On olnud üsna kummaline nädalavahetus. Reede, mil sõber ja kuriteokaaslane jääb nii palju hiljaks, et mina saan veel kesköölgi tema jaoks kartuleid veeauru peal keeta (jah, on täitsa võimalik paari tunniga potist vesi ära aurustada ning ikka kõvu kartuled pudru sees süüa) ja mittesobivaid riided mööda tuba laiali paisata, kuni saame söödud ja jään oma välimusega rahule ning viimaks on jõudnud kätte hetk end rummiklaasi aga lõdvaks lasta, et siis avastada, et soojendusjoogist saab lohutusjook, sest on lootusetult hilja ühelegi peole minema hakata. Minu jaoks vist absoluutne esimene kord valmis jõuda ja mitte välja jõuda.
Laupäev ei olnud just palju parem. Olin veetnud enamuse ööst üleval esimesest vahetusest tulevat Harshi oodates ja jäin siis nii sügavalt magama, et on vaid hägused mälestused hommikul Aivari tööle mineku järel ust lukustamas käimisest ja lubadusest õhtul uuesti üritada.
Seekord jõudsime isegi välja. Alustasime kinost. Suurepärase komöödiaga. Ja seejärel mõtlesime pubides aega parajaks teha, kuni kusagil rahvamassi kadudes end ka tantsuplatsil vabaks lasta saaks, aga nii kummaline, kui see ka ei ole, jäigi sel laupäevasel hilisõhtul linn tühjaks. Kõmpisin tikkkontsadel ja näpistava külmaga kilomeetreid maha otsides kohta, kus pidu edasi minna võiks, aga viimaks viisid jalakesed mind koju tagasi. Sellegipoolest oli tore taas vanalinna avastada ja Patrickus nostalgitseda, ainult palun aidake mul meeles pidada, et ma enam kunagi oma raha Manhattani-nimelise Martini kokteili peale ei raiskaks.
Ja kuigi peost ei saanud asja, sai viimaks tunde lihtsalt viimase poole aasta elu üksteisele ümber jutustada ning pühapäev on olnud tõeline ja juba traditsiooniline pannkoogipäev. Lisaks paaritunnine videochat teate küll, kellega, mis vahel väga huvitavaid pöördeid võtab ja meid huvitaval kombel ka üksteist paremini tundma õpetab. Sain jälle kutse tagasi tulla. Aga ma olen endale juba ammu selgeks mõelnud, et ma ei tee seda muu maailma eest põgenemiseks ega taha seekord ka salaja tema ümber ringi hiilida. Kui me kunagi saame taas koos olema, siis avalikult. Esialgul lepiksin ka lihtsalt mõistlike naabritega, kes ei peaks meid moraalseks ohuks oma võsukestele ja laseksid meil ametlikult koos elada. Teisiti ei ole ju väga vahet, kas ma elan siin või seal mujal ning teen avalikult hea tüdruku nägu, kelles poisid ikka veel vastikust tekitavad. Nagu algklassides vms.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar