Lugu sellest, kuidas mina pidin minema Becksi lapsi hoidma

...ehk järjekordne unenäoblog. Eile öösel nägin unes, et mina ja mu ristiema Marika ja Annika ja Andu ja Incu seltskond (ma ei tea, kas Marko ja Sirli ka olid või mitte) olime kusagil Pärnu-Jaagupi lähedal ühes majas keset vett tegemas ma-ei-tea-mida. Ma ei teaks isegi, kus me olime, kui keegi mulle selle Pärnu-Jaagupi faktiga unenäos lajatanud poleks.

Tean vaid, et mingil ajaltegelesin seal hamstritega, kellest üks oli minu ülivana ja halliks läinud tegelikult ammu surnud olev isane hamster Tibi. Aga sellest teemast ei mäleta ka rohkem midagi. Järgmine koht on see, kus kõik inimesed vaikselt uttu tõmbama hakkavad ja Marika küsib mult, kas ma tulen ka koos nendega lennukiga ära. Teadsin, et pean poole tunni pärast olema esimest tööpäeva tegemas Bechamite juures ja see mõte tundus väga hirmuäratav. Kusjuures, ma tean, kust see mõte pärines - alles hiljuti käis uudistest läbi, et kaks Beckside lapsehoidjat olid lahkunud Victoria käitumise tõttu.

Eriti hirmutav oli nende juurde tööle asumise juures see, et ma ei teadnud, kas mul kulub nende juurde jõudmiseks pool tundi lennuki või bussiga või jala või kas kulubki nii palju just aega, aga see pool tundi tundus piisav. millegipärast mina ei teadnud veel, kus nad elavad, aga mu ema teadis ja läksin teda otsima.

Tema rääkis mulle juba bussi peal, et tegelikult oleksin ma jala paremini kohale saanud ja lähen hetkel nende onu vms residentsi ja varsti nägin ka maja - see oli sama suur kui Mustamäe viiekordsed, aga modernsem ja värvilisem. Sain veel kaasa hoiatuse, et täna on Selline päev ja ma peaksin eest ära hoidma, sest paarike pidi tülitsema nii, et olenemata soojast suvisest päevast olid nende majas sees miinuskraadid. Mina hingasin sügavalt sisse ja valmistusin tööpäevale vastu minema, ise lootes, et ma hiljaks ei jää, sest kes teab, mida too rikas ja ülbe tädi minuga teha võiks siis.

Kahjuks edasi ei mäleta, sest Sandra oli juba üleval ja pani teleka käima ja alustas kanalist, kus helisüsteem paigast ära on. Müra ei ole just väga meeldiv äratus.

Alateema pealkirjaga: Yes! I can have it all!!!
Ma põen juba tükk aega sellepärast, et pidin reedel olema kahes linnas ja kahes kohas korraga, aga kummastki ei tahaks loobuda. Täna aga selgus, et üks asi lükkus eelnevale päevale ja ka sel õigel päeval pole mul ühtegi kohustust, sest esimese nädala reedel mul veel loenguid ei ole. Seda aga ei saa öelda teiste päevade kohta. Ma ei saa aru, kuidas Sandral vaid kaks loengut olla saab.

Next topic...
Mida vastate teie, kui teie enda ukse taga küsib ema või keegi teine teilt: kes on? Mina vastan: arva ära või Pätt! Millegipärast lastakse mind siis alati sisse ka.

Ja last but not least...
Nüüd on siis maailm nii kaugele jõudnud, et ostsin täna tahke väikse kettakujulise shampooni. See tundus nii absurdne, et ma lihtsalt pidin selle asja Lushist ära ostma. Btw... lahe pood on see.

Meil oli üldse lahe ööpäev Sandraga. Eile - jah, augusti kuus - käisime sügissaapaid ostma ja esimene paar, mida jalga proovisin, ka minuga koju kaasa tuli ja täna - jah, ikka veel augustis - käisime mõlemad Sandraga oma uusi saapaid testdrive'imas. Hetkel on jalad küll kandilised, aga väga mugavad on üldiselt ja ilufaktor on nagunii minu asjadel MUST BE. Ja täna käisime WW Passaazhi uues restoranis Rõdu (Il patio orig.) ja väga soliidne mulje jäi, kuigi neil olid huvitavamad asjad otsas. Ja siis käisime raamatupoes ennast hulluks ajamas ja siis raamatukogus, kust tulime tagasi sellise portsu kirjandusega, et mees raamatukoguhoidja küsis naerdes, et kas me jaksame oma saagi koju ka tassida. Jube kena mees on keskraamatukogus tööl, muide. Ja jaksasin küll autoni tassida. Ja eile käisime kinos Hairspray'd ka vaatamas, mis on tore laulu ja tantsu täis film, kus on ka häid kilde. Täitsa julgen sovitada.