päeva oma väikese perega. Ei viitsinud ma midagi korraldada või pigem stressata, et kõik õigeks ajaks valmis saaks ning siis küüsi närida, millal inimesed kohale suvatsevad ilmuda. Tavaliselt olen ma tund enne peo algusaega ikka valmis, aga kui siis esimesed külalised ka alles kahe tunni pärast saabuvad, siis jõuan ma enne närvi tihti minna. Seega jätsin ma igasugused peod ära - üks vähestest kordadest mu elus. Muus osas aga ka tundub, et aasta aastalt lähevad sünnipäevad aina casualimaks - heas mõttes.

Tänane päev tervitas meid imelise ilmaga. Päike säras ja temperatuuri oli kolmekümne kraadi ligi. Üldse tuleb mulle meelde oma 33 aasta kohta vaid üks vihmane sünnipäev ning hunnikus tõelisi suvepäevi. 

Mulle meeldib tegelikult tähistamist alustada juba pärast südaööd, mil ma tegelikult sündinud olen. Eile aga ei suutnud me kuidagi otsustada elukaaslasega, kas kingitused tulevad öösel või hommikul. Lõpuks otsustasime hommiku kasuks ning suutsime õige momendi üldse maha magada. Vaatasin kella kaks minutit enne ja siis juba kuus minutit pärast, aga polnudki hullu. Kui meenus, siis tegime väikesed sünnipäevamusid ning vaatasime Shieldi finaali edasi.

Hommikul lasti mul sisse magada. Pärast seda, kui olin end korraks siiski kell viis üles vedanud, et hommikuinimesest Triibu käest õhtusöögist lauale jäänud terariistad ära korjata. Kui aga uni päriselt ära läks, siis pidin voodis ootama, kuni mulle tuuakse poolik tort suurte numbritega. See oli vist esimene kord, kui alustasin sünnipäevahommikut pooliku tordiga, aga põhjus oli tore. Selle oli nimelt ämm juba eelmisel päeval meile toonud, sest ta teadis, et tahtsime täna kolmekesi olla. Ka numbriküünlad jäid turvalisuse huvides põletamata ning pesin need puhtaks, et ehk pooleteist aasta pärast Triibule edasi pärandada. Eks näis, kuidas tegelikult läheb. Igatahes, hommikusöögiks sõime selle koogi lõpuni. Triibu pidi küll koogi pealt marjadega leppima.

Hommikusöögi vahepeal sain ka kingitusi - üht-teist praktilist, üht-teist soovitut ning üllatusena siiski ka ainsa asja, mida päriselt tahtnud olin. Nüüd on me Rootsi kodu seinal suur Tallinna foto seeriast, mida olen juba aastaid piilunud mõttega, et ühel päeval... Minu jaoks on see ka isiklik, sest selle esiplaanil on mu kodukirik ning sealt paistab linn praktiliselt mu ema koduni. Lisaks mõningad klassikalised kohad. Ma ei tahtnud tüüpilist vanalinna punaste katuste fotot. Seega vanalinna praktiliselt polegi ning foto on öises kuues. Lemmik suutis selle kiiruga ja salaja Eestist siia korraldada. Mulle meeldivad kingitused, mis kuuluvad kategooriasse tahan, mitte vajan.

Igatahes, hommikusöögile järgnes üsna tavapärane pühapäeva tegevus - raamatute lugemine, puslede panemine ning muu mängimine. Seejärel helistas ema ning sain isegi casualilt kellegi teise kakaseid mähkmeid küürida. Ei pane enam isegi kulmu kergitama. 

Kui poisid lõunauinakut tegid, sain mina veidi aega iseendale ning kasutasin seda, et teha endale kerge meik. Pidime minema ühte armsasse kohta hilisele brunchile ja täna üldse sujus kõik ,kuidagi hästi. Triibu magas õigel ajal ning jõudsime ka brunchi kohta hilinemiseta. Ainult seda lauda ei saanud, mida olime tahtnud, kuid mõnes mõttes saime isegi parema. Toit oli hea, koht mega ning ka Triibu sai teist korda elus jäätist proovida.

Pärast kutsusid sõbrad ootamatult ujuma ning vesi oli nii mõnus sellisel kuumal päeval pluss me ei olnud näinud üksteist suurema osa suvest. Nüüd aga õnnestus. Oli selline stressivaba olek, et unustasin korduvalt isegi ära, et mul on sünnipäev. Minu meelest üsna ideaalne.

Normaalsusest ja ebanormaalsusest

 Täna oli Triibul kolmas lasteaiapäev. Päevaks on neid küll veidi palju kutsuda, sest ta pole siiani seal korraga kahte tundigi olnud ning üksinda mitte hetkekski. Tänast päeva aga kartsin ma juba ette. Eile oli Triibu issiga lasteaias mängimise ajaks ning igati omas elemendis. Täna aga olime kutsutud lõunasöögi ning uinaku ajaks. Liitke sellele uus koht, seltskond ja hunnikutes mänguasju ning mis juhtub? Meie lapse puhul see, mida ma arvasingi. Hoidsime teda vägisi ärkvel lasteaiani. Kandsin ta isegi süles kohale, et ta kärus ei uinuks, aga ikka läks nii, nagu ma ennustasin. Lisaks oli neil täna supipäev ja me kodus ei söö pea kunagi suppi. Nüüd lasti meie beebitoolis sööma ja sealt ka välja kippuv rüblik lahti ruumi, kus on tavalised lastetoolid ning selja taga mänguasjad, ees kuum vedel toit ning kõrval uued potentsiaalsed sõbrad. Lisaks ei saanud ta enne minutitki, et uues ruumis mängida ja avastada. Eile olid nad õnneks ka veidi toas aega veetnud, aga nüüd ei püsinud meie energiapall üldse paigal. Näksis vaid veidi saia ja porgandit. 

Minu meelest me ei ole erilised vabakasvatuse vanemad. Kodus ta sööb enamasti hästi ja ainult köögis - üksikute eranditega. Mis mind aga üllatas täna, oli see, et kõik teised lapsed (siiski üsna väike valim) päriselt olidki nõus laua taga istuma ning sööma. Neil kõigil oli ju uue hooaja esimene nädal ning mitmetel päris esimesed päevad. 

Magamisega oli sama lugu. Triibu tahtis avastada, suhelda, teiste lähedust. Kas või seinamaalinguid käega katsuda ning oma muljeid minuga jagada. Teised aga lamasid kohusetundlikult ning ootasid und. Meie oma pistis karjuma, kui püüdsin teda piirata. Mõned korrad sain ta siiski oma madratsi peale istuma või lamama ning enamasti suutis ka tema vaikselt olla, aga ma ei teadnud, mis piirini on okei lasta tal seal ringi siblida, jutustada ning nutta ning ühel hetkel, kui tundus, et ehk enam ei ole okei, lahkusime sealt ruumist. Triibu oli hetkega taas tema ise ning tegutses õnnelikult. Ma tean, et me ei tohi talle kogu aeg järele anda, aga kuidas oli tema ainuke avastaja ja piiride kompaja!? Kas tohutu energia ning vajadus uute asjadega tutvuda enne, kui kuskile paigale jääda pole mitte pigem norm väikelaste puhul? Mina olin küll lasteajaõpetaja tervelt kümnendi eest, aga mu mäletamist mööda olid meie sama vanad kliendid ikka oluliselt isepäisemad. Nüüd ma siis mõtlengi taas normaalsusest. Hullud ei pidanud ju ise aru saama, et nendega midagi valesti on. Või oli see teema lollidega... igatahes, täna olime meie need erandid ning lasteaiapäev oli taas läbi tunni ajaga, mille järel meil soovitati koju magama minna ning homme uuesti proovida. Uinus ta muidugi mõnikümmend meetrit lasteaiast väljas kärus. Homme aga jääb ta esmakordselt omapead seniks kuni kannatab. Maksimaalselt viieks tunniks. Ootame huviga.

Ma vist olengi vana ehk Komeediks saamisest

 Sest aeg on hakanud lendama ja samas olen õppinud rohkem aega hindama. Vist.

Täna oli Triibu esimene lasteaiapäev. Kuidas mu kõhubeebist nii suur poiss juba sai - ma hästi ei mõista. Mõnes mõttes tahaks teda veel endale hoida, aga beebilõhn ta juustes ja hingeõhus hakkab hajuma ning samas on päris põnev ka.

Esialgu käisime lihtsalt tutvumas. Mina ootasin infotundi ja ringkäiku. Kiirkäigu sain ka, aga süstemaatilisest infojagamisest tunnen vist vaid mina jätkuvalt puudust. Vähemalt meeldis talle seal väga ning õpetajatest jäi hea esmamulje. Kõik nooremate gruppide õpetajad tulid ise kohe tutvust tegema ning Triibu nimi levis nende seas juba enne, kui jõudsin meid ise tutvustada. Leidsime ka sarnase nimekaimu kohe ning selgus, et nad said ainsa teadaoleva tuttava poisiga samasse gruppi.

Me saime tunnikese õues teiste lastega mängida ja Triibu põhimõtteliselt hülgas mu esimestest minutitest. Tuli vaid aeg-ajalt mõnda ägedat palli vms emmele näitama. Muul ajal aga keskendus uutele jahimaadele, teistele lastele ning näitas oma päikeselist poolt kõigile soovijatele. Homme tuleb uus katse issiga ja ülehomme on samuti vaid paaritunnine päev, aga ajavahemikus, mil süüakse ja magatakse. Seda ma veidi pelgan, sest ta on siseruume vaid vaevu nuusutada saanud ja kuidas ma peaksin saama ta lõõgastuma uues põnevas kohas enne, kui ta on oma uudishimu rahuldada jõudnud!? Tänagi vudis ta, kutset ootamata, paar korda kõrvalosakonna uksest sisse ning kukkus kohe mänguasju testima. Ka õue mänguasjade laost ei tahtnud ta ise kuidagi lahkuda. Nii põnev ju ja ma saan temast aru. Õnneks tundub, et õpetajad on siin riigis hästi paindlikud ning kurjasid tädisid meie lasteaias ei ole või on nad veel peidus. Meil on kodus nüüd aga väike Komeet.

Kirjad Kahele Triibule 43

Oh Triibu, me Triibu!

Sa oled üks vapustav laps. Jah, kindlasti iga vanem arvab nii oma võsukese kohta, aga sina võlud ikka erilises tempos inimesi.

Sa said juulis pooleteistaastaseks ja oled juba igati asjalik. Selle viimase kuuga oled sa vähemalt kahekordistanud oma sõnavara. Enamik uutest sõnadest pole küll veel päris sellise kõlaga nagu me oleme harjunud neid kirjapildis nägema, aga nad on selgelt oma tähendusega sõnad. Näiteks (t)uust=juust, titta=rootsi keeles vaata, piim, pi'a=pitsa, ki'a=kingad, si(m)=silm, kõv=kõrv, te'e=tere, suu, tuttu, tiss, tuu=kutsu, kiisu, buss. See viimane on su ainus selline mitmeotstarbeline sõna ja kõib pea kõige kohta, mida sa meie Eesti kodu rõdult nägid. Viimastel päevadel kordad sa enim titta't, kutsudes kõiki kõike vaatama ja oled üliviisakas, pöördudes ka minu poole iga kord taas nähes terega. See on hästi armas tegelikult. Igatahes on nii põnev saada osa sinu keele arengust. Nüüd tuleb sul juba paremini välja sõnade järele ütlemine. Täna proovisid sa muudkui kikerikii öelda. Eile korrutasid minu järel libe. Issi õpib ka sinu käest eesti keelt.

Eelmisel nädalal, 29. juulil käisid sa esimes korda juuksuris. Nüüd on sul ka suure poisi soeng ja enam pole lokke kuklas, aga ju tulevad uued. Sa olid just enne seda teinud pika uinaku, näinud veoautosid suurel ristmikul ja juuksurionu lähenes sulle oskuslikult nagu loomaarst - külje alla ujudes. Sa vaatasid huviga, mis toimub, kolisid vahepeal issi sülest minu sülle, olid veidi tissi otsas ja viie minutiga oligi kõik läbi. Õnneks ilma igasuguse draamata.

Täna oli veel üks esimene. Nimelt sa panid esimest korda ise terve beebipusle kokku. Eestis hakkasid sa vahel kokku saama kahte tükki omavahel või panid mõne tüki õigesse pesasse, aga täna oli esimene kord, kui sa selgelt leidsid kohe üles iga tüki õige koha ning enamasti said need ka ilusasti paika. Mul tahtis kohe pisar silma tulla. Nii uhke olin su üle. Minu suur ja tubli poja!

Nädalavahetusel õnnestus sul teist korda kohtuda ka oma kaks nädalat vanema sugulasega ja see oli täitsa hämmastav, kui sarnased te iseloomult olete. Mõlemad julged ja päikeselised; huvitatud täpselt samadest mäguasjadest. Mõlemad siiani tissifännid. Mõlemad kaisukad. Äkki siis paistavadki ühised geenid välja!?

Igatahes palun vabandust selle kõigest ja mitte millestki postituse eest! Ma lihtsalt tahtsin kiiresti mõned mälestused ja emotsioonid salvestada, aga nende kogemine oli muidugi parem.

Ma armastan sind väga väga väga väga!

Emme

Ei taha kooli

Mu sõbranna rääkis hiljuti, kuidas ta nii väga tahaks taas õppida ja kandideeris magistrisse. Teine rääkis, et tema kaalub tõsiselt doktorantuuri astumist. Poodides on taas müügil kooliasjad, mida mul juba 14 sügist vaja pole olnud ja ometi mõtlen ma vastikusvärinatega - ökk. Ma. Ei. Taha. Õppida. Ma ei taha kooli. Mul ei ole mingit isu hetkel akadeemilises keskkonnas õppimise vastu. Mul on tunne, et ma õpin nagunii pea iga päev tööl ning oma äri käima lükates uusi asju. Jah, muidugi, mõni kursus, mis pakiks kasulikud seotud teadmised mugavasse pakendisse oleks tore, aga ma ei taha istuda päevast päeva koolis, kirjutada referaate või mida iganes me enamasti kirjutasimegi ega teha eksameid. Mind ootavad aastaid meilboksis ligipääsu paroolid veebikursustele, mille eest ma siegi maksin, aga ma ei kujuta ette, millal ma suudan end nii palju kokku võtta, et mu enda valitud ja huvitavatel teemadelgi asju tegema hakata. Ma olin hea õpilane, aga ma eelistan nüüd päris elu. Ainus, millest ma ei saa aru on see, et miks mind ikka veel närvi ajab, kui poed juba juulikuus kooliasju müüma hakkavad. Ülejäänu on igaühe enda valik. Aga kas kellelgi on veel nii?