Jutt käib siis eilsest tandem-café-st. trügige teemasse, kui soovite.
Käisin siis eile Trehvis tandemiomasid kaemas ja ühtlasi loo jaoks pilti tegemas. Minu esimene kogemus päris fotograafiga. JA te ei kujuta ettegi, kui kena ta on. Igas mõttes, mulle tundub. Sandrale, kes minuga kaasas käis, hakkas jälle Iiro meeldima. Iiro on see soome poiss, kellega ma teiste seas intervjuud tegin. Selline blond ja pealt vaadates juba boyfriendi omav. Tegelikult aga meeldis talle minu tagumik.
Enivei... me vist läheme jälle õhupallidega sünnipäevale. Seekord Iiro omale. Ükskõik, kas ta meid tahab või ei taha. Ja siis ma sain tuttavaks paari hispaania keele huvilisega. Üks neist on mu kursavenna parim sõber ka veel. Vaat, mis kõik välja ei tule eks. Kõige rohkem veetsime aega aja soomlaste suures seltskonnas ja seal sai ka kõige rohkme nalja. Me käitusime vist küll väga hulumeelselt. Igatahes raske oli teisi veenda meie kainuses.
Rääkides jälle MINU tagumikust... ma imestasin, kui hästi paljud soome tudengid eesti keelt puhuvad, eriti üks kuu aega intensiivkursusel käinud Mikael. Ta sai väga edukalt eesti keeles suhtelmisega hakkama ja ega ta sõber Tuomaski arusaamatu olnud. Julgesin tunnistada neile, et olen ka poolteist aastat soome keelt õppinud, aga oskan vaid öelda, et minä en puhuu suomeä ja ei se mitään... Ja siis Iiro näpistas mind järsku tagumikust ja ärgitas: noh. Ütle nüüd siis. Ütle juba: ei se mitään.
Kavalpea eks:D Sai jälle mitu uut tuttavat ja hästi veetsime aega ka. Täna oli plaan Pulleritsu loengus ära käia ja siis igava tunni ajal uisutama minna. Hommikupoole pidi odav ka olema. No wonder... me unustasime vaadata, kas hommikupoole aegu ka on. EI OLNUD! Ma olin valmis ka kolm tundi kohapeal passima, sest isegi veel kahe bussipileti ostmine tundus metsiku raiskamisena. Ostsin Samile uued sünnipäevakingitused old-schooli stiilis ja siis jäi järgi 40 krooni elamisraha kuni esmaspäeva hommikuni.
Peletasin oma väärikuseriismed eemale ja helistasin kasuisale lootuses, et äkki ta halastab ega lase mul nälga surra. Ja siis tuli meelde, et mul on telefoniarve vaja ka ära maksta sel nädalal, mis ainuüksi on viis korda suurem kui minu eelarve. No tore lugu küll eks. Aga paistab, et kasuisal hakkas kohe väga hale minust. Ma olin erinevatel põhjustel valmis juba järgmised kolm nädalat keedukartulitest elama, mida ma jälestan, muide; aga nüüd võin vähemalt süüa ja trennis käia. Mingit liigse priiskamise varianti siiski pole. Pole millegagi priisata lihtsalt. Isegi kui mul see mõttes oleks.
Nüüd saavad kõik maksud makstud ja mina saan koju ka minna. Ja kui vahepeal peaksid laekuma töörahad mõnestki kohast, siis oleksin omadega jälle mäel. Aga sellenädalavahetuse passin küll kodus, kui keegi mind just oma kulul välja viia ei taha:( Ongi vast hea. Avastasin, et meil on päris mahukas grupitöö Avalikus arvamuses teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar