Täiesti hullumeelne nädal on olnud. Ausõna, see, et ma pole siia enda kohta väga pikalt kirjutanud, ei tähenda antud juhul, et ma surnud või koomas oleksin. Hullumeelne kooli- ja popinädal on olnud.
Mul on nii palju õppida ja teha, et ma ei jõua kooli. Irooniline eks!?
Ma ei hakka ka praegu taastama kõike vahepeal toimunut. Alati on much more fun kuskilt keskelt pihta hakata ju. Hakkan siis sellest, et sain üleeile õhtul teada, et sel reedel on lehe tähtaeg. Not much fun, kui ollakse arvestanud, et see on vähemalt nädala võrra kaugemal ja lootnud, et seekord on AEGA rahulikult oma lugusid teha ja nad tulevad ka palju kvaliteetsemad. Suur naljanumber. Mul oli veel vähem aega kui eelmine kord, aga minu meelest on nüüd valmis ka. Vaid pilt tuleb järgmise nädala keskel.
Teemaks on tandem ja seoses sellega olen kaks õhtut istunud kohvikutes ja vestelnud huvitavate aktiivsete noorte inimestega. Jälle paar uut tuttavat juures. Kohe varsti saan teada, kuidas koostöö fotograafiga välja nägema peaks. Fotograafiga, kes ei ole mu klassivend ja kellele saab igal hetkel peale käratada, et liiguta end nüüd ja kohe! Mitte nagu ma kärataja tüüp oleksin, aga... Hetkel on väike ärevus sees.
Nojah... lisaks sellele, et mul oli kolme päeva jooksul lisaks koolile ja teistele kohustustele vaja kaks lugu valmis teha, oli mul samal "teada saamise õhtul" ka teine halb uudis varnast võtta. Nimelt magasin oma lemmikaine kodutöö tähtaja maha. eriti nõme või mis? Ja siis muidugi tuli välja, et rühmakaaslased püüdsid mind korra või paar kätte saada vaid eelmisel päeval selle tunni või kahe jooksul, mil mu telefonil pilt taskus oli ja edasi jäeti mind üksi. Teate seda kommet, kuidas kassipojad vette visatakse ja loodetakse, et nad enda eest edaspidi ise hoolitsevad - one way or another? Täpselt samasugune tunne oli.
Ja noh... Murphy on ka vana naljanina. Muidugi oli nett ka kõigis kesklinna ühikates maas ja isegi wifi ei töötanud, mis on täiesti arusaamatu minu jaoks. Ma olin nutuäärel ja alla andmas, kui korterinaaber hüüdis: JEE! Msn töötab!
No ja terve see nädal on möödunud nii, et tundide ajal magan või õpin teisteks tundideks, pärast tunde teen mõnda rühmatööd või midagi lehele või otsin sünnipäevakinki või õpin ja öösel üritan läbi saada Uhkust ja eelarvamust, mida raamatukogus juba ammu taga igatsetakse. Ja siis muretsen oma väga ripakil oleva tugiisiku projekti pärast ja sellepärast, et äkki ma ei oskagi kirjutada - ausõna. Täna hakkasin mõtlema, et kuidas saab ajakirjanik korraga kirjutada teemast, mis talle endale huvi pakub ja samas jääda neutraalseks? See on loogikavastane ju. No ja... i-le pani punkti see, kui Nadja ütles, et ta käib nüüd reede-laupäev-pühapäev tööl ja mina olen ju kõik teised päevad hoopis teises Eesti otsas. Ärge nüüd öelge, et elu ei peagi lihtne olema. Kõik hoolitsevad nagunii selle eest, et ma toda fakti ära ei unustaks. Appi. Ma räägin nagu Lõuna-Eestlane juba. Too ja toda. Aga samas laupäeval oli lahe kuulda oma sugulasi Võru muret panemas. Ja teine asi, mis mu tuju heaks tegi, oli Tandemi seekordne kiire reageerimine mu palvele nendega rääkida. Ja siis see, et sügise 2007 esimene hispaania keele töö sai B-ga hinnatud. Ja ma pean Meelisele ka tänulik olema, et ta istus täna minuga x-ajal siin ühikas ja parandas mu lugu. Nagu koolis. Ihhii. Ja tänane heategu on ka ära tehtud.Tegin Kristi kuulsaks. Ostke homne Postimees. Siis saate aru.
Over and out...
Teie kõige kallim isik
Mul on nii palju õppida ja teha, et ma ei jõua kooli. Irooniline eks!?
Ma ei hakka ka praegu taastama kõike vahepeal toimunut. Alati on much more fun kuskilt keskelt pihta hakata ju. Hakkan siis sellest, et sain üleeile õhtul teada, et sel reedel on lehe tähtaeg. Not much fun, kui ollakse arvestanud, et see on vähemalt nädala võrra kaugemal ja lootnud, et seekord on AEGA rahulikult oma lugusid teha ja nad tulevad ka palju kvaliteetsemad. Suur naljanumber. Mul oli veel vähem aega kui eelmine kord, aga minu meelest on nüüd valmis ka. Vaid pilt tuleb järgmise nädala keskel.
Teemaks on tandem ja seoses sellega olen kaks õhtut istunud kohvikutes ja vestelnud huvitavate aktiivsete noorte inimestega. Jälle paar uut tuttavat juures. Kohe varsti saan teada, kuidas koostöö fotograafiga välja nägema peaks. Fotograafiga, kes ei ole mu klassivend ja kellele saab igal hetkel peale käratada, et liiguta end nüüd ja kohe! Mitte nagu ma kärataja tüüp oleksin, aga... Hetkel on väike ärevus sees.
Nojah... lisaks sellele, et mul oli kolme päeva jooksul lisaks koolile ja teistele kohustustele vaja kaks lugu valmis teha, oli mul samal "teada saamise õhtul" ka teine halb uudis varnast võtta. Nimelt magasin oma lemmikaine kodutöö tähtaja maha. eriti nõme või mis? Ja siis muidugi tuli välja, et rühmakaaslased püüdsid mind korra või paar kätte saada vaid eelmisel päeval selle tunni või kahe jooksul, mil mu telefonil pilt taskus oli ja edasi jäeti mind üksi. Teate seda kommet, kuidas kassipojad vette visatakse ja loodetakse, et nad enda eest edaspidi ise hoolitsevad - one way or another? Täpselt samasugune tunne oli.
Ja noh... Murphy on ka vana naljanina. Muidugi oli nett ka kõigis kesklinna ühikates maas ja isegi wifi ei töötanud, mis on täiesti arusaamatu minu jaoks. Ma olin nutuäärel ja alla andmas, kui korterinaaber hüüdis: JEE! Msn töötab!
No ja terve see nädal on möödunud nii, et tundide ajal magan või õpin teisteks tundideks, pärast tunde teen mõnda rühmatööd või midagi lehele või otsin sünnipäevakinki või õpin ja öösel üritan läbi saada Uhkust ja eelarvamust, mida raamatukogus juba ammu taga igatsetakse. Ja siis muretsen oma väga ripakil oleva tugiisiku projekti pärast ja sellepärast, et äkki ma ei oskagi kirjutada - ausõna. Täna hakkasin mõtlema, et kuidas saab ajakirjanik korraga kirjutada teemast, mis talle endale huvi pakub ja samas jääda neutraalseks? See on loogikavastane ju. No ja... i-le pani punkti see, kui Nadja ütles, et ta käib nüüd reede-laupäev-pühapäev tööl ja mina olen ju kõik teised päevad hoopis teises Eesti otsas. Ärge nüüd öelge, et elu ei peagi lihtne olema. Kõik hoolitsevad nagunii selle eest, et ma toda fakti ära ei unustaks. Appi. Ma räägin nagu Lõuna-Eestlane juba. Too ja toda. Aga samas laupäeval oli lahe kuulda oma sugulasi Võru muret panemas. Ja teine asi, mis mu tuju heaks tegi, oli Tandemi seekordne kiire reageerimine mu palvele nendega rääkida. Ja siis see, et sügise 2007 esimene hispaania keele töö sai B-ga hinnatud. Ja ma pean Meelisele ka tänulik olema, et ta istus täna minuga x-ajal siin ühikas ja parandas mu lugu. Nagu koolis. Ihhii. Ja tänane heategu on ka ära tehtud.Tegin Kristi kuulsaks. Ostke homne Postimees. Siis saate aru.
Over and out...
Teie kõige kallim isik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar