Meelemürkidest

Ta on nagu meelemürk. Selline, mille vastu mul vist immuunsust ei tekigi. Alkoholiga ma vähemalt tean oma piire.

Ta on nagu viitsütikuga pomm. Kunagi ei tea, millal pauk käib ja enamasti ei tea ka, miks.

Ta on kuum ja külm nagu Katy Perry laul.

Ma enam ei tea, mida teha. Ise muidugi olen loll. Kõik teised on mind ju kogu aeg hoiatanud. Ja ometi mulle meeldib mõelda, et temas on midagi rohkemat. Midagi paremat. Mu mõistus juba hülbab mind. Ja petab. Mul on välja arenenud väga selektiivne mälu. Mulle ei jää enam meelde asjad, mis haiget teevad, aga mis tõenäoliselt aitaksid just haigust ennast ravida.

Ta on liiga... liiga palju... liiga raske juhtum. Kas see siin olen mina alla andmas? Ma ei tea veel. Tema ju ähvardab mind alalõpmata suhtluse katkestamisega. Ja nõme on see, et see töötab.

Mõnes mõttes olen aastatega tugevamaks muutunud. Mõnes mõttes ei ole ma üldse midagi õppinud. Huvitav, kas mu paha poisi periood jääbki nii lühikeseks? Kas siduvad köied tuleks lihtsalt katki raiuda või lihtsalt järele anda sõlmedest veidi...

Tema parameeter kellegi hindamiseks on see, kas head kaaluvad üle halvad? Ma ei tea, kas see on enam nii. 

Tean vaid, et olen väsinud. Tühi... tühi kest. Natuke hale lausa on endast. Sest ma ei oska veel lihtsalt mõtte jõuga enda tundeid muuta. Lihtsalt pliks plaks midagi teha.

Aga... aga kõige kurvem on see, et ta vist peab vajalikuks minuga haletsusest koos olla. Sellest vist enam hullemaks ei lähe. Või noh... alati on läinud. Nuta või naera. Alati, kui ma arvan, et enam ei ole võimalik allapoole kukkuda, see juhtub. Kuule Murphy, ei ole enam naljakas.

Igatahes, meil on habras rahu ja minu sees valitseb ka habras rahu. 

Ja kallid sõbrad, kes te siia vahele sattusite. Palun veel kord andeks! Tulega mängides saabki varem või hiljem või korduvalt - nagu minu puhul - kõrvetada, aga see ei oleks tohtinud kuidagi teid ka puudutada.

Ja homme.... homme lihtsalt peab väga hea õhtu olema!

Vaikus enne tormi

Oli vaikus enne. Oli torm. Oli tormijärgne hommik, mil ilm ootamatult kohtutavalt külm ja kõle, tuul ulus ja vihma ladistas - just nagu minu tuju järgi tellitud. Ainus hea asi selle kurva mängu juures oli, et lootsin, et vihm varjab vajadusel psiarad. Siis ma veel ei teadnud, et pisarad said öösel otsa. Või noh... selleks korraks.

Imelik on see, et ma ei osanud seda vaikust üldse karta. See on kuidagi nii normaalseks saanud. Mitte, et see mulle ikka veel meeldima oleks hakanud.

Täna ma vist hakkan koristama. Pidi hingele head tegema. Ja midagi ma ju pean tegema. Terve päev halva mängu juures hea näo tegemist oli juba piisavalt väsitav. Ja väga vähe jäi puudu, et oleksin ka töökaaslastega tülli läinud ja kui rumal see veel minust oleks.

Karjuv ebaõiglus tundub mulle hetkel igal pool vastu tulevat. Muudkui tahaks inimesi raputada ja küsida: kuidas te aru ei saa? Kuidas te üldse võite minust seda või teist mõelda? Millega ma selle ära teeninud olen? Vahel mulle tõesti tundub, et üksikul saarel omaette oleks kergem. Vahel jälle, et see vaikus ja üksindus ahistab. Ma ei tea isegi, mida ma praegu täpselt tahaks. Tean vaid, et tahan, et kõik saaks korda. See aga ei sõltu minust ja saab juhtuda vaid siis, kui tema ka tahtma hakkab ja tal silme eest enam must pole.

Vastik media player. Viskab ka ette lugusid, mis mind siiski uuesti nutma ajavad.

Ma olen nii kuri praegu, et värisen üle kere. That's a first. Ja umbes samavõrra õnnetu. Sisemus karjub ja rebeneb. Ei, ei ole infarkt. Aga sama hästi võiks olla. Miks me teeme kogu aeg teineteisele haiget? Ma vist ei suudaks praegu enam rohkem haiget saada. Ja teil ei ole mõtet küsida, mis lahti on. Seekord ma ei räägi. Võib-olla ongi parem. Võib-olla on mingisugune murdepunkt.

Täna ma vist lähen küll tööle täiesti magamataja punaseks nutetud silmadega. Tore. Tõesti tore! Ja milles see kõik vajalik on? Ärge minu käest küsige. Mina eelistaksin sellest olukorrast nii kiiresti, kui võimalik välja tulla, aga see on ainult minu eelistus. Ma ei jaksa samas ka pidevalt selgitada ja vabandada. Eriti kui seda ei tahetagi. Eriti, kui on selge, et tegu on mingi nõmeda arusaamatusega.

Crappy day

No tõesti... kust alustada?

Võib-olla sellest, et lapsed ajasid mu täna kahekümne minutiga nii hulluks, et ma tõesti mõtlesin, et vihkan lapsi ja uskuge - seda juhtub vast kõige rohkem paar korda aastas. Muidu ma ju sel alal ei töötaks.

Järgmisena olin ma närvihaige sellepärast, et ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, liiklusjumalad ei soosinud mind ja ma sain muudkui närvitseda, et ma jään hiljaks. Uuesti ja uuesti.

Aga asjad läksid veel hullemaks. Viimaks jõudis kätte päev, mils olime kokku leppinud, et kolime lõpuks meie pere antiikriidekapi mu lapsepõlvekodust välja. See oli üldse nii kurb külaskäik. Vana kodu ei tundunud enam seest ka üldse kodu. Olenemata sellest, et seal on vahepeal "remonti tehtud", nägi see tõeliselt armetu välja. Justkui oleks anna andnud pärast meie välja kolimist. Kõik oli nii räämas. Meenutas rohkem naabrite, kui meie endi kodu. Ja kapp ise... kapi väljakolimine oli nii raske ülesanne, et kui me lõpuks olime naabri aiast pika brussi varastanud - mina käisin üle aia ronimas:D - ja tungraua abil koridori trepi üles tõstnud, siis sain kätte tõeliselt kriimustatud kaheksakümneaastase vanavanemate päranduse. Ainus, mis minuni jõudnud on. Oli kohe väga kurb. Ja isa suhtumine... isa, kes fännab antiikmööblit... see oli veel üle kõige. Ma olen juba harjunud, et ta on kärsitu ja tal peab alati õigus olema, aga kui ta ähvardas juba haamriga kapi puruks peksta samas, kui minu süda tilkus verd iga kord, kui kapp kuhugi vastu läks... no võite ise arvata, mis meeleolus sealt ära tulin.

Ja siis veel see ka, et ma käisin arsti juures. See oli õnneks ka osaliselt hea. Sain teada, et ma ei ole haige, ma olen allergik. Seega lastele ohutu, aga ise pean suure tõenäosusega elu lõouni igapäevaselt allergiarohtusid tarbima. Fun eks. Ja ma olen alles 22. palju õnne ravimifirmadele uue kliendi puhul!

Ja nagu sellest oleks veel vähe, ei õnnestunud mul ka suurte pingutuste järel allergoloogile aega saada.

Loodan vaid, et tänane ülikooli paberite sisse andmine läks õnneks, sest üks crappy day ei tohiks nii palju ka tulevikku mõjutada.

Ja siis solvus S mu peale. Muidugi õigusega. Ja Tema on ka solvunud. Noh, right back at you!

P.S. Mul on väga äge Navitrolla maal nimega Hide and Seek, aga päris elus see mäng mulle ei meeldi!

Ja seksi koha pealt... avastasin, et osal inimestest võib olal täitsa õigus, kui nad mind pahaks tüdrukuks peavad. Endalegi üllatuseks, no regrets, no expectations. Nagu mees. Arvasin, et ehk muutuvad meie asjad selgemaks, aga noh... olen ennegi eksinud. Nüüd lihtsalt elan ja olen ja saab, mis saab. Lihtsalt tean, et olen valmis uuesti proovima õnnelik olla. Eks näis, kellega. Aga tema window of opportunity is closing fast.

Ja ikka veel ei ole ma kurtmisega ühel pool. Nimelt sain koju jõudes pärast tõeliselt pikka päeva sellise kirja, et süda jättis veel vist ligi tund aega lööke vahele. Aga õnneks sai sellega kõik korda. Vahel tasub julge olla ja ausus tasub ka ära. Muu ei olegi oluline.

No ja üks tore asi veel... nägin täna ootamatult vana klassivenda üle... kuue? aasta. Ta oli kiilakas. Nii naljakas. Ja täitsa onu juba. Huvitav, kas see teeb minust tädi? See, et mu arst mind märkustele vaatamata järjekindlalt teietas, oli juba piisavalt imelik. Minu meelest on imelik teietada inimesi, keda ollakse alasti näinud.

Loodetavasti homme on parem päev.

Millal teie puud ehite?

Mina ehin aprillis. Vabandust pildi taustamüra eest, aga ma lihtsalt pidin selle jäädvustama. Ei mäletanudki, kui palju ägedaid ehteid mul on.

Good girls and bad boys

Eelmine dilemma lahenes ise ära. Ja mul on väga hea meel, et ma tema järele kodus ei oodanud. Läksin hoopis isa ja tema sõpradega ATVdega soosse rallitama. Isa muidugi helistas mulle varahommikul ja käskis kahekümne minuti pärast valmis olla. Üsna sürr naisterahva jaoks eks. Ma olin juba arvestanud, et süüa nagunii ei jõua, aga enda meelest olin põris hästi graafikus. Kuni selgus, et tema kakskümmend minutit möödub minu kümnega. Telefoni kella järgi kontrollitud info. Ma pole ammu nii kiiresti ärkvele ja uksest välja saanud. Isegi jooksin veidi. Aga see vaev tasus ennast tõega ära. Ma pole ammu niimoodi nautinud läbimärjaks saamist, mudane olemist ja kusagil keset tundmatut sood kinni istumist:D Ilma irooniata, kusjuures. Tõesti oli väga lõbus. Kuigi ma pole vist kuangi varem nii palju vitsa saanud. Lõpupoole, kui jälle tagasi teel olime, julgesin ise ka taaskord sõita ja no nii raske on mitte gaasi anda. Muidugi siis, kui isa mu tähelepanu sellele, et spidomeeter näitab miile, mitte kilomeetreid, juhtis, võtsin ikka ehmatusega hoogu maha. Aga mitte kauaks ja mitte palju:D

Eriti naljakas oli see, kui me leidsime keset metsa vana alumiiniumist rahakohvri. Kõigil oli kohe nii põnev, aga kuna me seda kohe avada ei osanud, siis otsustasime raske kasti kuidagi meie peatumispaika tassida ja seal välja uurida, mis aarded selles küll peituda võivad. No ikka tekitab huvi küll, kui leiad keset metsa erkpunase kasti. Raske kasti. Aga kahjuks, kui tagasi nö koju jõudsime, suutsime kohe kasti avada ja seal ei olnud mitte midagi:( Me oleksime ka rubladega leppinud.

Siis sain veel otse puu alt värsket kasemahla. Ja saime proovida tikutopsi suuruses kahe uksega autos hiigelsuure koeraga maid jagada. Ja siis isa jootis mu täis, et ma mingil juhul end haigeks ei suudaks külmetada. Ma ei ole kunagi varem niimoodi keset päeva neli viinashoti järjest hinge alla tõmmanud. Ei tahtnud seegi kord, aga täna olen vähemalt terve. Kaineks saamine oli keerulisem üritus.

Igal juhul millalgi sai kokku lepitud, et teeme Temaga õhtul siiski midagi ja palusin end tagasi linna viia. Ja siis muidugi... kõigepealt oli jälle see faas, kus meil iga natukese aja tagant kallistada vaja oli. Minu meelest on nii kurb, et me nii harva näeme. Tema meelest vist mitte nii väga. Aga ma olen vist üks keeruline juhtum ka. Ja siis me otsustasime Stroomi randa jalutada ja eksisime täielikult ära siin metsa vahel. Igal pool oli veel nii vesine ka, et väga raske oli üldse kuiva jalaga edasi liikuda. Lõpuks mul ei olnud enam aimugi, kus pool meri on ja mitte ükski valgustatud tee, milleni jõudsime, ei tundunud ka tuttav. Tema sai muidugi naerda, et Maria vedas ta võssa. No vedasingi konkreetselt ju. Ilus Tallinna ekskursioon küll. Ja ma pean vist siin veel kõvasti teid tundma õppima enne, kui jälle pimedas suvalisele metsarajale keerata julgen. Samas see roosaka kumaga taevas mere kohal... see oli seda tunniajast matka väärt. Tegeliklut võiks siit vabalt kahekümne minutiga randa jõuda:D

Lõpuks jõudsime jälle mingi ringiga tagasi koju. Talle tegi see väljend nalja. Aga minu jaoks see ongi nii kodu, kui kodu üldse olla saab. Ja siis... siis ma sain halvas mõttes nostalgitseda. Pole juba üle aasta SOS pille vaja läinud ja andis tunda ka. Kui poes nende järel käisin, siis avastasin, et selle raha eest saaks tänapäeval juba ka ühe üsna vastutuleliku prostituudi. Lisaks veel kõik terviseriskid eks. Aga Tema koha pealt ma lihtsalt olen loll, võimetu vastupanu osutama.

Igatahes, ma jõudsin viimase nädalaga otsusele, et tuleb sellest, mis tuleb... igal noorel neiul või naisel on vaja isiklikult kogeda, kuidas on paha poisiga tunded mängu panna. Nüüd on minu aeg. Ja muidugi... muidugi ma ei jäänud kõigega rahule. Kõik oleks sanaud olla parem. Ma olen terve öö magamata, sest mul lihtsalt ei tulnud und ja tema jäi jutu pealt korduvalt magama ning hommikul, natuke isegi minu üllatuseks, tahtis siit kibekiiresti minema. Ja ma pole kunagi varem näinud, et ta selline magav munk, käed teki peal, oleks. Aga kõigeks on vist esimene kord. Ma nii tahaks, et ta mulle rohkem räägiks, kui miski teda häirib vms. Või vb kadus lihtsalt väljakutse ära. Ja samas, samas meeldib talle vähemalt sama palju kaisus magada, kui mulle. Mingisugune kontakt teise inimesega lihtsalt peab olema. Ja siis, kui ta unest veidi virgus ning end keeras vms, tegi ta mulle iga kord kuskile musi. Nii armas. See nagu räägib hoopis teist keelt eks. Mis edasi saab? Kes teab? Olen ennegi näinud, et hommik ei sõltu kuidagi öisetest sündmustest. Hea, et ta päris pimedas ära ei hiilinud vähemalt. Ja mulle tundub, et mu ego jäi isegi üsna terveks. Ja ma tean, et mul ei ole midagi kahetseda. Vahepeal tahaks teda raputada ja laulda talle Roxette'i - Hello! You fool! I love you... Aga ma ei taha teda sundida millekski, mida ta ei taha. Ja ega ma isegi veel pärise täpselt ei tea, mida ma tahaks ja kuidas see töötama peaks.

Igavene igivana dilemma

Piinan end taaskord küsimustega: helistaks talle, kui ta juba siin on? Küsiks, kas ta mind ka näha tahab? Ei, helistab ise, kui näha tahab. Istuks kodus ja ootaks kõnet nagu luuser, sest muidu me äkki kohtume alles saja aasta pärast? Või otsiks endale meeleheitlikult tegevust, et teha nägu, et mul ei ole tema jaoks aega ja ma nagunii eriti ei hooli? See ajab mind hulluks. Tema ajab mind hulluks!!! Nii heas kui halvas mõttes. Säh sulle lähedane sõber...

Fotojahtijad, väljakutse teile!

Otsime kaanepilti!

Teemaks on "Mäng". Vihjeteks võiksid olla tähelepanu äratav, lapselikkus, millest välja ei kasvata, lustijanu, seltsis segasem, kiiksuga jne.

Ma väga loodan, et keegi teist saab/tahab/oskab/viitsib aidata. Parimast pakkumisest saabki minu raamatu kaas ja ma väga loodan, et see raamat tuleb perfektne kaanest kaaneni.

Super päev muutus just super kurvaks

Praegu ma tõesti mõtlen, et äkki peaks palvetama. Nagu päriselt. Aga kas see üldse tüütaks pühapäevauskliku nagu mina puhul? Ma ei taha ka olla see, kes Jumala poole pöördub vaid hädas. Aga just hädaga ongi praegu tegu.

Ema helistas. Et öelda, et mu onunaine vaagub elu ja surma vahel juba üle kuu aja ning millegipärast ei ole keegi vaevunud seni mind sellest informeerima. Ja tundub, et asjad saavad minna ainult halvemaks. Väga suure tõenäosusega ka lähevad. Ja mul on nii kurb. Mulle meeldib mu onunaine. Kuigi me näeme väga harva. 

Ma olen alati olnud nii õnnelik ja tänulik, et surm kõnnib minust kauge kaarega mööda. On ju olnud vaid üksikud surmajuhtumid, mis minu maailma mõjutavad. See oleks kindlasti üks neist. Ja ma juba praegu ei tea, kuidas sellega hakkama saada. Kuidas käituda. Ema tänane kõne oligi nagu see ettevalmistav - ole valmis, ta kohe sureb - tüüpi kõne. Ja mind nii häirib, et ma ei saa mitte mdiagi teha olukorra parandamiseks. Ja mul on nii kahju mu onutütardest. Mida nemad veel tunda võivad praegu. Me oleme ühevanused ka enam-vähem. Ma ei taha mõeldagi, mida ma tunneksin, kui minu ema või isa või kasuisa või mõne hea sõbra elu samamoodi juuksekarva otsas ripuks. Ja ma olen juba praegu hunnik õnnetust:(

Ja see muidugi ka ei aidanud, et ema otsustas mulle selle jutu lõpuks loengu pidada sellest, kuidas elada. Annoying.

Mida kõike me ajud koos ei genereeri

Sellel nädalavahetusel sain kohe palju targemaks. S oli külas.
Esiteks sain teada, et S-i bioloogiline lesbikell tiksub juba väga kõvasti. Nii kõvasti, et kõik naised hakkavad ilusaks muutuma. Kaasa arvatud mina:D

Vajadustest lähtuvalt... kui S 11 aastat arstiteadust ära õpib, saab temast näitleja. Või lombakas mees minu vajaduste rahuldamiseks.

Ja sellest, kuidas me vahvleid tegime kuni pudrunuiaga taigna ründamiseni ja nende ülepraadimiseni - ma parem ei räägigi.

Aga täna... täna kui ma olin kolmteist tundi maganud ja tema öösel minu heledat ihu ripsmetega paitanud... läksime me oksi adopteerima. Kas teil on üldse aimu, kui palju on hüljatud oksi siin ilmas? Või haavatuid. Raudselt tuleks TÜle riiklik tellimus teha oksatohtritele. Üks meie tänastest järeldustest. Me otsustasime ka luua ühingu Ühendatud oksad lühendiga PUU, mis kaitseks kõiki oksi ebaõigluse ja diskrimineerimise vastu ning toetaks ka oksade rassidevahelist armastust.

Samuti diskuteerisime teemal oksade elusalt matmine või tuhastamine ja tulin koju Emo ja Iso oksaga. Viimasel on muidugi ka eeskujulik resolutsioon olemas. Vastukaaluks sellele on Emol juba hüüdnimi - Bill.

Mis veel? Leppisime kokku, et lähen talle külla, kui ta ühikasse hobuse veab. Et aga viimane valvurist mödöa saaks, peaks ta kükitama ja roomama ning igaks juhuks Muu lausuma.

Sealt edasi tuli A le Coqi ideedekampaania väärne pärl - lehmad kulleriks. Ise linna piima viima. Oma toitlustusteenus.

ja veel ja veel ja veel. S, täienda mind, kui midagi olulist unustasin.

Avaldan ka arvamust

Ikka sel seksiteemal. Ma ei saa aru, miks praegu terve meedia ja nii palju inimesi vihane on, et alaealise ja täiskasvanu vahelise seksuaalsuhte vanusepiiri 14-lt 16-le nihutada tahetakse. Pool rahvast nõuab: laske lastel seksida, kui nad juba ise tahavad. Teised jälle: laske lapsel laps olla.

Isiklikult ei näe ma põhjust draamaks olenemata sellest, kus seaduslik piir on, aga see, et üsna suur osa kommentaatoreid kekkab sellega, kuidas nad 12-aastaselt kellegi voodist läbi käisid, ajab küll oksele. Ei, ma ei ole mingi kade vanatüdruk. Ja ma ei vaidlegi selle vastu, et armastus juhtub, millal juhtub. Aga ma lihtsalt arvan, et iga kord ei ole tegu armastusega või siis vähemalt ei pea see iga kord platoonilisest nii füüsiliseks edasi minema.

Mõelge nüüd ise lausekonstruktsiooni: mina kaotasin süütuse... peale. Kes tahaks midagi kaotada, millestki ilma jääda?

Mina võin küll täieliku südamerahuga öelda, et mina ei kaotanud mitte midagi. Ma ootasin ära selle õige inimese ja hetke. Ja ma olin mõlemad küsimuse all olevad vanusenumbrid ammu ületanud. ma ei taha ka kasutada nõmedusi nagu ma kinkisin selle XXX-le, sest seks ei tohiks olla ohverdus. Seks peaks olema midagi sellist, mida mõlemad paarilised teha tahavad. Ja seksiga kaasneb suur vastutus. Mõne jaoks toob lapseootus kaasa palju rõõmu. Tegelikult vist enamuse jaoks, aga see peab juhtuma hetkel, kui selleks valmis ollakse. Kui mitte sajaprotsendiliselt, siis vähemalt nii palju, et end kokku võttes lapsele normaalset kodu pakkuda. Ei ole tõesti mõtet oma vanematele uusi kasvandikke toota. Nemad nagunii said juba kunagi nii palju lapsi, kui nad tahtsid, või saavad soovi ja võimaluse korral veel. Surrogaatvanemlus aga on hoopis teine teema, mida ma täna siin ei lahkaks.

Niisiis... tõstke julgelt see vanus 16ni. Võib-olla võiks jätta mingi lisaklauseli juba olemasolevatele paaridele, kes uue seaduse vastu eksiksid näiteks tingimusel, et nad on seksuaalsuhtes mõlema poole soovil ja alaealise vanemate teadmisel. Vanemate nõusolek oleks juba selline kahtlane teema. Aga vähemalt nad võiksid teada ja olla sellest eelnevalt informeeritud, et nad oskaksid oma lapsele nõu anda ja vajadusel teda ka kaitsta. Utoopia? Võib-olla. Aga see siin ongi minu maailm ja ma võin siia kirjutada, mis iganes mõte mulle pähe tuleb.

Suu tõmblukuga kinni

Ma nii tahaks ühest asjast rääkida.
Aga ma ei saa sellest siin rääkida.
Ja ma ei saa ka oma lähimatega rääkida.
Ja nendega, kellega saan - sellel ei olnud mingit mõju kahjuks seekord.

Miks Temaga alati kõik nii keeruline olema peab? Casey ja Cappie või Chuck ja Blair? Või hoopis midagi muud? Ma jälle ei tea.

Vahetaks usku!?

Minu kõrvalmajas elavad vist kaks mormooninoormeest. Ja minu tähelepanekute põhjal tundub, et mormoonipoisid on peaaegu alati väga armsakesed. Eile ütles üks neist naabripoistest mulle bussipeatuses kokku juhtudes isegi "tere". Eestlased ju nii ei tee, aga ma ei tea, kas see tuleneb nende kultuurist või usust või siinsetest töökohustustest või lihtsalt sellest, et me pilgud kohtusid. Tegi tuju heaks. Nii väike asi ju iseenesest. Nunnu poiss ütleb tere. Aga kahjuks oma kogemusele tuginedes võin öelda, et nende nunnudus kaob ära kohe, kui nad päriselt rääkima hakkavad. Siis ma mõtlen vaid: mine ära. Ma ei taha sinu kirikusse tulla. Mul on juba oma kirik ja koht. Aga tegelikult võiks olla päris huvitav mõne sellise nunnukesega pikemalt vestelda nende mõtetest ja elust siin. Ehk avardaks oma maailmagi? See ei tohiks ju veel raske olla. Ja nunnude uute sõprade vastu pole mul ka absoluutselt mitte midagi:)

Aga veel... täna nägin taas kevadet. Esimest oravat. Kahevärvilist. Esimesi Tammsaare teed ületada proovivaid parte - väga loodan, et see neil eluga õnnestus. Tõeliselt sooja päikest, mis teeb pai tervele su kehale ja ka hingele.

Veidratest asjadest

Viimasel ajal on mul tunne, et ma ei jaksa enam. Kohe mitte üldse ei jaksa. Ja mitte midagi ei jaksa. Ja mitte miski ei aita. Ärkan, nagu oleks puuga vastu pead saanud (loe: poleks magama läinudki) ja magan igal võimalusel. Või söön, sest need kaks tunduvad olevat loogilisimad lahendused energia taastamiseks. Või siis veedan aega, tehes asju, mis mulle meeldivad. Või vedelen niisama. Kogu kodu upub segadusse, kuigi ma vahepeal ikka üritan jupphaaval seda likvideerida. Ja kõik tähtajalised asjad nihkuvad aina lähemale, aga ei liigu edasi. Praegu vähemalt koristasin enam-vähem ära Annika küllatuleku auks. Aga varsti on see segadus tagasi, ma tean.

Igatahes, eilseks ühtuks ma olin nii väsinud, et ei jaksanud absoluutselt midagi teha. vedelesin voodis, käisin ringiratast mööda samu veebilehti ja vahepeal vedasin end kööki tankima. Jõin tohutult palju. Ja viimaks kurtsin ka teistele, et väga nõme on olla. Ja teate mis? Sellest oli kasu. Ma ei tea, kuidas. Võib-ola lihtsalt platseeboefekt, aga mulle tundub, et mõned mu sõbrad teavad ja oskavad midagi, mida mina veel ei oska. Vähemalt energia koha pealt. Ühel hetkel ta ütles mulle: ok, võta siis ja käskis magama minna. Ise veel mainis, et vabalt võib üritus läbi kukkuda ega täpsustanudki, mida ma võtma peaksin. Aga mul hakkas minutitega nii naljakas. Väsimus kadus ära. Magada oleks ikka tahtnud, aga isegi ei saanud kohe. Kogu keha surises justkui võõrast energiast. Seda kogunes nii kiiresti nii palju, et saatsin talle igaks juhuks sõnumi käsuga lõpetada mida iganes ta teeb või ei tee.

Ühest küljest oli see hea, aga teisest... see polnud minu oma. Ma ei osanud seda vist kasutada õigesti. Või omaks võtta. ma tõesti ei tea, mida ma siin räägin. Räägin vaid oma tunnetest selle suhtes. Ma pole mingi ekspert. Võib-olla oli asi selles, et tegu oli meessoost inimese energiaga. Igatahes... vähemalt korraks oli hea. Korraks tundus, et on lootust. Hommikul ärkasin aga ikka taaskord nagu laip ja vedasin end vägisi tööle. ma ei tea, kuidas, aga millegipärast hakkab mul kohe töökoha uksest sisse astudes parem. Võib-olla lastel on lihtsalt nii hea ja puhas energia, et selle sees jaksad isegi rohkem!? Isegi siis, kui tülitsed teiste õpetajatega. Isegi siis, kui on pingeline aeg või hetk.

Aga võib-olla mul on lihtsalt kevadväsimus ja hea kujutlusvõime!?

Vahel tekib aukartus

Näiteks siis, kui sinu lähedale söandab tulla imeilus valge luik. Kohe väga lähedale. Meetri kaugusele kõigest. Siis on küll tunne, et ma vist olen millegi väga heaga hakkama saanud. Tundub tõsise auna. Et sind/mind nii palju see väärikas ja imekaunis lind usaldab.

Laps aga mõtles muidugi nagu eelmisel päevalgi kindlasti, et vastikud elukad. Alati, kui neile järele jõudma hakkan, lähevad nad eest ära. :D

Aga kevad on väljas. Kohe päriselt. Lilled suruvad end vägisi läbi mulla. Ja linnud laulavad imekaunilt. Ja siiani armunud vanapaarid promeneerivad, käe alt kinni. Ning nägin ka keskealiste lembemomenti kaubanduskeskuse ehetepoest möödudes. Mis oli väga armas. Naine selline eestipäraselt hästi säilinud ja hoolitsetud. Mees selline: teksad, eesti mustriga kampsun, läikiv pealagi ja õllekõht. Ja nad siis seal kahekesi hetkel, kui kliente ei olnud, üksteise embuses. Suutmata käsi üksteisest eemal hoida. Tõsiselt armas. Tõi mulle naeratuse näole. Sest see tähendab, et... alati on lootust armastada. Ja olla armastatud. Olenemata vanusest. Või välimusest. Või rahakoti suurusest.

Tuhkatriinundusest

Kellelegi ei meeldi koristamine, eks. No S küll väidab, et talle meeldib, aga no tegelikult ka. Kes sind ikka usub. Sa lihtsalt ei seedi räpasust ja pigem valetad, et sulle meeldib koristamine, kui et jätkad räpasuses.

So not my point. Tegelikult aga on koristamise juures ka meeldivamaid osasid. Ma ei tea, mis teile enim meeldib, aga minu lemmik on tolmuimeja. Seda siis, kui ma viimaks suudan end sundida seda kitsast vahest välja sikutama ja tööle panema. Ja eelkõige meeldib mulle tolmuimejaga esikus ja köögis möllata. Sest need on kohad, kus kõige rohkem puru maas on. Olenemata segaduseastmest või astmetusest. Mulle nii meeldib see krõbin, mida tolmuimeja seal liikudes teeb. Sis on tunne nagu tegelikult ka teeks midagi kasulikku. Nagu päris koristamine. Et on töö ja tulemus. Tolmupühkisel on ju tegelikult ka tulemus, aga see ei ole kaugeltki nii nauditav. Eriti, kui on palju nudinad ja mööblit, mis vajavad liigutamist ja eest ära tõstmist. Öäk. Tunnstan ausalt, et iga kord ma ei liiguta kõike ja tegelen illusiooni loomisega puhtusest. No eriti nõme on ju ka näiteks sealt koristada, kus on koos rohkem juhtmeid. Mul on juba praegu voodi peidetud küljel tohutu juhtmepusa. Enam ei saa ka läpakaga nii kaugel istuda, kui alguses sai. Juhtmed ei ulata:D

Aga ma rohkem ei pii na teid oma grafomaanlusega lihtsat seepärast, et mul on väga odatud vaba õhtu ja ma ei oska nüüd sellega enam midagi peale hakata. Juba viskasin külmkapist asju ära isegi. Ja proovisin mune loksutada, et saada aimu nende küpsusastmest:D Ei saanud eriti.

Mõnikord on mul nii kõrini ära helltatud inimestest. Ja mõnikord on mul nii kõrini, et money does matter. Aga õnneks see kõik ajab mind tõsiselt närvi vaid mõnikord.

Teinekord aga ma pole rikastele ja kuulsatele üldse kade. Näiteks siis, kui mulle väga lähedal juhtub selline asi, et keegi avaliku elu tegelane tuntakse linna peal ära. Keegi, kes on väga tore ja armas ja näinud aastate jooksul kõvasti vaeva, et taastada ja hoida oma privaatsust. Ja siis keegi lihtsalt jultunult küsib talt üle, kas ta on See ja Teine ning siis teeb temast pilti. Ja lubab, et seletab hiljem, miks. Ei, mitte mingil avalikul üritusel. Isegi mitte kinnisel, kuhu osalejad nagunii oskavad pressi oodata. Lihtsalt oma igapäevatoimetuste keskel. Neil hetkedel on mul häbi oma ametivendade pärast. Ja neil hetkedel saan alati uuesti aru, miks paljud ajakirjanikke ei salli.

Kaks aastat ja keegi ikka ei taha

Käisime täna lastega esimest korda Tallinna Loomade hoiupaigas. Väga positiivne kogemus ja korralik elamus. Hingeminev, see tähendab... Tallinna oma on täitsa euro, aga sellegipoolest peavad suured koerad ära amhtuma ruutmeetri peale. Huvitav, kas seetõttu nägimegi, et üks suurem koerlane on ära õppinud mime meetri kõrgusele hüppamise, kui millegi üle erutub? Selles suunas on ju vähemalt ruumi. Aga ma saan aru, et raha ei kasva puu otsas. Ja kohe kindlasti mitt heategevuslikul asutusel.

Saim taaskord kassitoas kasse paitada ja pisitibu püüdis iga kord, kui kõrvale vaatasin, kassikrõbinid joogivette lajatada. Suuremad oleksid kõik need loomad koju hea meelega tassinud ja tüdruk muudkui klõpsis pilte ja videosid. Koeri vaatasme puurides. Ei teadnud ju, kes on sõber ja kes mitte. Vaid pisematel lasime end läbi puurivarbade limpsida. Ja viimaks anti meile nelja peale ka üks vaa isane koer jalutamiseks. See tähendab, et mul oli innukas koer eest tõmbamas ja kolm last järele vedada:D Mitte, et makurdaks. Tore oli. Aga mul oli sellest loomast nii kahju. Nii tore koer ja keegi teda ei taha, sest ta on juba kümneaastane, kuigi pisike ja armas. Samas oli näha, et ta on siiski juba elatanud tegelane. lpsed lugesid kokku, et meie vast kümneminutilise jalutusringi jooksul kergendas koer end ühtepidi neli ja teistpidi kuus korda. Ju see pole enam selles eas väga lihtne tegevus. Ja mul oli nii meeletult kahju, kui olin sunnitud teda jõuga sinna puuri tagasi lükkama. Ta vaatas mulle nii lõputult kurvalt otsa. Ei tahtnud mitte olla seal teiste kadedate koerte kisa keskel. Enamus koeri on nii suured ja ilusd, kusjuures. Aga mõni seisab seal aastast 2008. Ju kõik kardavad neid koljatlikke olevusi. Teadmata, et tegu on tegelikult kaisukarudega. Kurb, et inimesed loomadest nii vähe hoolivad. Kui ära kaotavad, siis oleks justkui aksessuaarist ilma jäänud, aga otsima ka ei hakka. Samas sealsed töötajad paistavad olevat väga südmlikud ja abivalmis. Üks onu isegi tõi lastele kommi. Mul oli temast nii kahju ja tüdrukust ka, sest viimane ei tohi kommi süüa ja onu tahtis vaid head, aga tekitas kurva situatsiooni.

Igal juhul... soovitan kõigil, kes tahaksid oma pere täiendadaneljajalgse võrra, alustada sõbra otsinguid just varjupaigast. Saate tõenäoliselt tervema ja lojaalsema kaaslase.

Taasavastades uisutamist

Viimastel aastatel olen ma vaid korra võid paar jääle jõudnud. Iga kord suure õhinaga läinud ja samamoodi iga kord seal hambad ristis kannatanud. Alla pole ka tahtnud anda, sest ma ju tean, et uisutamises peitub mingi maagia. Miks muidu ma lapsepõlves pea igal näalavahetusel taasjääl olin. Olgu siis kas sõbraga või täiesti ihuüksigi tihti. Mis mind selleks motiveeris?

Õnneks sellel nädalavahetusel kaks päeva järjest uisutamas käies avastasin taas maagia. Kõik trikidki tulid meelde ja mõnes asjas muutusin veelgi osavamaks. Põhiline on aga see, et ma hakkain uisutamist taas nautima. Ja uisul ja uisul on ikka vahe. Ma ju suure hooga ostsin endale mõni aeg tagasi uued isiklikud uisud. Kunstnahast. Sest Lõunakeskuse plastikkuubikud olid uisst ikka väga kaugel. Aga see pvc või mis iganes materjal ta ka oli... ei saanud ka omaks. Ka peale terava uisu kindlusemõttes ise teritada laskmist, oli ikka pdievalt tunne, et libisen rohkem külgedele kui otse. Ja see käis väga närvidele. Seekord otsustasin taas laenutamsie kasuks. Esimesel päeval sain ka mingid plastikust hokiuisud, mis olid küll alguses harjumatud, aga sõidumõnu tuli siiski tagasi. Teisel peäval sõitsin plastikust iluuiskudega, mis tegid harjumuspäraselt haiget, aga siiski pean tõdema, et nautusin sõitmist. Ja nüüd... nüüd ma siiski tahaksin endale kvaliteetseid nahast iluuiske. Tahaks teada, mis tunne on sellistega sõita.

Täna tundub, et elu on ilus

Käisime täna endise Silmarõõmuga Tuhala nõiakaevu avastamas. Me kumbki polnud seal varem käinud, kuigi mina olen juba ammu tahtnud. Kunagi ei satu lihtsalt õigel ajal. Seekord töötas ette planeerimine ja avastasime tohutult ilusa paiga Eestimaal. Mitte, et neid mujal ei oleks, aga kõik need käänud ja vanad mõisahooned ja vesi igal pool... see võiks kodu olla. Kuigi tegelikult on ju sisemaa. Kaev ise oli... tore/kena/muu ilus sõna, aga sellist Mont Juic'iga võrreldavat maagilist tunnet ei tekkinud. Kuigi üks on looduslik ja teine mitte, eks. Aga mind ei vaimustagi enam kergelt. Sain aga teada, et mu kõige hullumeelsemad saapad omavad ka maagilisi võimeid mudast ja sügavast veest mitte läbi imbuda:D

Töö mõistes oli ka tore päev. Sain teada, et kui kirikukellad löövad, siis tegelikult onud laulavad ja mina peaksin üldse sel ajal vait olema:D
Ja kõige pisem tibu, kes alles väga väheseid sõnu valdab, haaras mul seljatagant kaelast kinni ja pistis pea üle õla, et siis armsa naeratuse saatel mulle lihtsalt õrna häälega "tere" öelda. Selliste hetkede nimel ma elangi:)

Vahel lihtsalt peab tegutsema ja mitte üleliialt mõtlema

Ehk mis toimus eile.

Eile oli väikevenna sünnipäeva pidu. Sättisin end veel ülemäära ilusaks ja ei suutnud mitte edvistada nende selgelt liiga noorte poiste ees, kellel veel lube ei ole ja keda sinna viima pidin. Oli üllatavalt tore. Kuigi ma ei teadnud sealt peaaegu kedagi ja südaööst vms oli vanadest tuttavatest vaid sünnipäevalaps alles. Õnneks aga oli juba tekkinud hulk uusi tuttavaid. Mulle uued tuttavad meeldivad. Need peod, kus jutt teistega kuidagi sujuma ei hakka, on need kõige nõmedamad.

Saime palju saunas käia. Väga kuumas saunas. Mina ja Veiko olime esimesed. Ann muidugi ei tulnud kaasa, aga ta nagunii ainult muigab, kui V mulle pluuto musi teha üritab või üks meist teise süles istub. Ja nii me siis tegime V-ga koos suurema osa lollusi ära. Ann vaatas vaid siis imelikult, kui V-ga kahekesi paljalt dushi alt tulime, aga kammoon. Mõlemad täiskasvanud inimesed ja meie vahel pole mingit ohtlikku keemiat. Me just rääkisime sellest, kuidas mõnega jälle on.

Mingil hetkel ma siis jäin üksi. Või noh... ma olin liiga purjus, et kõike üle analüüsida. Laua viin üle aastate oli ikka karm kogemus. Õnneks mitte hommiku mõistes. Aga mingil hetkel olin ma mingite väikevenna sõpradega ülakorrusel mattidel lebotamas ja juttu rääkimas. Ja siis ühel hetkel olime seal vaid mina ja tema. Kohe räägin temast. Ja jutt hakkas muutuma vähem verbaalseks ning rohkem füüsiliseks. Varsti hakkasid inimesed, kes jugelsid toa ukse vahelt nina sisse pistma, ust ka enda järgi kiiresti sulgema ning hirmuga kustutasid ka tule ära. Mida kõike nii veel näha võib eks:D Kogemata...

Mul ei olnud ju mingit meestemurdmise plaani. Üleüldse on imelik ühest suhtest välja astuda ja siis kellelegi uuele oma ihu ja hing avada. Ükskõik kui vähe või palju korraga. Võiks arvata, et seekord oli rohkem ihule, aga tegelikult oli vist siiski hingele. Ma vist ei saagi kunagi kellestki lõplikult üle enne, kui ei tule uus ja parem mees... No kas just parem, aga täitsa ok. Kui see välja arvata, et ma olen nüüd ka lasteahistaja. Aga ta oli pikk!!!! Niiiiiii pikk. Ma ei hakanudki ta vanust küsima. Me lihtsalt nautisime üksteise seltskonda. Koos oli tore. Ja mul oli seda lähedust vaja. Seda tunnet, et ma ikka veel meeldin kellelegi. Kasvõi üheks ööks. Kasvõi svipsiselt. Alati ei tahagi ju mingit tõsist suhet. Tahaks hoopis ilusat ööd. Või kirglikku. Nii kirglikku, et hommikul naudid oma paistes huuli ja habemest kraabitud nahka, ehk mõnd sinikatki...

Ja tõsiselt... mul pole ammu nii tore olnud. Seda pean tema kasuks tunnistama. Kuigi tema jaoks ma jäingi vaid tilliõrritajaks vist. Ütlesin küll kohe, et seda ei juhtu. Tema vaid vastas, et oi kui huvitav... ja me nautusime õhtut edasi. Õigemini ööpimedust. Saunasoojust. Õuejahedust kottpimedas jõeni jalutades. Üksteist toetades. Sõrmi omavahel põimides. Süles ja kõrval. Pikali ja püsti. Rauno, ära loe!:D Aga nüüd ma vähemalt tean, et olen valmsi taas mängu astuma. Muidugi, kui Rauno peaks nüüd leidma kellegi uue kiiresti. Võib-olla oleksin hullumeelselt armukade. Võibolla veidi vähem kui hullumeelselt. Mitte, et ma ei tahaks teda õnnelikuna näha. Aga veel ei mahu mõte pähe. Ka siis, kui ise juba edasi liigun.

Tahan kõike

Üleeile küsiti mult, kas mul muud elu ka peale töö on.
Vastasin, et hetkel ei ole. Tegelikult oli see veidi bravuuritsemine, sest tegelikult ikka natukene on. Ja ma olengi laip just sellepärast, et ma tahan kõike ja korraga. Tahan teha tööd, puhata ja mängida, olla omaette ja heas seltskonnas, vaadata filme ja lugeda, naerda ja jutustada. Ja ma kipun ikka rohkem kohustusi kaela võtma, kui kael kanda suudab. Ja ma ei tea veel, mis oleks parim lahendus tasakaalu leidmiseks.