Crappy day

No tõesti... kust alustada?

Võib-olla sellest, et lapsed ajasid mu täna kahekümne minutiga nii hulluks, et ma tõesti mõtlesin, et vihkan lapsi ja uskuge - seda juhtub vast kõige rohkem paar korda aastas. Muidu ma ju sel alal ei töötaks.

Järgmisena olin ma närvihaige sellepärast, et ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, liiklusjumalad ei soosinud mind ja ma sain muudkui närvitseda, et ma jään hiljaks. Uuesti ja uuesti.

Aga asjad läksid veel hullemaks. Viimaks jõudis kätte päev, mils olime kokku leppinud, et kolime lõpuks meie pere antiikriidekapi mu lapsepõlvekodust välja. See oli üldse nii kurb külaskäik. Vana kodu ei tundunud enam seest ka üldse kodu. Olenemata sellest, et seal on vahepeal "remonti tehtud", nägi see tõeliselt armetu välja. Justkui oleks anna andnud pärast meie välja kolimist. Kõik oli nii räämas. Meenutas rohkem naabrite, kui meie endi kodu. Ja kapp ise... kapi väljakolimine oli nii raske ülesanne, et kui me lõpuks olime naabri aiast pika brussi varastanud - mina käisin üle aia ronimas:D - ja tungraua abil koridori trepi üles tõstnud, siis sain kätte tõeliselt kriimustatud kaheksakümneaastase vanavanemate päranduse. Ainus, mis minuni jõudnud on. Oli kohe väga kurb. Ja isa suhtumine... isa, kes fännab antiikmööblit... see oli veel üle kõige. Ma olen juba harjunud, et ta on kärsitu ja tal peab alati õigus olema, aga kui ta ähvardas juba haamriga kapi puruks peksta samas, kui minu süda tilkus verd iga kord, kui kapp kuhugi vastu läks... no võite ise arvata, mis meeleolus sealt ära tulin.

Ja siis veel see ka, et ma käisin arsti juures. See oli õnneks ka osaliselt hea. Sain teada, et ma ei ole haige, ma olen allergik. Seega lastele ohutu, aga ise pean suure tõenäosusega elu lõouni igapäevaselt allergiarohtusid tarbima. Fun eks. Ja ma olen alles 22. palju õnne ravimifirmadele uue kliendi puhul!

Ja nagu sellest oleks veel vähe, ei õnnestunud mul ka suurte pingutuste järel allergoloogile aega saada.

Loodan vaid, et tänane ülikooli paberite sisse andmine läks õnneks, sest üks crappy day ei tohiks nii palju ka tulevikku mõjutada.

Ja siis solvus S mu peale. Muidugi õigusega. Ja Tema on ka solvunud. Noh, right back at you!

P.S. Mul on väga äge Navitrolla maal nimega Hide and Seek, aga päris elus see mäng mulle ei meeldi!

Ja seksi koha pealt... avastasin, et osal inimestest võib olal täitsa õigus, kui nad mind pahaks tüdrukuks peavad. Endalegi üllatuseks, no regrets, no expectations. Nagu mees. Arvasin, et ehk muutuvad meie asjad selgemaks, aga noh... olen ennegi eksinud. Nüüd lihtsalt elan ja olen ja saab, mis saab. Lihtsalt tean, et olen valmis uuesti proovima õnnelik olla. Eks näis, kellega. Aga tema window of opportunity is closing fast.

Ja ikka veel ei ole ma kurtmisega ühel pool. Nimelt sain koju jõudes pärast tõeliselt pikka päeva sellise kirja, et süda jättis veel vist ligi tund aega lööke vahele. Aga õnneks sai sellega kõik korda. Vahel tasub julge olla ja ausus tasub ka ära. Muu ei olegi oluline.

No ja üks tore asi veel... nägin täna ootamatult vana klassivenda üle... kuue? aasta. Ta oli kiilakas. Nii naljakas. Ja täitsa onu juba. Huvitav, kas see teeb minust tädi? See, et mu arst mind märkustele vaatamata järjekindlalt teietas, oli juba piisavalt imelik. Minu meelest on imelik teietada inimesi, keda ollakse alasti näinud.

Loodetavasti homme on parem päev.