Olen teile võlgu kirjelduse ühest paari nädala tagusest vahejuhtumist, kui olin öösel kaua üleval. Ühel hetkel hakkasin kuulma üsna meeleheitlikku röökimist (tuli meelde, sest täna öösel ei suutnud ma ühe pisikese unenäodeemoni hävitamiseks piisavat kiljuda) ja kui seda tuli veel ja veel, kehastusin oma emaks, kes alati akna peal luurab.
Vaade osutus üle ootuste põnevaks. Olin arvanud, et keegi on lihtsalt alkoholi kuritarvitanud ja vantsib nüüd jorisedes koju. Tegelikkuses ei olnud küll alkohol välistatud, aga üks noormees tammus ühel Tallinna suurimal magistraalil keset sõiduteed justkui oodates autot, mis ülesõiduga tema piinad lõpetaks.
Jätsin ta korraks tähelepanuta, sest hetkel liiklust ei olnud, aga kui ma akna peale naasin, oli tal vedanud ja ta hirmutas üht vaest taksojuhti. Kaldun arvama, et taksojuht ei tahtnud teda alla ajada, aga tüüp hoolitses ise selle eest, et auto temast mööda sõita ei saaks. Seega lükkas taksojuht tagurpidikäigu sisse ja üritas vaikselt eemale veereda. Nii vaikselt veeremine aga ei aidanud, sest loo peategelane jalutas talle lihtsalt sammhaaval järgi, kuni taksojuht aru sai oma taktikalisest errorist ja andis gaasi.
Selle peale sai noormees vihaseks, röögatas veel korra ja viskas keset teed kõhuli. Või nii ma vähemalt arvan, sest käis korralik mats ja nägin teda vilksamisi end auto suunas heitmas. Edasi ma hästi enam ei näinud. Nägin vaid, et takso tõmbas teelt kõrvale ja seisis seal päris pikalt. Oletan, et helistamaks politseisse. Ja arvan ka, et meie masohhist ei jõudnudki uut vastutulelikumat autot ära oodata, sest hommikul uudistes midagi näha ei olnud.
Nüüd ma mõtlen, et mis võis küll põhjustada sellise meeleheite? Murtud süda? Või midagi hullemat?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar