Enne kui saan hakata oma kavapunkte lahti kirjutama, pean saama endast välja tänased rõõmud ja mured.
Üks suurimaid rõõme on muidugi küllaldane iluuni. Kuna sai eile teada, et täna ma kooli minema ei pea, siis magasin südamerahuga kella kaheni ja siis oli kohe nii hea tuju, et kaklesin dushikabiini ummistusega. Keegi teine siin seda teha ei julge, tundub. Niisiis, mina pean aeg-ajalt julge olema. Seekord aga oli vist liiga pikk vahe olnud drapipuhastustel, sest see must muna, mis peaks keerlema ning tõusma ja langema, ei liikunud millimeetritki paigast ja vesi ei tahtnud üldse alla minna. Praegu kestabki jõuproov Mr. Muscle'i ja ummistuse vahel. Eks näis, kes väidab ja kas me peame üles tunnistama, kui kehvasti me oma ruumide eest hoolitseme tegelikult.
Veidi hiljem saime Sandraga kokku, et minna Tartu kaltsukatega tutvuma. Tundub, et siin on nii mõnigi selline koht, kuhu ka mina sisse astuma nõus olen. Muidugi, esimeses kohas oli kõige parem koht, aga seal oli ka tädi, kes üsna konkreetselt ütles, et ma olen liiga paks selleks, et mulle miski selga läheks. Tegi küll tuju heaks. No tore. Ja tal oli õigus. Seelik, mida tahtsin, oli jah väike. Aga ülikena pluus oli täpselt minu. Sain selle hästi odavalt, sest lukk oli katki läinud, aga Sandra või emme teeb selle korda, ma loodan.
Siis läksime Marise soovitusel Tähe tänava kinga- ja riidepoode vaatama. Algul tundus, et oli täiesti mõttetu marssida nii kaugele, aga siis sain sealt kaks täiesti nunnut seelikut. Üks on täiesti minu ja teine on selline viisakam, villane ja türkiissinise ruudustikuga must seelik. How me!?
Tuju oli juba päris hea ja raha täitsa otsakorral, aga siis juhtus midagi, mis mind jälle inimestes pettuma pani. Jalutades mööda Tähe tänavat Riia tn poole, nägime üht tarkpead, kes vist arvas, et tegu on ühesuunalise teega ja sõitis vasakpoolse rea kinni. Kui ta siis avastas, et keegi sõidab talle vastu, hakkas ta muidugi täiel kiirusel tagurdama ja sõitis vastu parkiva auto nurka.
Ma mõtlesin korraks, et jätaks numbri meelde igaks juhuks, aga nähes, et too auto sõidab ilusti lähedalasuvale parkimisplatsile, mõtlesin, et ju ta jääb ootama teise auto omanikku ja klaarib asjad ära. Loll mina, eks. Rullnokk purpurpunase tavakerega autoga keeras vaid ringi ja põgenes. Võtsin vastu otsuse, et edaspidi jätan igal juhul kahtlaste autode numbrid meelde. Kahju see ju ei tee. Hetkel aga sai kannatada süütu valge Mersu juht, kes maja ees autot parkis.
Mul on nii kahju, et ma teda aidata ka ei saa. Puhas enda rumalus ja liigne usk inimeste headusesse ja maailma õiglusesse. Nii oleks tahtnud jätta talle klaasipuhastaja vahele teate valesti käitunud auto numbriga. Nüüd aga oskan öelda vaid auto värvi, isegi marki mitte. Kahju.
Üks suurimaid rõõme on muidugi küllaldane iluuni. Kuna sai eile teada, et täna ma kooli minema ei pea, siis magasin südamerahuga kella kaheni ja siis oli kohe nii hea tuju, et kaklesin dushikabiini ummistusega. Keegi teine siin seda teha ei julge, tundub. Niisiis, mina pean aeg-ajalt julge olema. Seekord aga oli vist liiga pikk vahe olnud drapipuhastustel, sest see must muna, mis peaks keerlema ning tõusma ja langema, ei liikunud millimeetritki paigast ja vesi ei tahtnud üldse alla minna. Praegu kestabki jõuproov Mr. Muscle'i ja ummistuse vahel. Eks näis, kes väidab ja kas me peame üles tunnistama, kui kehvasti me oma ruumide eest hoolitseme tegelikult.
Veidi hiljem saime Sandraga kokku, et minna Tartu kaltsukatega tutvuma. Tundub, et siin on nii mõnigi selline koht, kuhu ka mina sisse astuma nõus olen. Muidugi, esimeses kohas oli kõige parem koht, aga seal oli ka tädi, kes üsna konkreetselt ütles, et ma olen liiga paks selleks, et mulle miski selga läheks. Tegi küll tuju heaks. No tore. Ja tal oli õigus. Seelik, mida tahtsin, oli jah väike. Aga ülikena pluus oli täpselt minu. Sain selle hästi odavalt, sest lukk oli katki läinud, aga Sandra või emme teeb selle korda, ma loodan.
Siis läksime Marise soovitusel Tähe tänava kinga- ja riidepoode vaatama. Algul tundus, et oli täiesti mõttetu marssida nii kaugele, aga siis sain sealt kaks täiesti nunnut seelikut. Üks on täiesti minu ja teine on selline viisakam, villane ja türkiissinise ruudustikuga must seelik. How me!?
Tuju oli juba päris hea ja raha täitsa otsakorral, aga siis juhtus midagi, mis mind jälle inimestes pettuma pani. Jalutades mööda Tähe tänavat Riia tn poole, nägime üht tarkpead, kes vist arvas, et tegu on ühesuunalise teega ja sõitis vasakpoolse rea kinni. Kui ta siis avastas, et keegi sõidab talle vastu, hakkas ta muidugi täiel kiirusel tagurdama ja sõitis vastu parkiva auto nurka.
Ma mõtlesin korraks, et jätaks numbri meelde igaks juhuks, aga nähes, et too auto sõidab ilusti lähedalasuvale parkimisplatsile, mõtlesin, et ju ta jääb ootama teise auto omanikku ja klaarib asjad ära. Loll mina, eks. Rullnokk purpurpunase tavakerega autoga keeras vaid ringi ja põgenes. Võtsin vastu otsuse, et edaspidi jätan igal juhul kahtlaste autode numbrid meelde. Kahju see ju ei tee. Hetkel aga sai kannatada süütu valge Mersu juht, kes maja ees autot parkis.
Mul on nii kahju, et ma teda aidata ka ei saa. Puhas enda rumalus ja liigne usk inimeste headusesse ja maailma õiglusesse. Nii oleks tahtnud jätta talle klaasipuhastaja vahele teate valesti käitunud auto numbriga. Nüüd aga oskan öelda vaid auto värvi, isegi marki mitte. Kahju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar