Kõigepealt tahan ära kittuda, et mul on nõme äratuskell. Kuna ma ei ole just hommikuinimene, siis peaks mu telefon mulle viie minuti kaupa aega mõõtma, et ma ükskord siiski üles ärgatud saaksin. Ja ma ei tea, mis eile juhtus. Igatahes, oma vana, värskelt remonditud kooli avaaktusele ma ei jõudnudki. Ja ma nii tahtsin. Ja mitte ainult sellepärast, et oma uue kleidiga siiski korra eputada enne, kui ilm selle jaoks lootusetult külmaks muutub, aga niipalju siis sellest ideest.
Teine wow-moment oli ka eilses päevas. Nimelt, õhtul Väänast sugulaste soolaleivalt loju tulles nägime megaavarii tulemust. Keegi õnneks vist haiget ei saanud, aga auto oli täbaras olukorras. Nimelt, Narva maanteel - seal, kus praegu väike ümbersõit on - oli keegi siiski otsustanud otse jätkata ja liiga hilja ümber mõelnud. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga auto rippus tühimiku kohal. Õnneks oli ta vist paraja lennuga tulnud ning nina oli jõudnud toetuda kalda teise nurga peale, aga all oli rohkem kui meetrisügavuselt pinnast välja võetud ja see õnnetu auto rippus ööpimeduses teenurga kohal. Ja omanikud hoidsid peast kinni. Kui nad veel enne kained ei olnud, siis see pidi nad küll kaineks ehmatama. Väga suur tahtmine oli Võsa-Petsile helistada, et ta uuriks välja, mis siis tegelikult juhtus, sest sellist tüüpi õnnetust ei näe iga päev ja uudishimu tapab.
Ja üks tänane mulje ka. Endime majaomanik helistas, et teatada, et meie vanasse korterisse oli üle kolme aasta jälle sisse murtud - seekord ukse kaudu. Ja kuigi me ei ela seal enam ammu, on mul ikkagi sees paha tunne. Ainus mõte on, et kuidas see Keegi julges? Kas tal häbi pole? See on meie kodu ju. Vähemalt oli ja mingis mõttes jääb alatiseks. See on mu esimene kodu. Seal ma kasvasin üles ja iga kord, kui keegi sinna vägivaldselt tungib, teeb keegi justkui mulle liiga.
Varastatud asjadest ei ole mul peaaegu üldse kahju. Varastatud kindlustundest aga küll. Ma mäletan väga hästi neid kordi, kui ma ei julgenud üksi koju jääda ega ka kodu üksi jätta. Kunagi oli mul nii paanika, sest keegi üritas päise päeva ajal minu kõrvalt aknast sisse tulla, kuigi oli mitmeid märke, et keegi on kodus ja sis tegime emaga ühe laheda asja - varga CV. Millist varast me otsime. See oli täis kilde nagu näiteks. Nõutav keeleoskus: eesti, vene ja inglise suhtlustasandil, kõrgtasemel lukukeelte tundmine.
Ma paneksin selle teksti siia kaasa, aga ta on seal arvutis, mis hetkel remondis on. See aitas meil jälle ennast kodus paremini tunda ja mitte alla anda, aga esimene mõte oli küll, et paneme signa ja võtame kohe suure koera. Mis siis, et too meile ära poleks mahtunud. Lõpuks piirdusime trellidega.
P.S. Mul on juba väga piinlik, sest iga kord kui kirjtuan posti lõppu: homseni, siis homme ei teki siia midagi uut. See lihtsalt on nii. Nagu mingi needus, aga ma püüan edaspidi parem olla. Ma ei elaks seda üle, kui sel aastal jõuluvana ei tuleks. Ma juba tean, mida ma jõuludeks ja oma järgmiseks sünnipäevaks tahan. Muidugi tulevad need mõtted vahetuslt peale eelmist sünnipäeva. Mõte üks on Londonitrip ja mõte kaks on langevarjuhüpe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar