Täna on olnud jälle väga tihe ja üldises plaanis ka lahe päev. Pidin hommikul veel ühte ettevõttesse minema teste tegema - vist mainisin seda juba? - ja enne kui uksest välja sain, helises telefon. Kõne võõralt numbrilt. Võtan selliseid alati veidi väriseva südamega vastu, aga seekord oli taas põhjust rõõmustada. Helistas selle sama firma esindaja, kus esimesena intervjuul käisin ja mille puhul hakkasin juba kahtlema, milliste inimestega on tegu. Selgus, et siiski väga toredatega ja mina meeldisin neile ka. Väga. Nad helistasidki üle selleks, et mulle kinnitada minu väärtust ning potentsiaali olemasolu ning vabandada veel ette ja taha, et hetkel ei saa minuga koostööd alustada, sest on väga võimalik, et ettevõte kolib lihtsalt Eestist ära. Aasiasse. Samas, miski pole kindel ning nad tahtsid ühendust hoida ning kindlustada, et võiksin ehk tulevikus nende meeskonda kuuluda. Võib-olla siin, võib-olla Hiinas, kuna nad tahaksid siit oma meeskonna kaasa võtta. Igatahes, sellest kõnest piisas mu tuju tõstmiseks ja läksin ka teste tegema hea tujuga.
See oli üsna omamoodi kogemus. Oletasin millegipärast, et minuga tahetakse vestelda ka, et näha, milline inimene ma olen, aga tegelikkuses oli tunne nagu eksamil. Istusin omaette vaikuses aja peale ülesandeid lahendades. Ei oleks arvanudki, et mingist antonüümiharjutusest lõpuni jagu ei saa. Inglise keele ülesanded läksid vist paremini. Eriti meeste põiepidamatuseteemaline tõlge. Vähemalt sõnavara oli tänu oma kogemustele selge ja kuna lubati vabas vormis tõlget, siis usun, et sain täitsa hästi hakkama.
Seejärel jamasin jälle auto koduhoovi saamisega ning käisin ka üle pika aja autoga poes. Mitte kunagi varem pole ma pidanud tegema seal mitut tiiru koha leidmiseks. Ja veel päise päeva ajal. Ma ei tea, mis majanduslangusest siin pidevalt jahutakse. Parkla oli autosid äärest ääreni täis ning lõpuks, kui koha leidsin pargiti mind niimoodi kinni, et väljasaamiseks oli vaja mitme mehe abi ning pikalt nõkerdamist. Vähemalt olid inimesed ilusad ja head ning tulid ootamatult appi.
Sõin kodus kõhu täis ja järgmisena tahtsime Annikaga kokku saada. See hõlmas väikest ostuvabatiiru Kristiines - jah, lugesite õigesti - ning siis pidi Veiko talle järele tulema. Kokkulangevuste tagajärjel pidin ka mina nendega liituma ja nähes autost paistmas mingit koerapildiga kotti, küsisin naljaga pooleks, kas ta võttiski koera või, aga kui Annika siis esiukse avas ja kiljatas, et mis see on, siis selgus, et asi oli naljast kaugel. Aga mitte ka päris nii, nagu tundus.
See üliarmas kutsikas oli hommikul nende töö juurde jalutanud ning nad olid terve päeva töö tegemise asemel temaga tegelenud, arsti juures käinud, kuulutusi üles pannud ning ka varjupaika helistanud, aga keegi ei teadnud temast midagi. Seega Veiko plaanis ta mõneks päevaks enda juurde võtta, riskides oma koera ja ema püha vihaga. Me kõik aga armusime temasse otsekohe ära ning muutusime lalisevateks koerainimesteks, kes tahtsid teda sügada, lubasid keelega üle näo tõmmata ning kaklesid selle üle, kes jalutamise ajal rihma hoida saab. Üritasime küll ka tõsiselt oma koera rahustada ning tema enesehinnangut tugevdada, kuid ta sai ikka kurjaks. Ema viha me õnneks ei näinud, sest enne tema kojujõudmist ilmus omanik välja ja läksimegi teda tagasi viima.
Sellest sai järjekordne näide Eesti väiksusest, sest peatusime mulle tuttava maja värava ees. Alguses ei uskunud ma oma silmi ega seda, et oleme tunde arutlenud, kellele see imarmas kutsa kuuluda võiks ja ma tundsin isiklikult omanikke. Või noh... nii ma vähemat arvan. Tegu oli ühe vana lapsehoidmiskliendiga, aga kuna aastad on möödunud ja ei saanud just eriti sõbralikult lahku mindud, siis olid ka näod uduseks muutunud. Aga vähemalt koer sai oma koju tagasi.
Seejärel korjasime ühe teise koera peale. Ühe labase tegelase, kelle ilgust ma seekord alla ei suutnud neelata ja siis hakkasin ausalt küsima, et mida ta endast mõtleb. Vestlus lõppes üsna sõbralikult uue teadmisega, et ta ongi nümfomaan ning ikka jätkub naisi, keda objektiseerimine erutab ning tema suu kinni panemise ning ülejäänud seltskonna naerupahvakuga, kui kummutasin tema arvamuse turvaseksi kohta uue infoga, et kubemetäid ronivad ka üle kondoomi. Päev jälle korda läinud:)
Õhtul chattisime taas teate-küll-kellega ja jõudsime nii naerda kui kakelda, sest vahel olen ma emotsionaalne emane, kes väsib pidevast tögamisest ning siis ei aita ka hirmust antud lubadus rohkem mitte norida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar