Ma olen juba kolm päeva Tartus olnud ja siiani pole jõudnud isegi siia midagi kirjutada, aga kirjutada on palju. See aastaalgus Tartus on olnud palju toredam, kui oodata oskasin. Ma olen teinud nii palju ja näinud nii palju, aga kohe kõigest lähemalt.
Juba esimese päeva õhtul olin nii tubli, et pakkisin kõi kasjad lahti ja võtsin tolmu isegi sellistest kohtadest, kuhu minu meelest tolmu kogunema ei peaks. Ja siis tegime Sandraga filmiõhtu. Vaatasime mingi katoliku raseda tiineka värki. Cute as always. Pärast rääkisime pool ööd Katsiga juttu, sest nii palju oli vaja tasa teha.
Eilne kui esimene päris koolipäev oli ka tore. Päeva parim kild oli seina peal: kes pole sündinud uppuma, see ei põle ära.
Siiani ajab naerma ja siiani ajab juhet kokku ka.
Kõige esimene tund oli mingi vanamehega, kel keepsmiling näos kinni. Terve tund oli inglise keeles ja mulle oli hea praktika nii kuulamiseks kui rääkimiseks, sest ega ma siis vait püsi, kui küsimus keelel on või arvamus meelel.
Siis käisin kolmanda aasta romanistide hispaania keeles ja hakkama sain. Jah, oli raske. Jah, oli huvitav. Jah, oli tore õppejõud. Vähemalt üks kolmest. Neid on kaks veel. Ja ei, eksamit ei ole!:D Ma nii loodan, et pean seal lõpuni vastu. Vähemalt selle semestri lõpuni.
Ja siis oli mingi kultuuriteemaline loeng, mis iseenesest oli täiest huvitav, aga ma mõtlesin samal ajal, mida rebastega peale hakata ja mõtteid muudkui tuli. Seda loengut võrdlengi tüdruktue klubiga, sest 90 inimese auditoorium oli rahvast nii täis, et isegi maha ei mahtunud istuma ja üllatus-üllatus - 95% neist olid tüdrukud. Kui kurb!
Õhtu oli huvitavam. Käisime Sandraga shoppamas ja hiljem rummitasime koos tema endiste klassiõdede - Kaisa ja Ilonaga - kellest üks on Hr. Vea eks ja teine hea sõber. Aga meil oli tore. Õhtul läksime klubisse ja seal kohtasime veel mõningaid tuttavaid ning saime uusi sõpru. Üks kena mees jääbki mulle vist hinge peale. Ise olin loll, et nubmrit ei andnnud ega küsinud. Loodetavasti kohtume veel. Tantsisime kinnipanekuni ja kuigi nahk oli jalgade pealt maas - vähemalt paar esimest kihti - ei teinud jalad kordagi haiget. Ja jälle - a lot of booze and no hangover.
Hommik oli natuke raske ja hääl on siiani hästi isane, aga tänane päev on olnud megatore. Oleks olnud veel parem, kui ma oleksin suutnud ennast õigel ajal vodist välja vedada ja minna loengusse, kuhu ma eile ei jõudnud, aga see polnud mulle nagunii täna kohustuslik. Vast ei ole hullu.
Magasin kaks tundi kauem ja siis läksime Sandraga koos esimest korda Tartu Laste Turvakodusse. Seal oli hästi tore. Juba majas oli hea aura. Kodune tunne, aga sibulasupi hais meenutas lasteaeda. Täna oli seal ainult kolm last ja meid saadeti kõige suuremaga pikale jalutuskäigule. Mind paneb imestama, et tutvustasime ennast nimepidi ja kõik - kohe anti meile üks laps kaasa. Mina ootasin põhjalikumaid tutvumisprotseduure ja usaldusväärsuse kontrolli, aga ei midagi. Ju jõuab järgmise nädala koosolekul tutvuda. Mega usaldus ikka. Ja laps oli tore - hästi julge neljaaastane tüdruk - aga mida rohem teda kuulasin, seda rohkem hakkas mul temast kahju. Ma ei tohi eetilistel põhjustel detailidesse laskuda, aga ta rääkis paljudest meid kohutavatest asjadest kui normaalsetest elu osadest. Pärast jalutuskäiku aga lasti meid minema, sest täna ei olnud meist enam kasu.
Nii väsinud kui me ka ei olnud, sellega me päeva ei lõpetanud. Tunnike pausi Seitsmenda taevaga ja siis läksime Nõosse tema vana kooli ja seal just alustanud sõbrannat vaatama. See oli ka tore, aga siis, kui ära minna tahtsime, tuli välja, et ühest bussist olime just maha jäänud ja järgmiseni on poolteist tundi. Otsustasime hääletada ja saingi oma esimese hääletuskogemuse kätte.
Kolmas auto võtis meid peale. Kolm meest, kaks ust. Mõnusalt kitsas. Kui oleksid koeldad või vanad mehed olnud, siis poleks vast nii mõnus olnud, aga me rääkisime terve tee juttu ja tuli välja, et olime öösel ühel peol käinud. sandra tundis isegi ühe ära tema erksavärvilise kampsuni järgi. Mulle tundusid nad kõik võõrad, aga mul oli öösel ka tegemist.
Tegemise nimi on Pets ja see ning vanus ja töö on ka kõik, mida ma temast tean, sest me rääkisime umbisikulistest asjadest või vähemalt mitte sellistest asjadest. Tema ei tea minu nimegi. See osa jäi nagu vahele. Mina kuulsin tema nime tema sõbra käest ja tema sõber teab ka minu täisnime, sest ta ei uskunud, kui vana ma olen ja pidin talle juhilube näitama. Muidugi, algul klubisse sisenedes sai jälle nalja. Näitasin uksel tädile oma NPNK kaardi pilti ja tädi küsis väga sarkastilisel toonil: kas ma peaksin tõesti uskuma, et see oled sina siin pildil?
Hakkan siis algusest peale. Ühel hetkel uuesti sandraga tantsima minnes, pööras ta poolel teel tagasi, et kott ära viia. Mina aga ei tahtnud oodata, sest hea lugu oli ja haarasin esimesest käeulatusse jäävast meesterahvast kinni, et mitte üksi tantsima minna. Nii me tuttavaks saimegi ja jäimegi. Muidugi, ma tantsisin vahepeal teistega ka ja olin sõbrannadega, aga ikka ja jälle jõudsime teineteise juurde tagasi. Ta on kena ja tore ja tantsib - no mida veel tahta. Ja peale kõige muu... te tegi ennast minu pärast lolliks ja kellele siis see ei meeldiks.
Nimelt, ühel hetkel hakkasid peavõru ja vöö mind ahistama tantsides ja kuna ma tantsimisest loobuda ei tahtnud, siis tuli aksessuaaridest loobuda. Riputasin need Petsi külge ja oi... tema sõpradel oli nalja nabani. Mees kandis väärikalt minu asju samal ajal, kui tema sõbrad vist sadu pilte klõpsisid oma telefonidega. Nüüd kahetsen seda ka, et ei lasknud endale mõnda saata. Oleks, mida meenutada. Enivei... tore oli ja loodetavasti kohtume taas. Nüüd on mul tema ja tänaste hääletuskaaslaste näol juba kaks põhjust, miks järgmine teisipäev jälle peole minna.
Juba esimese päeva õhtul olin nii tubli, et pakkisin kõi kasjad lahti ja võtsin tolmu isegi sellistest kohtadest, kuhu minu meelest tolmu kogunema ei peaks. Ja siis tegime Sandraga filmiõhtu. Vaatasime mingi katoliku raseda tiineka värki. Cute as always. Pärast rääkisime pool ööd Katsiga juttu, sest nii palju oli vaja tasa teha.
Eilne kui esimene päris koolipäev oli ka tore. Päeva parim kild oli seina peal: kes pole sündinud uppuma, see ei põle ära.
Siiani ajab naerma ja siiani ajab juhet kokku ka.
Kõige esimene tund oli mingi vanamehega, kel keepsmiling näos kinni. Terve tund oli inglise keeles ja mulle oli hea praktika nii kuulamiseks kui rääkimiseks, sest ega ma siis vait püsi, kui küsimus keelel on või arvamus meelel.
Siis käisin kolmanda aasta romanistide hispaania keeles ja hakkama sain. Jah, oli raske. Jah, oli huvitav. Jah, oli tore õppejõud. Vähemalt üks kolmest. Neid on kaks veel. Ja ei, eksamit ei ole!:D Ma nii loodan, et pean seal lõpuni vastu. Vähemalt selle semestri lõpuni.
Ja siis oli mingi kultuuriteemaline loeng, mis iseenesest oli täiest huvitav, aga ma mõtlesin samal ajal, mida rebastega peale hakata ja mõtteid muudkui tuli. Seda loengut võrdlengi tüdruktue klubiga, sest 90 inimese auditoorium oli rahvast nii täis, et isegi maha ei mahtunud istuma ja üllatus-üllatus - 95% neist olid tüdrukud. Kui kurb!
Õhtu oli huvitavam. Käisime Sandraga shoppamas ja hiljem rummitasime koos tema endiste klassiõdede - Kaisa ja Ilonaga - kellest üks on Hr. Vea eks ja teine hea sõber. Aga meil oli tore. Õhtul läksime klubisse ja seal kohtasime veel mõningaid tuttavaid ning saime uusi sõpru. Üks kena mees jääbki mulle vist hinge peale. Ise olin loll, et nubmrit ei andnnud ega küsinud. Loodetavasti kohtume veel. Tantsisime kinnipanekuni ja kuigi nahk oli jalgade pealt maas - vähemalt paar esimest kihti - ei teinud jalad kordagi haiget. Ja jälle - a lot of booze and no hangover.
Hommik oli natuke raske ja hääl on siiani hästi isane, aga tänane päev on olnud megatore. Oleks olnud veel parem, kui ma oleksin suutnud ennast õigel ajal vodist välja vedada ja minna loengusse, kuhu ma eile ei jõudnud, aga see polnud mulle nagunii täna kohustuslik. Vast ei ole hullu.
Magasin kaks tundi kauem ja siis läksime Sandraga koos esimest korda Tartu Laste Turvakodusse. Seal oli hästi tore. Juba majas oli hea aura. Kodune tunne, aga sibulasupi hais meenutas lasteaeda. Täna oli seal ainult kolm last ja meid saadeti kõige suuremaga pikale jalutuskäigule. Mind paneb imestama, et tutvustasime ennast nimepidi ja kõik - kohe anti meile üks laps kaasa. Mina ootasin põhjalikumaid tutvumisprotseduure ja usaldusväärsuse kontrolli, aga ei midagi. Ju jõuab järgmise nädala koosolekul tutvuda. Mega usaldus ikka. Ja laps oli tore - hästi julge neljaaastane tüdruk - aga mida rohem teda kuulasin, seda rohkem hakkas mul temast kahju. Ma ei tohi eetilistel põhjustel detailidesse laskuda, aga ta rääkis paljudest meid kohutavatest asjadest kui normaalsetest elu osadest. Pärast jalutuskäiku aga lasti meid minema, sest täna ei olnud meist enam kasu.
Nii väsinud kui me ka ei olnud, sellega me päeva ei lõpetanud. Tunnike pausi Seitsmenda taevaga ja siis läksime Nõosse tema vana kooli ja seal just alustanud sõbrannat vaatama. See oli ka tore, aga siis, kui ära minna tahtsime, tuli välja, et ühest bussist olime just maha jäänud ja järgmiseni on poolteist tundi. Otsustasime hääletada ja saingi oma esimese hääletuskogemuse kätte.
Kolmas auto võtis meid peale. Kolm meest, kaks ust. Mõnusalt kitsas. Kui oleksid koeldad või vanad mehed olnud, siis poleks vast nii mõnus olnud, aga me rääkisime terve tee juttu ja tuli välja, et olime öösel ühel peol käinud. sandra tundis isegi ühe ära tema erksavärvilise kampsuni järgi. Mulle tundusid nad kõik võõrad, aga mul oli öösel ka tegemist.
Tegemise nimi on Pets ja see ning vanus ja töö on ka kõik, mida ma temast tean, sest me rääkisime umbisikulistest asjadest või vähemalt mitte sellistest asjadest. Tema ei tea minu nimegi. See osa jäi nagu vahele. Mina kuulsin tema nime tema sõbra käest ja tema sõber teab ka minu täisnime, sest ta ei uskunud, kui vana ma olen ja pidin talle juhilube näitama. Muidugi, algul klubisse sisenedes sai jälle nalja. Näitasin uksel tädile oma NPNK kaardi pilti ja tädi küsis väga sarkastilisel toonil: kas ma peaksin tõesti uskuma, et see oled sina siin pildil?
Hakkan siis algusest peale. Ühel hetkel uuesti sandraga tantsima minnes, pööras ta poolel teel tagasi, et kott ära viia. Mina aga ei tahtnud oodata, sest hea lugu oli ja haarasin esimesest käeulatusse jäävast meesterahvast kinni, et mitte üksi tantsima minna. Nii me tuttavaks saimegi ja jäimegi. Muidugi, ma tantsisin vahepeal teistega ka ja olin sõbrannadega, aga ikka ja jälle jõudsime teineteise juurde tagasi. Ta on kena ja tore ja tantsib - no mida veel tahta. Ja peale kõige muu... te tegi ennast minu pärast lolliks ja kellele siis see ei meeldiks.
Nimelt, ühel hetkel hakkasid peavõru ja vöö mind ahistama tantsides ja kuna ma tantsimisest loobuda ei tahtnud, siis tuli aksessuaaridest loobuda. Riputasin need Petsi külge ja oi... tema sõpradel oli nalja nabani. Mees kandis väärikalt minu asju samal ajal, kui tema sõbrad vist sadu pilte klõpsisid oma telefonidega. Nüüd kahetsen seda ka, et ei lasknud endale mõnda saata. Oleks, mida meenutada. Enivei... tore oli ja loodetavasti kohtume taas. Nüüd on mul tema ja tänaste hääletuskaaslaste näol juba kaks põhjust, miks järgmine teisipäev jälle peole minna.
Tänase päeva juures oli kõik tore peale vastiku valmislasagne, mida just sõin. Öäk!
Aga täna ma teid rohkem ei piina. Ciao!
2 kommentaari:
Nii lahe on lugeda. Kujutan ette et Tartus on praegu kõva elu käima läinud.
mina kindlasti karunädalale!
http://karu.ristte.ee
Postita kommentaar