Ma tean juba ammu, et Kaarlis ei lõpe ükski laagripäev õpside jaoks veinita ja nüüd siis sai selgeks, et ka ÕMi õpside peod on megad. Põhijuhid olid ennast oskariks joonud juba enne, kui pimedaks läks ja kõigil oli tuju hea. Ma ei taha siin kedagi kritiseerida, sest kuidagi ju peab ometi auru välja laskma, aga mind paneb siiani imestama, kui erinevad on laste ja õpside laagrikogemused. Või siiski mitte nii erinevad? Ega kogu inf ka kasvatajateni jõua.
Jätkan siis sealt, kus viimane kord pooleli jäi ehk neljapäevast. Sealt siiamaani on elu olnud üks katkematu joru ja mina vist liigagi produktiivne.
Neljapäeval sai käidud kolmes loengus kahest - viimane oli eesti keel ja stilistika, kuhu Sandra mu kaasa vedas ja seal pandi mu egole jälle üks korralik tou. Tund algas tööga, kus pidi vigu parandama ja lugemata kokku minu teadmistel põhinevaid vigu, oli juba kirjavigu kümme. Saate aru või??? Ma olin eesti keeles läbi ja lõhki viieline ja mis siin tagasihoidlikku mängida? Ma olin üleüldse üsna viieline läbi keskkooli. I feel stupid now... Aga sellien vigadeprotsent ei pidanud üldse hull olema. No on ikka küll, sest poole vähemate vigadega oleksin ma pääsenud kohusutsest loengutes käia ja heade jooksvate tulemuste korral ka eksamist. Aga lootus ongi lollide lohutus.
See-eest Pulleritsu loeng oli üsna see, mida ma ootasin, kuigi ma ei osanud just päris seda oodata. Huvitav oli. Intrigeeriv, võiks vist isegi öelda. Ja Raudsaare kirjalik argumentatsioon - fun as always with him. Ma nii tahaks kõigile rääkida, mida ma tema kohta kuulsin, aga ma lubasin seda mitte teha.
Peale päris põhjalikku koolipäeva tuli minu jaoks esimene lehekoosolek. Nägin ära hunniku nägusid ja meie imeilusad ruumid ja varsti pidingi juba edasi tormama. Enne sain veel uued ülesanded. Huvitav, kas ma pean seekord ka tegema tööd, mille tulemust ei avaldata?
Eniveis... sealt otse bussijaama ja keskööks olin K-Mi teise hoidja käes kätte saanud ning järgmine öö ja suurem osa päevast veetsime temaga koos. Sealt otse ÕMi peole, mis oli alguses toredam. Siis, kui meid vaid viis tükki oli. Pärast oli kohati nõme nagu alati on, kui teised enam-vähem tunnevad üksteist ja sina mitte. Samas, sai tantsida täiega minu lapsepõlve hittide järgi. Vengaboys, A-teens, E-type. YEAH!!!! Sellegipoolest oli viienda vankriratta tunne ja tulin juba enne keskööd tulema. Oli ju plaan täna Nadjaga loomade varjupaika minna, aga ta ei vastanud mu kinnitavale sõnumile. No ise teab... Ma magasin kella neljani (p.m.) ja siis lugesin Meistri ja Margarita lõpuni, mis on väga hea raamat, muideks. Homme murran siis kutsapilguga raamatukogusse sisse ja annan selle tagasi väikese hilinemisega ja loodan, et nad annavad mulle vastu ka neid asju, mida mul kooli jaoks vaja on. Muidu on küll kaka.
Aga ega eriti rohkem ei olegi. Peale tavalise probleemi, et mul ei ole mitte millekski enam aega. Vähemalt ootamatusteks mitte. Vähemalt järgmisel nädalal mitte. Kõik aeg on ära planeeritud.
Ja siis seda, et ma nii tahaks Meelise käest küsida, et kas ma siis olen ootustele vastav beib nüüd, kui ta on mu ära näinud. Aga point on selles, et kui ta vastab jah või ei, siis ta kaotab mõlemal juhul. Sest beib on tema meelest negatiivse tähendusega sõna ja minu meelest suuremas osas mitte.
Jätkan siis sealt, kus viimane kord pooleli jäi ehk neljapäevast. Sealt siiamaani on elu olnud üks katkematu joru ja mina vist liigagi produktiivne.
Neljapäeval sai käidud kolmes loengus kahest - viimane oli eesti keel ja stilistika, kuhu Sandra mu kaasa vedas ja seal pandi mu egole jälle üks korralik tou. Tund algas tööga, kus pidi vigu parandama ja lugemata kokku minu teadmistel põhinevaid vigu, oli juba kirjavigu kümme. Saate aru või??? Ma olin eesti keeles läbi ja lõhki viieline ja mis siin tagasihoidlikku mängida? Ma olin üleüldse üsna viieline läbi keskkooli. I feel stupid now... Aga sellien vigadeprotsent ei pidanud üldse hull olema. No on ikka küll, sest poole vähemate vigadega oleksin ma pääsenud kohusutsest loengutes käia ja heade jooksvate tulemuste korral ka eksamist. Aga lootus ongi lollide lohutus.
See-eest Pulleritsu loeng oli üsna see, mida ma ootasin, kuigi ma ei osanud just päris seda oodata. Huvitav oli. Intrigeeriv, võiks vist isegi öelda. Ja Raudsaare kirjalik argumentatsioon - fun as always with him. Ma nii tahaks kõigile rääkida, mida ma tema kohta kuulsin, aga ma lubasin seda mitte teha.
Peale päris põhjalikku koolipäeva tuli minu jaoks esimene lehekoosolek. Nägin ära hunniku nägusid ja meie imeilusad ruumid ja varsti pidingi juba edasi tormama. Enne sain veel uued ülesanded. Huvitav, kas ma pean seekord ka tegema tööd, mille tulemust ei avaldata?
Eniveis... sealt otse bussijaama ja keskööks olin K-Mi teise hoidja käes kätte saanud ning järgmine öö ja suurem osa päevast veetsime temaga koos. Sealt otse ÕMi peole, mis oli alguses toredam. Siis, kui meid vaid viis tükki oli. Pärast oli kohati nõme nagu alati on, kui teised enam-vähem tunnevad üksteist ja sina mitte. Samas, sai tantsida täiega minu lapsepõlve hittide järgi. Vengaboys, A-teens, E-type. YEAH!!!! Sellegipoolest oli viienda vankriratta tunne ja tulin juba enne keskööd tulema. Oli ju plaan täna Nadjaga loomade varjupaika minna, aga ta ei vastanud mu kinnitavale sõnumile. No ise teab... Ma magasin kella neljani (p.m.) ja siis lugesin Meistri ja Margarita lõpuni, mis on väga hea raamat, muideks. Homme murran siis kutsapilguga raamatukogusse sisse ja annan selle tagasi väikese hilinemisega ja loodan, et nad annavad mulle vastu ka neid asju, mida mul kooli jaoks vaja on. Muidu on küll kaka.
Aga ega eriti rohkem ei olegi. Peale tavalise probleemi, et mul ei ole mitte millekski enam aega. Vähemalt ootamatusteks mitte. Vähemalt järgmisel nädalal mitte. Kõik aeg on ära planeeritud.
Ja siis seda, et ma nii tahaks Meelise käest küsida, et kas ma siis olen ootustele vastav beib nüüd, kui ta on mu ära näinud. Aga point on selles, et kui ta vastab jah või ei, siis ta kaotab mõlemal juhul. Sest beib on tema meelest negatiivse tähendusega sõna ja minu meelest suuremas osas mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar