Neljapäeva hommikul ajas ema mu üles ja lendaski vastu taevast mu plaan lõpuks proovitööle keskenduda. Nimelt oli ta teel minu juurde ja plaanis mu välja jalutama viia. Koleda ilma kiuste. Tegime veel punast kala panni peal!!! ja siis jalutasimegi pidevalt tuulega võideldes sügavale Mustamäele minu tädi pere juurde. Nende jaoks oli see muidugi meeldiv üllatus ja minulgi oli tore, kui välja arvatud ettenähtav tööteemalistele küsimustele vastamine. Huvitav, kuidas inimesed aru ei saa, et see ei ole teema, millest tahaks kogu aeg ja kõigiga igal pool rääkida? Muidugi, ka mina muutun murelikumaks mida rohkem aeg edasi läheb, aga kui te just otseselt aidata ei oska, siis ma oleksin tänulik, kui te seda teemat väga ei torgiks. Raske on kogu aeg kõigile pettumust valmistada. Igatahes, saime veel kaasa suure portsu kummalisi moose, mida juba väga proovida tahaks, aga samas kardan, et minust lähevad nad kõik hallitama nagu viimasel ajal igasugused teisedki asjad mu külmkapis nädalaga teevad. Kujutage ette lötsi pikka kurki või sinihallitusjuustu meenutavat ananassikonservi. Neljapäeva mahtus veel pettumust seoses Harshiga, kes lubas ja siis välja ei ilmunud, mis tegi hetkelise ogadel oleku veel hullmaks, aga ma ei tohiks seda vist isiklikult võtta, sest tean, et ta ei teeks kunagi meelega mulle haiget.
Sellegipoolest veetsime mõned viimased päevad kaklemise tähe all ja sai nii mõnigi pisar jälle valatud, aga nüüd on jälle õnneks kõik hästi me vahel. Reede veetsime veel püüdes sellest läbi tulla ja sain ka väikevennale kingitust taga otsida sunniga pooleks ning pääsu tülidest otsides. Kole keeruline ülesanne on siin pealinnas punast lipsu leida. Lõpuks ostsin kaks tükki, sest kumbki ei tundunud olevat päris see mida ta tahtis, kuid ta jäi vist rahule. Igatahes välja ta ühega neist eile õhtul läks.
Eile õhtul oligi siis tema sünni tähistamine. Olin enne veel saanud Aivariga nostalgitseda kunagises kodukandis jalutades ja ka sünnitusmajast möödudes Rauno sünniga seotule mõeldes. Naljakas, et nüüd ta on 21-aastane peaaegu mees ja mäletan aega mil ta oli nimetu krimpsus beebi. Oli taas üks vanainimeste kodune sünnipäev koos plaaniga hiljem kusagil omaette lõbutseda, kuid minu üllatuseks hüppasid Annika ja Veiko alt ära ja mõtlesin minagi, et mis ma üksi seal võõras seltskonnas teen, kuid Rauno siiski tahtis, et ma tuleksin ja andis endast parima, et end seal hästi tunneksin. Mina aga ei tahtnud, et ta terve õhtu minu pärast muretseks ja veetsin vist maailma kõige lühema pubiõhtu, et lasta noortel omaette edasi lõbutseda vaikselt (loe: piinlikult) koos istumise asemel.
Kodus ootas mind aga üllatus. Olenemata sellest, et kell oli Indias pool neli, helistas peaaegu kohe, kui olin tulnud kiirelt postkaste kontrollima, mulle Harsh. Me pole ammu nii naernud. Veetsime pool ööd jaburusi rääkides ja keeli õppides, kuigi plaanisin töö tegemise nimel vara magama minna ja temal vist jäigi öö vahele. Sellegipoolest, see tegi meile mõlemale head ja nüüd oleme kindlalt jälle koos. Ei olnud ennegi asi nii tõsine, kuid tema kummaline olek ajas mind ehk liiga paanikasse. Nüüd aga tundub, et sellest mittemagamisest oli mulle ka töö mõttes rohkem kasu kui ehk rohkematest unetundidest sest mõte jookseb ja mulle tundub, et hakkabki valmis saama korralik visioon. Nüüd tuleb see vaid korrektsesse formaati panna, aga lasen asjal jälle veidi settida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar