Enne veel räägin päevast turvakodus. Lastest hoiti meid seekord eemale. Selle asemel aga pandi meid appi tasuta riiete jagamisele asju korrastama. Minu meelest oli päris lõbus. Võtsin endalegi kaks asja, kuigi mingit garantiid ei ole, et ma neid kunagi kannan. tegime seal mõned päris head avastused. Ja tundsime ennnast kasulikuna, mis ongi kõige olulisem, minu meelest. Jäin päevaga rahule, olenemata sellest, et see tähendas mulle kolme dushikorda.
Pärast turvakodust tulekut, sättisime ennast peoks valmis ja siis läks õhupallide täispuhumiseks. Kokku sai neid ligi kolmkümmend a paras tegu oli nendega sandra ühika kitsastesse liftidesse ära mahtuda. Minu lift peatati veel vahepeal kinni ja päris huvitav oli vaadata poisi nägu, kes aru sai, MIKS ta lifti peale seekord ei mahu.
Otsustasime jala Annelinna minna. Bussi peale poleks me nagunii mahtunud või siis oleksime maha tulnud poole väiksema koguse õhupallidega. Katsuge ära arvata, mitu korda lasti miniseelikutes ja õhupallimäega tüdrukutele tee peal signaali. Ükskõik, palju te pakute - ROHKEM!:D
Edasi oli ka fun. Anne ei võtnud telefoni vastu ja me pidime iseseisvalt üles leidma tema elukoha. Kõik, kellelt juhendeid küsisime, küsisid vastu üht õhupalli. Innukamatele lubasime nende kahekümne esimesel sünnipäeval ühe sms-iga saata.
Nii tore oli oma kursaõde lõpuks üle pika aja näha. Asja tegid küll ebameeldivamaks tema kombelõdvad sõbrad, aga see ei seganud mind lõbutsemast. Kõige rohkem häiris mind peo kõige kenam tüüp, kelle sisemus küll välimusega kokku ei käi. Alustuseks tõstis ta mu seeliku üles ja kommenteeris omaette - vaatame, mis sul seal siis on. Ma ei viitsi pikka juttu ajada. Edaspidi mind küll tema poole ei kiskunud. Ta ei vaevunud küsimagi, kas meeldib mulle või kas mul on keegi.
Edasi sattusin vist küll peo kõige normaalsema mehe kõrvale. Temaga oli tore ja tal vist minuga ka, sest üsna kohe pani ta oma pea mulle sülle nagu anuv nunnu kutsu.
Eriti kauaks me anne juurde ei jäänud. Otsustasime klubidesse edasi minna. Tee peal sai ka nalja. See jobu sai teada, kuidas karma toimib. Kõigepealt tuli ta ja võttis mul ning Sandral kaela ümbert kinni ja siis tegi midagi ootamatult labast, isegi tema kohta. Ta hüppas täie jõuga lompi ja rikkus meie riided ära. Ei, ma ei olnud üldse kuri sellise kolmanda klassi poisikeste omavahelise nalja peale. Missugune täiskasvanud mees rikub ära endaga kaasas olevate neiude ilusad riided? Mõne aja pärast õnnestus tal jälle minu käest kinni võtta ja siis kekata stiilis, et nüüd oleme koos, et ma juba võtsin tal käest kinni ja puha. Minu jaoks oli see vaid süütu mäng ja tema ei lasknud lahti, mitte mina ei võtnud kinni:D Nojah, ei läinud kaua, kuni ta jälle loigu leidis. Seekord aga sain mina naerda, mitte tema. Ta telefon uppus sinna samasse loiku ära. Edasi tõmbus ta ikka väga tagasi. Oh seda nalja!:D
Enamik läks Johny Deppi trammi ja bussi kuulama. Mina, Sandra, Anne ja keegi Mari otsustasime Atlantise kasuks. Hea valik oli. Üsna kohe sattusime lavale tantsima, aga siis tuli janu ja selleks korraks oligi kõik poosetamisega. Polnudki oluline.
Sandra läks tualetti ja teised tantsima. Mina jäin üksi oma mahla jooma. Varsti aga ujus mingi uus kena tüüp mulle külje alla. Rääkisin temaga paar sõna juttu ja siis pandi hea lugu peale. Läksin tantsima, tema läks baari poole, kuigi oleks võinud ka liituda, aga ei olnud oluline. Vähemalt nii kaua, kuni ma teda juba järgmistega tantsimas näinud ei olnud. Siis hakkas küll ego peale.
tantsisime veidi Sandraga omavahel ja siis hakkas mul kõht valutama. Mõtlesin, et ongi kõik selleks korraks, aga läksime siiski istuma, mitte ära. Ja tore oli. Pärast sai veel kõvasti lõbutsetud. Ja me oleks muidu uust moeröögatusest ilma jäänud. Varsti kepsles klubisse üks noor naisterahvas, kelle riietust on isegi pesuks raske nimetada, või siiski... pesu ja säärised vms. Ma ei saa aru, kuidas nii tohib käia ja samas on dressid ning meelstel paljas ülakere keelatud. Aga pesu on lubatud? Nüüd siis tean. Aga ise küll nii ei läheks.
Varsti peale seda avastasime teise saali lõbud. Ma polnudki seal varem käinud, sest eelmine kord, kui see avatud oli, oli seal mingi trance'i pidu. seekord aga oli mingi retropidu Aleksandriga, kes on nõus ka soovilugusid mängima, mida küll vaja ei oleks, sest ta mängib ise nii head muusikat. Ma polekski istuma või jooma saanud, kui just üks männikäbist elevant mulle täiega jala peale poleks astunud. ta astus ikka kohe nii põhjalikult, et ma longates ja paistes jalaga lahkusin, aga vabandust ka paluda ei suutnud.
Seal saalis jõudsime veel mitu korda tantsupartnereid vahetada. esimesed olid ägedad. Üks neist oli Vahuri kursavend, nagu välja tuli, ja, et see välja tuleks, õpetas ta mind lendama. Me keerutasime, käest kinni, nagu väikesed lapsed keset tantsupõrandat. Mina kiljusin ja tema naeris. Aga hästi lõbus oli jälle.
Ja siis oli veel õlipea oma Grease'i-laadse soenguga ja ruudutüüp. Viimane nõudis, et saaks meile joogid välja teha ja kuigi ma tegelikutl ei tahtnud, nõustusime lõpuks rummi ja koolaga. Need lasi ta vist ka sajaga kanged teha ja jookidega tagasi tulles arvas, et nüüd me oleme tema jagu. Või vähemalt mina olen. Ta võttis mu sülle ootamatult. Õnneks laskis esimese soovi korral tagasi maapinnale ka, aga see polnud veel kõik. ta ei andnud mulle üldse õhku ja üritas pidemalt mulel musisid jagada. Öäk. Kui ütlesin tall, et me oleme seal tantsimas, mitte meest otsimas, siis vastati, et aga kui saarlased on linnas, siis ikka. Jah, just. Põgenesime esimesel võimalusel.
Räägin hiljem edasi.
Pärast turvakodust tulekut, sättisime ennast peoks valmis ja siis läks õhupallide täispuhumiseks. Kokku sai neid ligi kolmkümmend a paras tegu oli nendega sandra ühika kitsastesse liftidesse ära mahtuda. Minu lift peatati veel vahepeal kinni ja päris huvitav oli vaadata poisi nägu, kes aru sai, MIKS ta lifti peale seekord ei mahu.
Otsustasime jala Annelinna minna. Bussi peale poleks me nagunii mahtunud või siis oleksime maha tulnud poole väiksema koguse õhupallidega. Katsuge ära arvata, mitu korda lasti miniseelikutes ja õhupallimäega tüdrukutele tee peal signaali. Ükskõik, palju te pakute - ROHKEM!:D
Edasi oli ka fun. Anne ei võtnud telefoni vastu ja me pidime iseseisvalt üles leidma tema elukoha. Kõik, kellelt juhendeid küsisime, küsisid vastu üht õhupalli. Innukamatele lubasime nende kahekümne esimesel sünnipäeval ühe sms-iga saata.
Nii tore oli oma kursaõde lõpuks üle pika aja näha. Asja tegid küll ebameeldivamaks tema kombelõdvad sõbrad, aga see ei seganud mind lõbutsemast. Kõige rohkem häiris mind peo kõige kenam tüüp, kelle sisemus küll välimusega kokku ei käi. Alustuseks tõstis ta mu seeliku üles ja kommenteeris omaette - vaatame, mis sul seal siis on. Ma ei viitsi pikka juttu ajada. Edaspidi mind küll tema poole ei kiskunud. Ta ei vaevunud küsimagi, kas meeldib mulle või kas mul on keegi.
Edasi sattusin vist küll peo kõige normaalsema mehe kõrvale. Temaga oli tore ja tal vist minuga ka, sest üsna kohe pani ta oma pea mulle sülle nagu anuv nunnu kutsu.
Eriti kauaks me anne juurde ei jäänud. Otsustasime klubidesse edasi minna. Tee peal sai ka nalja. See jobu sai teada, kuidas karma toimib. Kõigepealt tuli ta ja võttis mul ning Sandral kaela ümbert kinni ja siis tegi midagi ootamatult labast, isegi tema kohta. Ta hüppas täie jõuga lompi ja rikkus meie riided ära. Ei, ma ei olnud üldse kuri sellise kolmanda klassi poisikeste omavahelise nalja peale. Missugune täiskasvanud mees rikub ära endaga kaasas olevate neiude ilusad riided? Mõne aja pärast õnnestus tal jälle minu käest kinni võtta ja siis kekata stiilis, et nüüd oleme koos, et ma juba võtsin tal käest kinni ja puha. Minu jaoks oli see vaid süütu mäng ja tema ei lasknud lahti, mitte mina ei võtnud kinni:D Nojah, ei läinud kaua, kuni ta jälle loigu leidis. Seekord aga sain mina naerda, mitte tema. Ta telefon uppus sinna samasse loiku ära. Edasi tõmbus ta ikka väga tagasi. Oh seda nalja!:D
Enamik läks Johny Deppi trammi ja bussi kuulama. Mina, Sandra, Anne ja keegi Mari otsustasime Atlantise kasuks. Hea valik oli. Üsna kohe sattusime lavale tantsima, aga siis tuli janu ja selleks korraks oligi kõik poosetamisega. Polnudki oluline.
Sandra läks tualetti ja teised tantsima. Mina jäin üksi oma mahla jooma. Varsti aga ujus mingi uus kena tüüp mulle külje alla. Rääkisin temaga paar sõna juttu ja siis pandi hea lugu peale. Läksin tantsima, tema läks baari poole, kuigi oleks võinud ka liituda, aga ei olnud oluline. Vähemalt nii kaua, kuni ma teda juba järgmistega tantsimas näinud ei olnud. Siis hakkas küll ego peale.
tantsisime veidi Sandraga omavahel ja siis hakkas mul kõht valutama. Mõtlesin, et ongi kõik selleks korraks, aga läksime siiski istuma, mitte ära. Ja tore oli. Pärast sai veel kõvasti lõbutsetud. Ja me oleks muidu uust moeröögatusest ilma jäänud. Varsti kepsles klubisse üks noor naisterahvas, kelle riietust on isegi pesuks raske nimetada, või siiski... pesu ja säärised vms. Ma ei saa aru, kuidas nii tohib käia ja samas on dressid ning meelstel paljas ülakere keelatud. Aga pesu on lubatud? Nüüd siis tean. Aga ise küll nii ei läheks.
Varsti peale seda avastasime teise saali lõbud. Ma polnudki seal varem käinud, sest eelmine kord, kui see avatud oli, oli seal mingi trance'i pidu. seekord aga oli mingi retropidu Aleksandriga, kes on nõus ka soovilugusid mängima, mida küll vaja ei oleks, sest ta mängib ise nii head muusikat. Ma polekski istuma või jooma saanud, kui just üks männikäbist elevant mulle täiega jala peale poleks astunud. ta astus ikka kohe nii põhjalikult, et ma longates ja paistes jalaga lahkusin, aga vabandust ka paluda ei suutnud.
Seal saalis jõudsime veel mitu korda tantsupartnereid vahetada. esimesed olid ägedad. Üks neist oli Vahuri kursavend, nagu välja tuli, ja, et see välja tuleks, õpetas ta mind lendama. Me keerutasime, käest kinni, nagu väikesed lapsed keset tantsupõrandat. Mina kiljusin ja tema naeris. Aga hästi lõbus oli jälle.
Ja siis oli veel õlipea oma Grease'i-laadse soenguga ja ruudutüüp. Viimane nõudis, et saaks meile joogid välja teha ja kuigi ma tegelikutl ei tahtnud, nõustusime lõpuks rummi ja koolaga. Need lasi ta vist ka sajaga kanged teha ja jookidega tagasi tulles arvas, et nüüd me oleme tema jagu. Või vähemalt mina olen. Ta võttis mu sülle ootamatult. Õnneks laskis esimese soovi korral tagasi maapinnale ka, aga see polnud veel kõik. ta ei andnud mulle üldse õhku ja üritas pidemalt mulel musisid jagada. Öäk. Kui ütlesin tall, et me oleme seal tantsimas, mitte meest otsimas, siis vastati, et aga kui saarlased on linnas, siis ikka. Jah, just. Põgenesime esimesel võimalusel.
Räägin hiljem edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar