Teistsugusest shoppamiskogemusest

Ma käisin eile ühes sellises minu jaoks ebatavalises poes. Nimelt pesupoes. Tavaliselt ma investeerin sealkohal pigem kvantiteeti kui... ütleme... esteetikasse. Päris kvaliteedivahet ma veel märgata ei oska. Olen samamoodi nahka keeranud pesumasina abiga nii imeodavat kui päris kallihinnalist pesu. Seetõttu pigem väga kalleid asju ostma ei kipu. Enne pean pesumasinaga edukalt läbirääkimisi pidama. Kuid mul oli vanast ajast üks kinkekaart ja nüüd võtsin ekstra kätte ja vedasin end sinna poodi. Teelt haarasin ka ühe abilise kaasa. Teiste kandidaatide kurvastuseks. Aga ausalt, see oli äkkotsus. No ja nüüd on mul elu esimene korsett, mis hingamist kuidagi ei mõjuta, aga näeb superarmas välja ja tasub end ära ka ühe erilise sündmusega, kus seda kanda saan, ma arvan. Ja siis veel paar siidist, rüüžilist ja lipsudega riidetükki. Aga ma siinkohal detailidesse ei laskuks.

Räägin hoopis hea teeninduse kuule kohaselt sealsest teenindusest. Kusjuures kuulsin juba, et ühel tuttaval on sealt samasugune kogemus. nagu kombeks on, tuli müüja varsti meie juude uurima, kas saab aidata jne. Uuris suurusenumbreid ja üritas aidata sobivaid tooteid leida, aga siis hakkas asi kiiresti kiiva kihkuma. Mina vihastasin ja hakasin ka igaks juhuks punastama hetkel, kui ta võttis mult käest ära ühe juba leitud toote, mis kõigi eelduste järgi igati sobiv olema pidanuks ja tõi mulle asemele mitu mitu numbrit suuremat asja. No ei ole mark eks!? Isegi, kui ma oleksin järsku nii palju jämedamaks läinud, siis ma olin ju meessoost sõbraga seal ja tema ees oli piinlik. Ja siis tädi pidas veel oluliseks meie kehasid võrrelda ning rõhutada mu puusade laiust ning seda, et taha tahaks ikkagi veel suuremaid numbreid mulle tuua, aga kahjuks tema hinnangul mulle parajat teatud toodet ei olnud. Aga siis tõi mulle asemele mulle tegelikult mitte meeldinud toote suure suuruse. Nagu ma niigi ebakindel oma kaalu koha pealt ei oleks.

Läksin siis täiesti masendusse langenuna kabiini mulle kätte tassitud tooteid proovima. Võtsin sõbra ka kaasa ja sain ootamatult minu kasuks tunnistaja pealekauba. Panin järjest riideid selga ja üksteise järel pidin nad kõik tagasi panema - aga kergendusega - sest need olid lihtsalt nii suured. Huvitav, kas ma tõesti tundusin jopega rinnust niiiiiiiiiiiiiiiii palju laiem? Pesupoe müüjad peaksid ju üsna kiriesti õppima inimeste suurusi hindama. Viimati Rootsis niisama ühte kleiti imetledes tuli kohe müüja minuga rääkima ja lubas tuua mulle soovikorral sobiva suuruse. Millega nõustusin. Ja NB! Ta EI sundinud mind minu sõprade ees suurusnumbreid avaldama ja tõi mulle ikkagi parajad kleidid. Igaks juhuks väikse suuruseerinevusega, et ise saaksin ikka näha, millega vorst välja näen ja millega totaalne beib. Aga see pesupoe tädi tundus küll muidu igati toe, aga tegi mu ego sekunditega maatasa.

Kui siis lõpuks selgus, et mul oli õigus, ei tahtnud ma temaga ikka rohkem tegemist teha ja läksin kohe meelega pikemasse kassasabasse, mille lõpus ootas mind teine klienditeenindaja. Aga ühel hetkel kutsus see enne minus ebakindlust tekitanu mind ikka enda juurde ja mis mul siis üle jäi? Põdesin juba vajadusest tema ees end õigustama hakata ja teades ette, et ma ei suuda kummutada tema kindlasti välja ütlemata jäävat arvamust, et näe, paks toppis end tihedalt kitsasse hilpu, et mitte võtta suurem number ja säilitada enesehinnang, kuigi välimus tegelikult selle all kannatab. Ja ma kül ltahtsin meeletult talle tõestada, et mul on õigus, aga ei hakanud talle seepärast uuesti kabiinis moedemmi ka tegema.

Sõnades käitus ta küll mu valikuid pakkides väga kenasti. Kuuldavale tulid väljendid nagu PÕHILINE, et ise rahule jäite ja end hästi TUNDSITE. Alltekstina arvatavasti, et teised ju ei jää ja hea välja ka ei näe. Äkki ta siiski oli siiras oma viimastes sõnades ja äkki tõesti tahtis enne vaid aidata, aga seekord tegi ta selgelt rohkem kahju kui kasu. Vähemalt näen ma oma uutes ostudes killer välja.

Joonistatud meestest:D

Riin õpetas mind mangat lugema. Mul läks ikka mitukümmend lehte aega enne, kui suutsin õiges järjekorras mullikeste sisu lugeda, aga siis läks huvitavaks. Kuigi kohati absurdseks. No mismõttes üks tüdruk ütleb enda kohta "get picked up"? Ja mismõttes poiss võib teda igati solvata ning talle rusikaga vastu pead viutada ning tüdruk lubab? Ja mismoodi saab poiss õpetada tüdrukule attractive olemist? Sa kas oled või ei. Muidugi saab oma tugevusi rõhutada ja nõrkusi peita, aga enesekindlus on vähemalt pool attactive olemisest ja seda purustab poiss eriti hoolega. Ja mismõttes hea sõbranna ootamatult peategelasele meeldinud poisi omale võtab ning see tunnistatakse korrektseks käitumiseks? Nagu näete - ma obsessin veidi hetkel mingi young love'i manga üle:D Aga vähemalt seal on päris kenad joonistatud poisid:D

Killukesi meeste loogikast

Käisin eile sõpradega väljas tantsimas ja sain jälle targemaks.

Sain A puhul korduvkogemuse, et tal on vaja palju alkoholi, et end vabaks lasta. Ja samas kangekaelselt väita, et ta on täiesti kaine. Ma ei saa aru, miks. No olgu - väitku, et ei ole täis. Isegi, kui on. Aga miks väita kainust samal ajal järjekordselt klaasi tühjendades? Ja miks pidevalt seda korrutada? Ja miks püüda ka korduvalt tõestada igasuguste füüsilise võimekuse katsetega? Miks see üldse oluline on, kas ollakse kaine või joobes, kui on vaba õhtu ja ümber lõbusas meeleolus heatahtlikud inimesed, kes samuti enamuses kained ei ole? Mehed, oskate seletada seda fenomeni?

Siis sain veel näha meeste optimismi. Tantsisime kõik paljude erinevate inimestega, aga paar tüüpi jäid oma erakordse käituisega paremini meelde. Näiteks üks, kes mind pidevalt tantsijateringist ainult endaga tantsima tõmbas ja üsna varsti ka suudelda üritas. ja kui ma siis ütlesin, et ma ei ole vaba naine, siis tuli huvitav vastus: "aga võiks ju" (olla). No mida ma oskan selle peale öelda? Ainult naersin ja imestasin ja siis ta andis alla ning läks ära.

Ühe teise hirmutasin ära faasiga: mul on kodus kuri mees. Ja see pole esimene kord mul seda kasutada. Aga mulle nii meeldib seda kasutada. On naljakas ja tõsi ka. Kuigi mitte päris minu kodus. Ja mulle meeldib see tunne ka. Et on keegi, kes igatseb ja ootab ja keda omaks pidada ja kes mind omaks peab. Ja juba täitsa tükk aega. Aga ma tahaksin temaga veidi võrdsemal positsioonil olla. Vähemalt samamoodi korralikult töötav inimene olla. Muus ma praegu järgi jõuda ei saakski.

Huvitav, kuidas ka kõige kindlamana tunduvad asjad sama ootamatult puruneda võivad, kui vähe kindlad

Meil kõigil on tuttavaid inimesi, musterpaare, keda kadestame ja kelle elu peame ideaalseks. Meil on ka ideaalsetena tunduvate töökohtadega tuttvaid, kellel pind väga kindlalt all olema peaks. Ja meil endil on sõpru, kelleta ei kujuta oma elu ettegi ning kelle puhul ei tule teede lahknemine pähegi, sest klapp on lihtsalt nii hea. Ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust nii kõvasti tülli minemiseks.

Aga elul on komme meid üllatada. Meid tardumusest välja raputada. Sedasi haiget teha ja tugevamaks muuta samaaegselt. Ma sain eile teada, et ühed mu head tuttavad on lahku läinud. Nad ei ole minust palju vanemad, aga olid koos alates põhikoolist ja me kõik ootasime, millal lihtsalt pulma ja beebiuudised tulevad. Aga ootamatult tuli hoopis teistsugune uudis. Ja vähemalt ühele neist endist samuti ootamatult. Ja raskelt.

Ja mul ei ole aimugi, kuidas pooli võtta ja tegelikult ei tahakski seda üldse teha. Tahaks aidata, aga ei oska. Tahaks mõista, aga pole võimalik. Proovin siis lihtsalt toeks olla. Sõnu rohkem valida. Olla olemas siis, kui nad mind vajavad. Mitte survet avaldada. Mitte ajada suust välja lollusi stiilis " tean, mida tunned" ja "tean, mida vajad" ning "tean, mis edasi saab ja mis on parim". Aga lihtsalt mu maailma raputati jälle. Sel aastal samas liinis teist korda. On huvitav aasta. Tundub üsna ainukordne nii paljudel põhjustel. Läbi raskuste tähtede poole?

Kingitud hobusele suhu vaatamisest...

Ma tean, et eesti vanasõna ütleb, et see ei ole viisakas, aga mis siis, kui ei saa ka mööda vaadata? Kui küll asi ei nõua tingimata välja vahetamist või pole see võimalikki, aga omaks võtta ei suuda, kasutamisest rääkimata? Või kui suudadki kasutada, surudes oma tegelikud tunded kõrvale, aga tegelikult pole kunagi antud kingituse üle õnnelik olnud? Te praegu mõtlete kindlasti, et ma olen ärahellitatud jõmpsikas, aga praegu ei ole minu jaoks küsimus rahas. Ma ei eeldagi enamasti kallite kingituste tegemist ja nende saamist. Mõni vähe maksnud kingitus võib olla vägagi kallis. Minu jaoks. Aga mis siis, kui kingitus on lausa vastumeelne? Kas teha halva mängu juures lihtsalt head nägu? Avastasin, et ma suudan neid asju vahel küll teise inimese rõõmuks kasutama hakata, aga teisega koos selle üle rõõmu teesklemine on palju raskem ja võimalik, et see paistab ka välja. Loodan vaid, et mult otse ei küsita, kas mulle miski meeldib. Sest siis ma vist ei suudaks valetada. Miks ma sellest praegu kirjutan? Sest korraga on käsil jälle kaks sellist dilemmat. Ja ma vingerdan valgete valede piiril.

So close to bad, but still good...

Selle pealkirja tähendusest saavad peale minu aru heal juhul vaid kaks inimest ja on oht, et ma isegi unustan varsti selle tähenduse ära, aga so be it!

Silmarõõm on lõpuks tagasi. Mille üle mul on väga hea meel. Aga ma ei tea, kas ma peaksin enda peale kuri olema, et ma tegelikult ei kannatanud väga selle all, et ta pikalt ära käis. Tõsi, klubides ei toimunud kuidagi nagu saatuse vingerpussina midagi, mistõttu ma pidudel ei käinud ja mõningad nalja ja naeru täis üitusi oli ka, aga suur osa elust suri ikka välja. Mis on veider, sest me pole ju mingi sada aastat ja pidevalt ninapidi koos olnud paar. Aga samas mulle väga meeldib hingamisruum. Mul on seda vaja. Kuigi temaga koos on väga hea. Aga mulle meeldib see, et me ei ole koos iga päev, sest siis on midagi üksteisele rääkida ka ja iseseisvus ning sõltuvus on balansis.

Enivei... ta on ikka üsna neeger minu kõrval ja ma olen nii kade. Ma ju lumivalge, aga mulle nii meeldiks ka vahel kollast kanda. Aga selleks peab pruun olema. Kui mitte lausa mõnest tõmmumast rassist. Mis mulle ka meeldiks. Vist. Ja teda oli nii tore näha. Ja nüüd nägin ära ka ta venna ja vennanaise. Läheb tõsiseks. :D Ja siis oli meil ilus öö. Sain ühe uue kogemuse ka juurde. Aga ma ei kavatse siinkohal ka detailidesse laskuda. Te, teised nagunii ei suudaks palja kirjelduse põhjal meie kogemuse ilu õigesti hinnata.

Koju ei jõudnud ma tegelikult lausa kaks päeva. Teine päev käisin Annika uue läpaka katsikul:D Sest selgus, et ma tahan täpselt samasugust. Vana sõber hakkab ära surema. Juba ilmutab suremisemärke. Ja siis läks nii, et ostsime filmivaatamisetoitu, mängisime väikevennaga Cashflow'd, sest ta ka fännab ja tegime tüdrukuteõhtu. Sain üle vist vähemalt aasta kätte ka hulga Cosmosid ja siis lugesingi huviga, üritades mitte väga tõsiselt sealseid tarkusi võtta. Aga huvitav oli see, et nad soovitasid häda korral juukseid habemeajamisvahuga taltsutada. Mul on kange tahtmine proovida, kas see trikk töötab.:D Ja magasingi oma teises kodus. Või noh... mu Rakvere sõbranna kuulutas juba aastaid tagasi oma kodu minu teiseks. Neid hakkab juba mõnusalt palju saama. On valikuvõimalust. Vist niipea tänaval magama ei peaks. Õnneks.

Kingitud hobuse suhu vaatamisest tahaksin ka kirjutada, aga vist teinekord...

Kuidas rääkida rasketest asjadest?

Sest ausalt. Mina ei tea. Mitte kõigil rasketel teemadel ei ole kohe raske rääkida. Aga kui teema on tõesti oluline. Kui keegi võib haiget saada. Siis on kohe ju teised lood. Eriti rasked on teemad, millega ise võid haiget saada. Mul on viimase nädalaga kaks sellist dilemmat tekkinud. Üks lahenes suure närveerimise peale ära üle ootuste lihtsalt. Tegelikult lausa probleemitult. Teine aga on olulisem ja ma tõesti ei tea, kuidas sellest rääkida. Ja ma ei saa seda ka siin lahti kirjutada. Aga kirjutama pean ju ikka, kui on mure. Kuigi see tegelikult on vaid ego haavamise mure. Ideid?

Kui ma oleksin miljonär...

Teen meemi kaasa. Edasi teeb see, kes tahab. Või ei tee, kui ei taha.

Kui mitme miljoni kroonist lotovõitu sul vaja oleks?

Mida sa selle rahaga teeksid?

Oluline on see, et sa kulutad selle raha iseenda ja oma pere tarbeks.

Niisiis... viimasel ajal olen mõelnud, et mulle aitaks ühest ainsast miljonist. Ma ei tahakski sellega oma tulevikku kindlustada. Vähemalt mitte maja, auto, suvekodu vormis. ma tahaksin sellist summat kasutada omale heas ülikoolis magistrikraadi hankimiseks ja samal ajal mitte nälga suremiseks.

Tegelikult aga on mul üks unistus. Mis võib võtta päris mitu miljonit. Kuna meie väiksel perel oma kinnisvara üldse ei ole, siis ei ole mul pehmet maandumist oodata ja seega ka mitte erilist turvatunnet. Ja oma kodu tahab ju omada igaüks. Eriti Eestis. Sest on ju maid ja linnu, kus üürikorteris elamine terve oma elu on ka täiesti normaalne. Aga Eesti ei ole see koht ja kuna meile enamusele on väiksest peale sisse kasvanud ja kasvatatud oma kodu rajamise vajadus, siis tahan minagi seda. Aga sellise kiiksuga, et ma tahaksin elada Suurupis ja/või korda tehtud veskis. Aga minu teada Suurupis ühtegi veskit ei ole. Huvitav, mida läheks maksma veski nullist ehitamine?

Aga ma ei filosofeeri rohkem. Tänan tähelepanu eest!:D

Kumb on parem - raske teadmine või teadmatus?

Lugesin eile öösel Ekspressist lugu ühest kadunud ja leitud mehest, kelle surmaasjaolud on segased ja sattusin selle kaudu ka kadunud.ee aadressi kandvale leheküljele, kus on üleval kadunud inimeste andmed ning nende kohta info jagamise tasud.

Enamik otsitavatest olid kadunud juba väga pikka aega tagasi. Kahjuks ei tea mina neist kellestki midagi ega saa aidata, aga see leht pani mu mõtlema, kumba varianti ma ise eelistaksin. Kuigi mõlemad variandid on halvad, siis kas halvem on jääda teadmatusse, kui mõni lähedane kaduma läheb või kaotada see sama lähedane mõnel koledal põhjusel ja pahatahtlike inimeste süül, aga olles teadlik selelst, mis temaga juhtus.

Ma ei suutnud enda jaoks välja mõelda, kumb oleks parem. Vähemalt mitte veel. Kui see inimene, kes mu elust tingimata lahkub... kes võib olla minu või sinu ema, vend, armastatu või parim sõber... kas ma suudaksin edukamalt edasi elada täielikus teadmatuses tema saatusest, sest siis jääb vähemalt lootus, et äkki ta on kuskil elus ja õnnelik? Või oleks lihtsam leida rahu oma hinges, kui teaksin täpselt, mis juhtus? Ka siis, kui juhtunu oli väga kole. Kas selline... inglise keeles on sõna closure... oleks parem lootuse ja lootusetuse vahel kõlkumisest või mitte?

Tegelikult praegu enda teksti lugedes saan aru, et mina vist eelistaksin teadmist teadmatusele. Kuidas teiega lood on?

Tiigrikutsust

Eelmine nädal vedasin end üle mitme nädala jälle Cashflow'sse ja sain jälle haldedalt pähe. Ma ei saa aru, kuidas mul saab seal mängus nii halb õnn olla. Mäng ise on juba ju üsna tuttav ja seega õigete otsuste tegemine ei tohiks olla väga raske. Aga ikka ei jõua mitte kuhugi. Edukas mäng oli juba alguses ära.

Aga ma ei tahtnud sellest rääkida. Viimane kord istus minu kõrvale üks noormees. Tahaksin öelda vene noormees, aga hiljem selgus, et ta ei ole seda üldse mitte. Ainult aktsendi poolest. Tegemist oli hüperenergilise isendiga, kes millegipärast pidevalt mulle otsa vaatas justkui kinnitust otsides, kas ta tegi minu mõõdupuu järgi õigesti või hästi. Või kas ma naeran ta nalja üle.

Ise naeris ta palju. Ja kõvasti. Ja minu meelest võltsilt, aga võib-olla ta naerabki ainult nii. Ja kas alati ongi võlts või see on tema tõde? Igatahes intrigeeriv tüüp oli. Aga väsitav. Sest mul on see meeldib meeldida teema. Millest saab aru kindlasti üks inimene. Teiste osas ma nii kindel ei ole. Aga see kehtib ka siis, kui tuleb meeldida inimesele, kes tegelikult ei meeldi. Ja ma väsisin ära pidevalt tema oodatava reaktsiooni teesklemisest. Aga ennast peatada ka ei suutnud. Iseenesest oli ju tore poiss. või mis poiss 31-aastane on. Kuigi ta paljuski meenutas mulle rohkem poissi kui mõni 13-aastane. Kellelt ma ootaksin sarvede ristamist mõne teise isasega tühisel põhjusel.

Igatahes see õhtu sai läbi ja mul oli hämming, sest olin jälle kohanud kedagi, kes ei sarnanenud ühelegi mu varasematest tuttavatest. Aga saatus tahtis, et kohtuksime jälle. Ja varem kui järgmisel neljapäeval. Käisin laupäeval Viru keskuses Tai festivalil tööl ja nägin teda. Tema mind ei märganud, aga kuna ta oli nii lähedal ja ma ei viitsinud end ebakindlust üles otsida, siis läksin ütlesin tere. Ja ta jäi tükiks ajaks minu juurde. Ootas eemal, kui oli tööd ja tuli lähemale, kui mul aega oli. Rääkis imelikest asjadest veendumata, et need minu jaoks seda pole. Oli nii kaugel standardsest kui olla sai. Tegi komplimente. Pakkus välja, et võiksime koos äri ajada ja siis avaldas soovi numbreid vahetada. Ma ei saanud küll aru selle tegevuse eesmärgist, aga andsin oma numbri ise kohe kahetsedes, et äkki tõin endale jama kaela.

Juba järgmisel päeval ta otsustaski mu numbri valida. Ja mu välja kutsuda. Ja mul ei olnud põhjust talle ka ära öelda, sest ta ei defineerinud kokkusaamise eesmärki. Aga see nägi välja nagu kohting, kuigi minu jaoks ei olnud seda. Minu jaoks oli see ärritav, sest ma ei suutnud pooleteise tunni jooksul leida meis midagi ühist peale selle, et meile mõlemale meeldin mina. Ja ma ei tahtnudki talle liiga palju lootust anda. Lootsin vastata sõnadeta tema küsimata jäänud küsimusele selle kohta, kas mul on keegi. Ei tea, kas ta sai aru. Aga ta vist sai aru, et see ei kordu tõenäoliselt kunagi. Kohtumise lõpp oli kuidagi lõplik. Mis oli hea, sest mu nägu valutas veel tunde keep smiling'ust, mida ma ei suutnud ka kuidagi vältida. Nüüd tean vaid, et kui kellegagi on nii raske koos olla, siis see ei saa õige olla. Ka siis, kui tema räägib sünergiast. Ka siis, kui minu uudishimulikkus jäi paljuski rahuldamata, sest ta avaldas endast vaid väga traditsioonilisi osasid.

Aga millest ma aru ei saa, on see, miks mehed järsku leidnud on, et ma olen väärt kraam? Kohe igast küljest rünnatakse. Ja ma ei tea, kas Silmarõõmu tagasitulek teeks asjad lihtsamaks või keerulisemaks, aga ma tahaksin ikkagi, et ta tuleks tagasi.

Ma tahan enda kõrvale inimest, kes saadab mulle teisest maailma otsast postkaardi vaid ühe lausega: Wish you were here. Ja joonistab sinna lapseliku joonega südame. Ei saaks vist enam palju armsam olla. Ma nii loodan, et sellest tuleb midagi välja. Kuid kardan, et rikun selle ise ära oma vabameelsuse ja paljude meessoost sõpradega. Loodan vaid, et ta suudab neid samuti näha nagu mina - sõpradena.

Kehvast naistepäevakingitusest

Naistepäev ise oli ilus. Olen sellest lühidalt ka kirjutanud. Aga kui öösel koju jõudsin, oli mu laua peal mustand avaldusest politseile. Ema oli avastanud, et meie trepikoja hoiuruumist on ära varastatud minu tualettlaud.

Me ei hoidnudki seal hoiuruumis midagi rahaliselt värtuslikku, sest see pole esimene kord, kui keegi seal rahalist abi otsimas käib. See näeb üldse välja nagu teismeliste punker, kuigi selle on taoliseks teinud meie minust vanemad naabrid oma sõpradega. Ma ei tea, mis asju nad seal ajavad ja ma pole kunagi sekkunud nende tegemistesse, sest mu närvid on mulle olulisemad.

Nüüd aga vihastasin küll, sest see tualettlaud tähendas mulle nii palju. Mis sellest, et just antud eseme tõttu teenisin välja Beibe hüüdnime kunagi. Mis sellest, et tema abil keegi küll eriti oma rahalist seisu muuta ei saa. Mis sellest, et ma teda kaks ja pool aastat kasutanud ega vajanud ei ole.

Asi polnud ju selles. Lihtsalt tegu oli ainsa mööblitükiga minu lapsepõlvekodust, mille kaasa võtsin. See ei mahtunud küll ära meie praegusesse elamisse, aga tahtsin ta uuesti kasutusele võtta kunagi päris oma kodus. Ja nüüd võeti mult äa see ainus asi minu vanast maailmast. Ma ei teagi, kas olla kuri või kurb. Ja jälle on nii abitu tunne. Võiksin ju otsida kaubandusvõrgust uue samasuguse, aga see poleks enam see.

Krdi majanduslangus. Kas tõesti peavad vargad juba liikuma nii vähelikviidse kauba peale? Mul oli küll plaan rääkida ühe naabriga. Ainsana neist napakatest, kellega veidi suhtleme, sest ta hindab ilusaid jalgu. Minu omasid siis... Sest mul oli väike lootus, et äkki suudab ta selle operatsiooni ümber pöörata. Taastada minu usu inimestesse. Aga siis hakkas aeg venima. Mul ei olnud kohe võimalik temaga rääkida ja enam ei usu, et sellest oleks abi. Aga kui ma ikkagi räägiksin ja ta mu perse saadaks, oleksin veelgi enam inimestes pettunud. Seega ma pigem valin hetkel teadmatuse.

Ahjaa... üks päev meenus, et ka meie vesipiip peaks hoiuruumis olema, aga ma tõesti ei taha minna kindlaks tegema, kas see on või vähemalt oli nii. Vähemalt sel asjal pole minu jaoks erilist väärtust. Kui siis vaid nii palju, et teised ei tohiks ilma minu loata minu mänguasju võtta.

Vanadest headest Rakvere meestest...

olenemata sellest, et mul on Rakvere meeste limiit täis.

Eelmise nädala alguses helistas mulle ootamatult Svea ja ähvaras paari minuti pärast minu juures olla. Mul oli muidugi hea meel, sest meil polnud nii ammu õnnestunud kohtuda ja ma täitsa igatsesin juba kaose järgi, mida ta tavaliselt kaasa toob. Tegelikult pole se eüldse nii halb, kui kõrvaltvaatajale tunduda võib.

Niisiis ta tuli koos oma sõpradega paariks minutiks juttu rääkima, aga asi lõppes hoopis nii, et ma sain mõne minuti aega koti pakkimiseks ja siis pandi minupoolsele autouksele lapselukk peale ja veeti mind keset ööd Tartusse A le Coq'i tehast lähemalt vaatama ja sealt edasi veel Rakverre. Sellel põikel polnudki rohkem põhjusi, kui liiga täis paak ja unetus.

Jabur. Aga tegelikult ma ei kurda sellise poolvabatahtliku röövimise üle. Mul oli väga lõbus. Kuigi ka natuke õudne ja natuke ärritav, sest tegemist oli taas kord tüüpidega, kes pigem rikuvad oma auto ära, kui loobuvad tagaveo abil saavutatavatest trikkidest. Juhtuski nii, et Rakverre jõudes oli üks velg kõver ja seetõttu kumm vastu maad. Imelik on aga see, et ma ei kartnud peaaegu üldse.

Järgmisel päeval oleks võinud ju vägagi karta, sest vahetasime kõvera veljega auto suvekummidega sugulase vastu ja eelmine kord, kui olin sunnitud talvel suvekummidega autos rallit kaasa sõitma, oli mul tõsine hirm. Seekord aga tundsin end vägagi turvaliselt. Ei tea, kas juhid ise tundusid mõistlikumad või tekitas usaldust nende sihtotstarbeline turvavööde kasutus või trikkide tegemine tänava asemel tühjadel platsidel. Vähemalt enamasti. Korra oli vaja slaalomit sõita ka maanteel. Siis olin küll kuri, aga õnneks piisavas joobes, et mitte paanikasse sattuda.

Ühesõnaga sain ootamatult paar toredat päeva linnast ära, nägin oma armsaid pisikesi sugulasi, kes ka minu suhtes kõigile üllatuslikult armsalt käitusid ja sain paar toredat uut tuttavat juurde. Nende tuttavatega on aga jälle see lugu, et nagu enamik mehi, kellega seal kandis tutvunud olen, ei suuda nad minus vaid sõpra näha ja püüavad seda suhet ikka teisele tasandile viia. Aga mul ju on juba keegi. Nemad on minu pikkused (loe: minu maitse jaoks liiga lühikesed). Ja kuigi nendega koos on väga tore olla, on nende juures midagi fundamentaalselt väga valesti. No matter what ei suuda ma end ette kjutada koos kellegagi, kes ei viitsi jalutada kakskümmend meetrit prügikastini ja viskab selle asemel kotitäie sodi autost lihtsalt välja, tehes seal juures veel nalja, et puhtuse hoidmist tuleb alustada autost. No ei ole naljakas. Ma sain ikka päris kurjaks ja kuna ma olin lapseluku taga, ei saanud ma ka midagi teha ja abitusetunne ajab mu eriti kurjaks.

Veel ärritas mind see, et terve järgmise päeva veetsime autoga Rakveres "chillides". Ma ei uskunud, et on võimalik terve päev nii väikses linnas autoga ringi sõita, aga nüüd tean, et on. Nii oksele ajas, kui sama teed umbes üheksandat korda läbisime. Minu ving aga ei suutnud neid isegi välja vihastada, mistõttu pidin õhtuni kaasa sõitma. Mulle ei meeldi ju üldse selline sihitu sõitmine ja ma ei saa aru, miks niimoodi lihtsat raha ja keskkonda hävitada. Eriti, kui sõit käib hommikul TTA-st raha saanud mehe kulul. Kas tal tõesti ei ole sellega midagi paremat teha? Või ta lihtsalt usub nagu minagi sellesse, et parem kulutada viimased sendid millegi nauditava peale, kui hoida neid säästu nime all rahakotis? Kasutult...

Et siis jah... nendega on nii head kui halba. Aga ma olen tänulik, et nad andsid mulle paar päeva, mil mõtlesin vähem sellele, et Silmarõõm ära on. Ja mehed, kes pidid ise olema hullu suuvärgiga, kannatasid hoopis minupoolse nokkimistuju all:D

elas kord tüdruk nimega Poiss ja teised muinasjutud

Peale naistepäeva käisin uuesti hoidmas neid kahte armsat tüdrukut, kes hästi kildu rebivad. Seekord sain külge Verikäki nime, sest lugesin neile Vahtramäe Emili raamatut, kus ema just selliseid asju tegi. Ma nüüd ei suudagi otsustada, kas parem on olla Hernehirmutis või Verikäkk. You tell me...

Aga vahel on nad ka üllatavalt leidlikud. Vanem neist üritas mind tutvustada enda karvasele jänesele, aga sattus siis dilemma ette. Ta ei suutnud otsustada, mis soost ta sõber olla võiks, aga selge, et tegemist oli olulise omadusega. Lõpuks jõudis ta ise kompromissini, mida selle posti pealkirjas näha võite:D

Seekord olid nad armsad ka. Mitte nagu nad eelmine kord poleks olnud, aga seekord kuidagi eriti armsasti öeldi, et nad tahaksid, et ma siis ka neile külla jääksin, kui nende vanemad koju jõuavad. ma tõesti ei saa aru neist inimestest, kes ütlevad, et neile lapsed ei meeldi.

Seekord sain nad magama ka. Ja mite ähvardamisega. Lihtsalt silent treatment mõjus. Ja isegi mitte täielik, vaid näitasin neile, et ma olen õnnetu, et nad lubadusi murravad, sest nad lubasid emale, et lähevad magama. Ja siis olin lihtsalt apaatne, kui nad üritasid mind uneajal mängima meelitada. Tulemuseks oli see, et nad ise läksid tagasi voodisse. Mille üle mul oli väga hea meel, sest ma olin nii väsinud, et pidin juba hommikul bussis magama jääma. Hea, et ma tavaliselt liini ühest otsast teise sõitma pean:D Ei maga peatusi maha vähemalt.

Aga siis mul ei tulnud enam und ja leidsin paar vana Kroonikat. Ja kohe sain targemaks ka. Ühest ainsast ajakirjanumbrist leidsin juba kolm tarkust. ma tõesti arvasin, et Makra on sõna, kuna nägin reklaami, et sellenimeline bränd tähistab juubelit. Ju siis pean jälle oma maailmapildi ümber mõtlema:D

Veel olulisem tarkusetera käis aga selle kohta, kuidas peale lahkuminekut oma eksiga sõbraks jääda. Kroonika tõi nimelt välja eeskujuliku näite, kuidas üks avaliku elu tegelastest endine paar on ka peale lahkuminekut Orkutis sõbrad edasi. No palju õnne neile! Me teised, vähem võimekad tegelased, kustutame oma eksid küll kohe ka oma virtuaalelust ära:D

Nalja sai ka jälle ühe kiirustades kokku pandud artikliga. Üleüldse on peaaegu alati nii onlud, et kui mõni mu tuttav on kusagil lehes pildil, siis raudselt on ta õige nimi kaduma läinud või vähemalt on talle uus identiteet antud. Ka seekord oli nii, et üks vana kooliõde oli kuulutatud hoopis uue pere liikmeks. ma tean küll, et tal olid kerged ambitsioonid selle pere liikmeks saada, aga mitte kellegi õena. Pigem sister in law'na:D Või tõesti andis ta oma perekond ta majanduslanguse tingimustes ära?:D

No ma olen tõesti nüüd palju targem ja mu silmaring laiem:D

Eriti kehvast õudukast

Ma ei ole kunagi riline õudukasõber olnud, aga mul oli selline illusioon, et äkki võiks mõni neist kolmemõõtmelisena hea olla. Ja otsekui tellitult, hakkas Plaza näitama My Bloody Valentine'i.

Mul oli plaan küll seda musiga vaatama minna, kui ta tagasi jõuab, aga üks siin kibeles nii hullusti, et käisin ära. Aga ainus, mis selle õuduka juures õudne oli, oli selle teostus. No nii kehva filmi pole ammu näinud. Ja see 3D osa tuli ka väga vaevaliselt välja või ma olen lihtsalt nägemispuudega. Isegi enda suunas lendav kirka ei mõjunud. Kuul oli veidi mõjuvam, aga mitte õudne, vaid huvitav. Muidugi, ma tõmblesin tooli peal. Aga mitte rohkem kui tavaliselt. Pähe kippus pidevalt vaid mõte, et kuidas sealsed tegelased saavad nii rumalad olla. Iga kord, kui oli aeg joosta või karjuda, nemad seisid või vaikisid või jalutasid ohule vastu. Ja ärge püüdkegi öelda, et see oli elustki tuntud šokiseisund. Ei olnud. See oli juba idiootsus. Sest kaheksakümmend protsenti inimestest on võimelised ka kriisiolukorras instruktsioone järgima. Need seal ei saanud ju kõik viimasesse kahekümnesse kuuluda.

Ühesõnaga 3d-sse tagasi ei kiirusta. võib-olla vaid Jääaega vaatama. Sest see ei saa ju oleti kehv olla.

Rämpstoidust ja muust ajatäitest Silmarõõmu äraoleku ajal

Ma ei tea, kas te juba teate, aga praegu on McDonald'sis tõeliselt armsad mängukoerad filmi Koertehotell järgi. Ma ei käi eriti tihti Macis, veel vähem lasteeinet söömas, aga nüüd on mul kodus juba kolm koera. Just nende pärast olengi seal nii tihti käinud.

Esimene koer on kind of spooky. Ma poleks arvanudki, et mõnda mänguasja nii karta võin, aga te peaksite teda nägema ja saaksite ka kohe aru, mida ma mõtlen. Tegu on rotveileriga, kellel on sellised punnsilmad, et kogu aeg on tunne, et ta jõllitab sind ja mõtleb halbadest asjadest, mida sinuga teha. Nagu ta oleks kurjast vaimust vaevatud vms. Aga ägedad näevad nad välja ikkagi ja ma olen ju võimetu pehmetele loomadele vastu panema.

Siiski, paksuks minemist ma veel väga ei karda. nagu lapsena, ei suuda ma enamasti ka nüüd tervet lasteeinet ära süüa. Ei mahu, kui ma just päev otsa näljas pole olnud ja alati ka siis mitte. Olen siis rasvakartulid näljasematele annetanud. Üks päev oli eriti naljakas, kui Aivariga Musumäel lasteeinet sõin ja kuna ma olen piisavalt koba, siis kukkus päris mitu kartulit maha ja üsna kohe oli meie ümbrus tuvisid täis. Oli isegi üks ühejalgne kajakas. Aivar ütles mulle, et ma ei tohi neile kartuleid anda, sest sool tapab neid. Eriti talvel, kui nad juua ei leia. Mina aga usun tuvide võimesse lund sulatada ja... igal juhul aitasin neil eutanaasiat teha. Nad nagunii ise küsisid seda. Päris lahe oli vaadata, kuidas linud hasarti läksid, kui terve oma friikatetasku tühjaks viskasin:D

Aga muidu ka on Aivar ja Reijo ja mõned uued tuttavad aidanud mul sel nädalal mitte masendusse vajuda. Aitäh neile selle eest. Isegi naistepäeval oli minu käsutuses kaks meest. Nad aitasid siis veel üsna haigel minul eksperimenteerida ka erinevate alkohoolsete jookidega. Proovisin ära pipraviina ja ühe õunalikööri, mis ei maitsenud pooltki nii hästi, kui DeKuyper'i oma. Muidugi, ma ei saa kindel olla, kas sellise nohuga oleks ka viimane mulle maitsev tundunud. See on tegelikult üsna mõttetu posttus. Seega ei hakka pikemaks venitama.

Brändikesksusest veelkord...

Vaatasin, et kirjutasin eelmises postis juba põhiasjad ära sel teemal, aga natuke arendaks teemat veel edasi.

Nimelt... see uus tuttav tibi, kes ennast siltidega katab. Mind häirib tema juures see, et ta paistab silte kandvat vaid siltide endi pärast, mitte sellepärast, et mõni bränditoode talle tõesti lihtsalt meeldiks või ta usuks tõsimeeli, et brändinimi tagab oluliselt parema kvaliteedi. Riided, mida ma otsustab kanda, ei erine eriti millegipoolest teistest, mida ei kaunista kallist hinda tähistav märk. Sinna juurde aga on ta otsustanud kanda aksessuaare, mis koosnevadki vaid brändi logodest. Oleks siis lihtsalt ilus asi, aga lihtsalt kanda vöd, millel on pannal kirjaga D&G või samasugust hiilgaslikku ripatsit kaelas. Huvitav, mida see talle juurde annab? Kõik näevad ju lihtsalt, et ta on otsustanud enda riietele ja aksessuaaridele palju raha kulutada. Muud ei midagi. Mulle tundub tühine kuidagi.

Ja siis see minu sõbranna. Teda ma ei suuda sel teemal üldse lahti mõtestada. Ta kannab vahel bränditooteid, aga enamasti mitte. Ja ta on nii rahul, kui leiab kaltsukast midagi lahedat tõeliselt hea hinnaga. Ja nii lahe on vaadata teda neist asjadest vaimustumas. Aga samamoodi vaimustub ta ka hea hinnaga saadud Mexx'i topist või mõnest muust samalaadsest asjast. Minu jaoks on imelik see, et tegelikult tähendab hea hinnaga saadud asi vaid tavahinnaga bränditoodet. Mis tegelikult ei ole ju deal. On illusioon dealist. Huvitav, et see lihtsalt nii võimas on. Ma ei suuda isegi alati sellest illusioonist mööda vaadata. Aga kui ta räägib jälle mõnest sellisest dealist, siis kirjeldus kõlabki nii, et ta leidis xx hinnaga xx asja. Rohkem ei kirjeldata. Brändi nimest peaks piisama. Piisabki tema siiraks vaimustuseks.

ja samas on ju piisavalt neid inimesi, kes rõõmustavad sellise deali üle, aga ei lähe kaltsuka ligig. Huvitav, kas tema ongi just see, kes on leidnud tervisliku tasakaalu? Aga mulle ikka ei meeldi see brändide põhjusetu toetamine.

Ja siis mina... poolpatune nagu ma olen. Ma ei osta teadlikult märke kokku. Pole kunagi olnud nii rikas või hoolinud nii väga sellest, kas suudan teistega märkide tasandil konkureerida. Seega on mul vaid üle viie aasta vanad tõeliselt mugavad ja siiani üsna hästi vastu pidanud Adidase põrutuskindlad tossud ja Guessi käekell, mis ühena tõesti vähestest vastab minu maitsele. See brändi logo seal ei olegi tegelikult oluline.

Nüüd aga lisandus minu bränditoodete kollektsiooni ka üks paar Lacoste'i tenniseid. Nimelt ema vedas mu eelmisel nädalal uude Leiupoodi jalanõusid, mis vett läbi ei laseks, otsima. Neid vist ei leidnud. Küll aga ühe tõeliselt ilusa ja ebapraktilise papudepaari. Ja ema leidis ning viskas kätte mulle ühe krokodillidega kaetud tennistepaari. Mõlemad tundusid mugavad ja ilusad ja viimaste puhul mängis ausalt öeldes rolli ka see märk. Seega ostsingi mõlemad ära.

Aga kõik ei olnud nii ilus ja hea, kui ootasin. Kui uued brändikad jalga panin esimest päeva, hakkas piin pihta üsna esimestest hetkedest. Õhtuks lonkasin juba korralikult ja lugesin hambaf ristis samme bussipeatusest koduni. Rohkem pole veel julgenud neid jalga panna, sest ka kõige mugavamad jalanõud tundusid neile järgneval päeval keskaegsete piinavahenditena. Siit järeldus: mitte kunagi kiirustada ostuga vaid imago pärast!

Sajast pisiasjast, mis minu jaoks olulised on

Ma pole nii kaua kirjutanud siia, et tahaksin kirjutada vähemalt kümme postitust ja ise kogu aeg kardan, et unustan mõne tegelikult ju olulise teema ära. Selle postituse eesmärk ongi mulle neid teemasid meelde tuletada.

Ma tahan juba tükk aega kirjutada brändidest ning enda ja teiste suhetest nendega. Nimelt tutvustin hiljuti ühe ropu suuga, aga muidu päris toreda tibiga, kel käib korraga seljas vähemalt neli bränditoodet. Soovitatavalt erinevat. Ja meil on üks sõbranna, kes on alati õnnelik, kui tal õnnestub kusagilt hea diil leida ja nii brändikaupa soetada ning kes siis sellest rõõmuga räägib, aga kiiks on selles, et ta räägib sama siira rõõmuga ka oma kaltsukaavastustest. Ja siis olen mina, kes ma üldjuhul väldin enda märke täis riputamist. Mulle meeldib see Klassi filmi mõte, et need inimesed, kes kuulsuste järgi ostavad brändikaupa, on rumalad, sest kuulsused erinevalt meist saavad raha brändide kandmise eest. Meie - lihtiimesed - aga maksame selle eest. Aga hiljuti ma ei pidanud vastu ja hankisin hetkeemotsiooni ajel hea tehingu pähe ka endale brändipapud ja see otsus tuli kiiresti tagasi, et hammustada mind tagumikust. Aga kunagi räägin pikemalt kõigest sellest.

Siis mõtlesin veel rääkida alkoholiga eksperimenteerimisest ja sellest, miks viimasel ajal tihti Maci sattunud olen. Neetud koer kaasa arvatud. Ja sellega seoses, kuidas tuvidele Aivariga eutanaasiat teha aitasime.

Võiks ka rääkida sellest, kuidas mina, kes ma meeletult kardan õudukaid, plaanin täna koos Aivariga ühte 3D-s vaatama minna. Mis on päris hea valik ka selles mõttes, et on jälle kolmteist ja reede.

Võiks rääkida ka sellest, kuidas elas kord üks tüdruk nimega Poiss ja miks ma nüüd verikäkk olen jne, sest lastega saab ikka nalja.

Siis võiks rääkida kõigist tarksutest, mida Kroonika pakub. Kas te teadsite, et Makra ei olegi sõna? Või kuidas mõõdetakse seda, et ekspartnerid on suutnud sõbraks jääda? Või et üks mu kauaaegne edev tuttav on adopteerida antud?

Veel tahan rääkida oma hullumeelsest esmaspäevaõhtust, kui mind pandi autosse lapseluku taha ja tiriti korraks Tartusse A le Coq'i tehast vaatama, et siis sama targalt Lääne-Virumaale edasi sõita, sest mõnel mehel ei olnd öösel lihtsalt und ja bensupaak oli liiga täis.

Sellega seoses võiksin rääkida veel uutest sõpradest, kes on muidu väga toredad, aga kellega on fundamentaalsel tasandil midagi väga valesti.

Ja sellest, et on võimalik terve päev Rakveres autoga ringi sõita. Öelge veel, et väikelinn. Tegelikult siiski ajas lõpuks juba oksele samu tänavaid pidi sõitmine.

Ja sellest, kui tore oli näha üle pika aja jälle Emily't ja Sam'i, kes on nii adorable'd lihtsalt, et ma ise ka ei usu. Õnneks näen neid varsti jälle, sest Kati korraldab mu kasuisale sünnipäeva. Mis on minu meelest väga tore igas mõttes.

Sellest võiks ka rääkida, kuidas siiani on juhtunud ikka nii, et kui asi tundub väga lootusetu töö ja raha koha pealt, siis tulevad igasugused vanad ja uued tuttavad appi päästma mind näljasurmast. Alati vaid üks samm enne depressiooni. Huvitav, kas see on mingi Vanajumala isiklik naljakoht!? Huvitav on hoida mind juuksekarva otsas rippumas? Näha, kui kaua ma vastu pean ja millistele raskustele? No mul on endal ka huvitav, aga ammu enam mitte lõbus ega optimistlik olemine.

Aga muidu vist polegi rohkem rääkida. Pole vahepeal juhtunud kuigi palju asju lihtsalt.

Ise suhtes jobu olemisest

Vau. Ma pole nii ammu kirjutanud. Just vaatasin eelmise posti kuupäeva. Uskuge, asi pole ajapuudses ega kirjutamiskrambis. Lihtsalt terve nädal on möödunud voodi külge aheldatuna ja ma tõesti ei viitsi haiguse teemal pikemalt peatuda. Õnneks on mind igavusse suremisest hoidnud One Tree Hill - nüüd juba viies hooaeg - oma nunnu iroonilise ploti ja tõeliselt ilusate inimestega ja Riinu poolt edasi antud Twilight'i raamatutega, millesse me vist üheväärselt armunud oleme. Praegu jagame maid, kes saab millistele osadele arvustuse kirjutada.

Täna mul aga on millestki kirjutada. Häbi küll, aga olin ise jälle see jobu. Mul ei ole olnud väga palju püsisuhteid ja seega on veel lootust, et äkki see ei ole alati nii, aga praeguse seisuga olen peaaegu iga kord suutnud ära unustada igasugused tähtpäevad. Suhtealgused. Esimesed kohtingud. Välja kutsumised. Muud tähenduslikud kuupäevad. Ja ma tegin seda jälle. Ma ei saa ise ka aru, mis mul viga on. Samas ei tea ma, kas julgen seda tähtpäevaks tembeldada, et meil just esimesest päris kohtamisest kuu aega möödus, sest äkki see poelgi tema jaoks oluline ja ma veel kardan end lõplikult avada, sest teadagi - nii võib ju haiget saada.

Aga mind ennast ajab ikkagi vihale, et kuidas ma ikka pidevalt hakkama saan selle unustamisega? Tavaliselt süüdistatakse selles ju mehi. No vähemalt tunnistan ausalt, et ainult mehed pole need jobud suhetes. Vähemalt üks naine - mina - olen ka. Ehmatasin nii hullult, et süda jättis vist löögi vahele, kui avastasin, et seda jälle tegin. Aga siis oli juba hilja. Polnud enam see kuupäev. Ja ma ei tea, mida endaga teha, et ma rohkem selles mõttes jobu ei oleks. Ja seekord ei ole ju asi tohtlikult jobu olemises. See polnud vihje talle, et ta mulle ei loe. Loeb küll. Väga. Kas ka talle? Ma ei tea. Pole temast kuulnud midagi juba päevi. Ise olen paar kirja saatnud. Ma ei süüdista teda, aga mul oleks ikkagi väga hea meel kasvõi paar rida e-mailis või sõnumis vastu saada. Ja siis on eriti ebaaus, et Tema saatis täna täiesti igasuguse põhjuseta nii armsa sõnumi. Ma tean, et ma ei tohi neid võrrelda. Nad ei olegi eriti võrreldavad. ma igaks juhuks ei arenda seda liini siin praegu edasi. Võin kahetseda oma sõnu. Twilight mõjutab mind ka liiga palju.

P.S. Panen kirja, sest siis äkki suudan lubadust pidada. Plaanin homseks terveks saada.

Huvitav kui palju rohkem näokreemi kulub paarisuhtes naistel võrreldes teistega?

Ma polnud sellele kunagi varem mõelnud, aga praegu tunnen küll, et peaksin oma kreemivarusid täiendama. Me ikka tegeleme selle kooriva protseduuriga rohkem kui soovitatav üks kord nädalas. Sel nädalal jõudsidki haavad mu näos juba peaaegu ära paraneda:D

No nüüd on haavad jälle korralikult lahti kisutud, sest ta sõidab ju homme ära. Soojale maale mitmeks nädalaks. Arvake, kas ma olen kade ja kurb või ei. No vähemalt hetkel veel lõhnan tema järgi, aga ma ei tea, kas see suurendab või vähendab igatsust. Ja ta pole veel Eestist minema saanudki.

Muidu on ka elu imelik. Sellesse kummalisse, aga toredasse nädalasse mahtus ka neljas inimene, kes ütles, et armastab mind. Või õigemini mitte ütles seda. Ja seda, et talle meeldivad just minu sugused naised. Ja tegi ka ettepaneku. Aga esiteks - kas saaks olla hullemat ajastust ning teiseks ei ole ma kindel tema tunnetes, sest a)ta ei olnud isegi ligilähedaselt kaine ja b)ta on just pikaajalist suhet lõpetamas. Viimase üle on mul küll hea meel, sest mulle üldse ei meeldi see tüdruk ja tunded on vastastikused. Käisin neil laupäeval külas ja ta ei vaadanud mulle otsagi, mistõttu jäi ka tere ütlemata ning siis paugutas vaid uksi. No ok. Sel päeval oli tal põhjust kuri olla, aga tegelikult ei ole mina ja tema nüüdseks endine mees kunagi teinud midagi, mida päris petmiseks nimetada saaks. Muidugi on piiripealseid asju. Saunaskäigud ja üksteise kaisus uinumised, aga kammoon. Tüdrukul võib ju olla parim sõber.

Nägin laupäeval üldse mitut vana sõpra, keda polnud suvest saadik kohanud ja veider, kuidas vähemalt üks neist muutunud on. Muretust ja kompleksivabast vennast, kes eriti millelegi "ei" ei öelnud korralikuks partneriks ja kaasaks. Ju ongi selles süüdi tema uus naine. Hästi tore eksemplar kusjuures, kuigi juba näitas küüsi hirmus, et ma võiks seda sõpra tahta. Sorry, aga no way. Ka siis, kui ta vaba oleks. Ma tean teda selleks liiga hästi. Aga tore, kui see tüdruk ta ära kodustada suudab.

Mis siis veel põnevat? Olen vahelduseks korralikult haige, aga see pole kellelegi peale mu enda põnev nagunii. Ma ise küll vihkan siukest vingu. Aga mul polegi vist varem olnud nii kõrget palavikku. Peale paracetamoli 39,2. Ja kuna see olen mina, siis lisaks muule toredale ja ühekaupa väljakannatatavale verejooksud ka.

Täna oli raske päev. Kes püüdis ka Madonna pileteid osta, teab, millest ma räägin. No siuke porno. Närvid olid rohkem kui krussis, kui õhtul lõpuks protseduuriga algusest lõpuni jõudsin. TicketPro tõmbas endale küll vee peale. Oleks võinud ju vähemalt väikse osagi reklaamile kulutatud rahadest jätta keele- ja sisutoimetajale, kes idiootsused lehelt ära koristanud oleks ja siis võib-olla palgata ka mõni tegelane, kes ennegi suure külastatavusega lehtede püsti hoidmisega tegelenud on. Kujutan ette, kuidas piletilevi omad pihku naerda võisid ja õige ka. Me kõik vist oleksime eelistanud seista kasvõi terve tunni kuskil Statoilis samas.

Aga ma nüüd lähen tegelen täiskohaga igatsemisega edasi. Lausa imelik, kui hästi me kokku sobime. Ja ma tõesti loodan, et ta seal soojadel saartel ei leia liiga palju tüdrukuid, kes happy endingit pakuvad.

Aga mulle tõesti tundub, et meie on ka tema jaoks oluline kontseptsioon. Sest miks ta muidu võttis vaevaks kaks õhtut eriti näost ära minu peasilitamisega tegeleda? Ja mulle ilusa pika punase roosi tuua. Ja riskida enne oma seiklust haigestumisega. Selle eest sõimasin teda ka lolliks poisiks. Aga suur mees ise teab, mis teeb ja ma ei saa ju kurta ta seltskonna üle:D