Täna ajab mind marru mu enda hingeline nõrkus ning kohatine enesekindluse täielik puudumine. Miks mind muidu ajaks lausa nutma see, kui ta norib mind võrdsuse huvides nüüd võimalikult paljude erinevate tüdrukutega läbikäimisega? Seda kusjuures täie teadmise juures, et see ongi ainult normine.
Samas mul on hirm. Hirm, et mis siis, kui see ühel hetkel ei olegi enam norimine. Et ta väsib kõigist probleemidest meie suhte juures ja minu hirmudest ja nõrkustest ja vajadusest pidevalt nutvat mind lohutada. Ma pole mitte kunagi elus nii palju ja nii tihti pisaraid valanud kui nüüd umbes neli kuud ja ma tean, kuidas ta kardab tema pärast valatud pisaraid. Paneb ennastki imestama see nõrkus ja rumalus, sest tean, et ta ei teeks mulle meelega haiget, aga ikkagi hirm teda kaotada on niiiiiiiiiiiiiiiiii ennenägematult ja meeletult suur ning ma ei suuda pisaraid tagasi hoida. Ma ei suuda mõeldagi sellele, et mis juhtub siis, kui meid tabab siiski see hiiglasuur ebaõnnestumise protsent. Ja ma ei taha oma hirmudega teda hirmutada, aga ei suuda neid ka peita. Ta ei luba ka. Selles mõttes oleme me ühesugused, et kumbki ei jäta teist enne rahule, kuni saab teada, mis valesti on, kui sisetunne ütleb, et midagi on.
Muidu aga on olnud tore päev. Käisin jälle ühel intervuul, sest toredad lubajad pole siiani ühendust võtnud ja ma ei saa nende järele ootama jääda, kuigi on väga kahju. Nüüd aga avanes jälle üks ohtlik lootusevilksatus, et ehk veab meeletult ja saan tõesti erialast tööd tegema ja seda mitte assistendikohale. Aga ma ei julge väga loota. Need tõusud ja järgnevad langused mõjuvad mulle väga masedavalt ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar