Lasime Sandraga end jälle Ninnul ja Harshil ringi sõidutada. Läksime üheskoos vanalinna, kus sai nii mõnedki ruupiad jälle iluasjadele raisatud ja suutsin teatud tänavat taga ajades loodetavasti viimast korda lehmasita sisse astuda. Sandra ostis ka oma esimesed sarid ja siis läksime ülimalt tüdinenud poiste rõõmuks Subwaysse lõunat sööma. Mitte, et ma kurdaksin, aga ei tule see ainult vürtsika india toidu söömine meil siin kuidagi välja. Ja nende nelja kodus veedetud päeva jooksul ei lasknud mu toredad totakad sõbrad meil kordagi enda söögi eest maksta.
Pärast sööki üritasime ka Baroda kuulsaimat paleed külastada, aga sattusime kogemata just sellisele päevale, kui see rahvale suletud oli. Õnneks aga ei olnud see käik linna teise otsa päris asjatu, sest palee kõrval asub ka tiibeti põgenike talveturg, kuhu nagunii olin lubanud Sandra viia, sest ta tahtis samasugust sallpleedi nagu minulgi. Ta maksis end oma õhinas muidugi vaeseks, et saada peaaegu samasugune soe sall nagu minul. Nii palju siis ausa hinnaga turust, aga olgu peale.
Seejärel suundusime korraks tagasi koju riideid vahetama, sest poisid olid laibad, aga Saurabh oli lubanud mind shoppama viia ise mulle lahkumiskingituse valimise asemel ja mina temaga kunagi Sayajibaugi minna. Seega vahetasime Harshi ja Ninnu Saurabhi ja Muditi vastu, kes siis meiega parki jalutama tulid ning hiljem meid jäätist sööma ja pulma viisid. Nägin ju palju vaeva, et Sandra ka kohalikku pulma näeks ja see oli uhkeim, mida minu silmadki näha saanud. Siidkattes toolid, kiivimahla pokaalid, tuhanded värvilised tulukesed, diivanid ja vaibad suurel rohelise muruga õuealal, elav muusika, purskkaevud ja kaameramehed, kes pidevalt meie ümber siblisid.
Kingitust me mulle nii kiiruga ostma ei jõudnudki, aga minu jaoks polnudki see nii oluline. Soovitasin Muditil Sandrale tee pealt õhupalli osta plusspunktide kogumiseks, mida ta ka tegi ja Sandra oli nii õnnelik. Mis muidugi tähendas, et Mudit pani võistluse pika puuga kinni ja teistel oli targem samm tagasi astuda. Kahjuks jäi Sandra sellest mänguasjast pulmas oma ebakindluse tõttu ilma.
Pulmast veel nii palju, et kõigel ilusal paistab olevat ka oma varjupool. Nagu külaliste vaateväljast eemal asetsevad pimedal õuealal käsitsi nõusid pesevad teenijad või kena kollane kakahunnik põrandal, millega enda valitud vetsukabiinis tõtt pidin vahtima, okserefleksiga võideldes. Aga polnud aega enam kolida.
Õhtul jalutasime Sandraga kahekesi jutustades veel pool teed koduni, sest energiat oli ülegi ja nii oli aega rahulikult linnaga tutvuda/hüvasti jätta. Poisid aga vist muretsesid end kodus segaseks, sest me kumbki ei kuulnud, et mu telefon helisenud oleks. Ühel hetkel, kui ma siiski Harshiga rääkinud olin ja ta hääles paanikat tajusin, võtsime siiski rikša, kuigi meie meelest oli kõik veel väga turvaline. Kõndisime ju linna suurimatel tänavatel.
Meie valitud rikšajuht tegi kahtlaselt odava hinnapakkumise, aga üsna varsti üritas end meile ise külla kutsuda. Boyfriendi mainimisest hoolimata. Nii ahvatlev kui ka tema ettepanek: me. You. Chicken. Lunch. Ei tundunud, pidime ta maha raputama. Õnneks tõi ta meid siiski eluga koju ja Harsh ootas juba ukse peal.
Seejärel pidin keset ööd kiirkorras veel meie edasist reisi organiseerima ja siis teades, et Harsh on m peale vastu viimast ööd kuri, ei suutnud kuidagi uinuda, kuni ta mu tugevalt kaissu võttis.
Ärkasin uuesti vist kella nelja paiku, kui ta end keeras või midagi ja siis jäimegi tundideks ärkvele. Rääkisime. Kurvastasime. Armastasime. Lohutasime üksteist. Kaisutasime. Nii raske oli, aga olin isegi kaua suutnud pisaraid tagasi hoida. Ütlesin, et ei usu, et ta ei armasta mind, sest muidu ta ei käituks nii ja tema vastas vaid, et näed, kui lihtne see on.
Mingi hetk märkasime, et õues on valgeks läinud ja varsti kuulsime ka Muditi tööle minemas. Meie jaoks oli see justkui märguanne tagasi magama minna ja edasi ma ei mäletagi.
Pärast sööki üritasime ka Baroda kuulsaimat paleed külastada, aga sattusime kogemata just sellisele päevale, kui see rahvale suletud oli. Õnneks aga ei olnud see käik linna teise otsa päris asjatu, sest palee kõrval asub ka tiibeti põgenike talveturg, kuhu nagunii olin lubanud Sandra viia, sest ta tahtis samasugust sallpleedi nagu minulgi. Ta maksis end oma õhinas muidugi vaeseks, et saada peaaegu samasugune soe sall nagu minul. Nii palju siis ausa hinnaga turust, aga olgu peale.
Seejärel suundusime korraks tagasi koju riideid vahetama, sest poisid olid laibad, aga Saurabh oli lubanud mind shoppama viia ise mulle lahkumiskingituse valimise asemel ja mina temaga kunagi Sayajibaugi minna. Seega vahetasime Harshi ja Ninnu Saurabhi ja Muditi vastu, kes siis meiega parki jalutama tulid ning hiljem meid jäätist sööma ja pulma viisid. Nägin ju palju vaeva, et Sandra ka kohalikku pulma näeks ja see oli uhkeim, mida minu silmadki näha saanud. Siidkattes toolid, kiivimahla pokaalid, tuhanded värvilised tulukesed, diivanid ja vaibad suurel rohelise muruga õuealal, elav muusika, purskkaevud ja kaameramehed, kes pidevalt meie ümber siblisid.
Kingitust me mulle nii kiiruga ostma ei jõudnudki, aga minu jaoks polnudki see nii oluline. Soovitasin Muditil Sandrale tee pealt õhupalli osta plusspunktide kogumiseks, mida ta ka tegi ja Sandra oli nii õnnelik. Mis muidugi tähendas, et Mudit pani võistluse pika puuga kinni ja teistel oli targem samm tagasi astuda. Kahjuks jäi Sandra sellest mänguasjast pulmas oma ebakindluse tõttu ilma.
Pulmast veel nii palju, et kõigel ilusal paistab olevat ka oma varjupool. Nagu külaliste vaateväljast eemal asetsevad pimedal õuealal käsitsi nõusid pesevad teenijad või kena kollane kakahunnik põrandal, millega enda valitud vetsukabiinis tõtt pidin vahtima, okserefleksiga võideldes. Aga polnud aega enam kolida.
Õhtul jalutasime Sandraga kahekesi jutustades veel pool teed koduni, sest energiat oli ülegi ja nii oli aega rahulikult linnaga tutvuda/hüvasti jätta. Poisid aga vist muretsesid end kodus segaseks, sest me kumbki ei kuulnud, et mu telefon helisenud oleks. Ühel hetkel, kui ma siiski Harshiga rääkinud olin ja ta hääles paanikat tajusin, võtsime siiski rikša, kuigi meie meelest oli kõik veel väga turvaline. Kõndisime ju linna suurimatel tänavatel.
Meie valitud rikšajuht tegi kahtlaselt odava hinnapakkumise, aga üsna varsti üritas end meile ise külla kutsuda. Boyfriendi mainimisest hoolimata. Nii ahvatlev kui ka tema ettepanek: me. You. Chicken. Lunch. Ei tundunud, pidime ta maha raputama. Õnneks tõi ta meid siiski eluga koju ja Harsh ootas juba ukse peal.
Seejärel pidin keset ööd kiirkorras veel meie edasist reisi organiseerima ja siis teades, et Harsh on m peale vastu viimast ööd kuri, ei suutnud kuidagi uinuda, kuni ta mu tugevalt kaissu võttis.
Ärkasin uuesti vist kella nelja paiku, kui ta end keeras või midagi ja siis jäimegi tundideks ärkvele. Rääkisime. Kurvastasime. Armastasime. Lohutasime üksteist. Kaisutasime. Nii raske oli, aga olin isegi kaua suutnud pisaraid tagasi hoida. Ütlesin, et ei usu, et ta ei armasta mind, sest muidu ta ei käituks nii ja tema vastas vaid, et näed, kui lihtne see on.
Mingi hetk märkasime, et õues on valgeks läinud ja varsti kuulsime ka Muditi tööle minemas. Meie jaoks oli see justkui märguanne tagasi magama minna ja edasi ma ei mäletagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar