Üllatuslikult saime öösel rongis isegi magada, aga äratus oli üle ootuste karm. Õnneks Sandra ärkas planeeritust varem, sest ka rong jõudis meie Mumbai peatusesse liiga vara. See algatas paraja paanikahoo, sest paari minuti jooksul tuli üliunisena end valmis sättida, asjad kokku pakkida, kotid pingi alt välja sikutada ja siis oli sama situatsioon nagu Sandral Amritsaris - üks mu papu tundus lootusetult kadunud olevat. Viimaks siiski tuli see kusagilt vastaspingi alt välja ja saime juba liikuma hakkavalt rongilt kell 3.50 öösel maha hüpata.
Teadsime, et peame sama piletiga kohaliku aeglase rongiga edasi sõitma. Teadsime ka oma peatuse nime ja sobiva rongi lõpppeatust, aga ühtki kaarti ega rongiplaani meil ei olnud, jaam oli inimtühi üksikute umbkeelsete eranditega ja ühtegi silti ka kusagilt ei paistnud.
Kohalikud juhatasid meid ühelt platvormilt teisele ja elektroonilistel tabloodel jooksid vaid arusaamatud tähe-numbri kombinatsioonid. Vahepeal tundus asi päris lootusetu, mistõttu ajasime sõbra üles ja ta seletas süsteemi ära. Õnneks ta oskab välismaalasi väga hästi juhendada, aga siiski langesime musta masendusse, sest õigete tunnusmärkidega tabloo ähvardas meid ligi tunniajase ootamisega. Siis aga saime targemaks – avastasime, et sama suunaga rong tuleb eriaegadel erinevatele rööbastele ja pidime vaid ümber keerama parema pakkumise leidmiseks.
Mumbai kohalike rongide märgitud saabumisaja ja rongini jäänud minutite loendamise süsteem oli samuti sürr ega vastanud üldse tegelikkusele. Kuidas saab rongini olla kella järgi näiteks üksteist minutit ja minutiteloendaja järgi viis? Ning kuidas ta tuleb siis hoopis seitsme või kahe minuti pärast.
Esimesest rongist jäime maha, sest ei jõudnud lihtsalt piisavalt kiiresti naistevagunini, mida sõber Dharmesh soovitas, joosta ja kuskil polnud märgitud selle peatumiskohta. Järgmine samade tunnustega rong tuli aga hoopis vastassuunast ja naistekupee jäi jälle uues kohas seisma. Kimasime elu eest ja jõudsimegi peale. Vagunisse, mille ainsad teised reisijad olid nääpsuke vanem tädi ja hulkjalgne hiigelputukas. Aga see rong otsustas peatuses veel pikalt aega parajaks teha.
Enne selle rongi tulekut saime veel maid jagada mingi tüütu tüübiga, kes püüdis meilt välja uurida taas igasugust infot selle kohta, kust tuleme, kuhu läheme ja kellega. Kuuldes mu käest meie sihtkohta, väitis ta, et läheb ka just sinna ja võib meid ära viia. Te ei kujuta ette, kui tihti inimesed siin just sinna kuhu meiegi minna planeerivad või ümber planeerivad. Igatahes, tüüp pakkus et võib meid ära viia ja väitis, et meie valitud aeglane rong, mis peatub IGAL POOL vastandina kiirrongile üldse ei peatugi seal. Ja me tulgu ikka temaga.
Õnneks varsti jalutas meie perroonile üks vormis onu ja otsustasin talt üle küsida. Tüütus püsis muidugi mul kannul ja kui ohvitser kinnitas, et mul on õigus, kordas tüütus nagu papagoi, et jah, muidugi S means slow ning läheb meie sihtkohta. Ju siis tuli hirmust politsei ees piss püksi. Aga olin rahul, et seisime enda eest edukalt.
Järgmine pooltund möödus, püüde peatusi lugeda ja kirbusitasuuruses kirjas asukohanimesid dešifreerides. Ma ei tea… kas neil on kahju normaalses suuruses inglisekeelseid silte välja panna või? Igatahes, suutsime õiges peatuses maha tulla, mulle keset ööd vastu tulnud sõbra üles leida ja midagi nägemata/mällu salvestamata tema järel end hotelli toimetada.
Kukkusime kohe ära meie tikutopsisuuruses putukatega katusekambris, mille põhiosa moodustas lagunev peegelpäisega kaheinimesevoodi ja põrandapinnal me kaks üksteisest mööduma ei mahtunud, aga mis siis. Kahju muidugi, et Mumbai nii kallis on, sest Jaiselmeris sai sama raha eest ilma tingimata luksusnumbri.
Magasime mõned tunnid ja siis pidime sõbra järel oodates teatud restoranis hommikust sööma ja turul aega parajaks enne tegema, aga läks päris mitu katset enne, kui õige tee taas üles leidsime. Olgugi, et olime öösel sama teed tulnud ja igal nurgal oli meile tunnusmärke õpetatud. Olgugi, et see oli vaid paar tänavavahet.
Turul oli äge. Sain lõpuks oma punased kõrvarõngad. Kauplesin edutult imeilusa indiapärase kostüümi üle. Jäigi ostmata, sest sellel oli plekk ja nad ei andnud hinna osas järele, aga natuke on ikka veel kahju. Mul polegi midagi selles stiilis indiapärast.
Seejärel nautisime ülisooja ilma juurikalettide vahel jalutades ja rongijaamas märkamatuks jääda püüdes sõpra oodates, sest olime oma teadmatuses piletiteta sisse läinud ja nüüd kontrolöridele hea võimalus päevakvoodi täitmiseks.
Läksime kolmekesi taas Lõuna-Mumbaisse jalutama – sellest on saamas ainus tuttav koht Mumbais minu jaoks. Õhtul liitus meiega ka Pratik ja selgus, et mind oodataksegi järgmisel päeval tööintervjuule. Sai natuke nalja ka, sest Sandra kelkis Pratiki ees, et Maria tuleb Mumbaisse tööle ja läheb järgmisel päeval oma bossiga kohtuma asja vormistamiseks. Naerukrampides Pratik rääkis selle mulle segaduses Sandra juuresolekul edasi, misjärel me keegi enam naeru pidama ei saanud ja siis Sandrale ka olukorra ära seletasime.
Tagasiteel meie hotelli pidasime kolmekesi haigutamisvõistlust ja keegi meist ei jätnud ühtegi ringi vahele. Laekusime koju üsna vara ja surmväsinuna, aga saime veel pikalt õhtusööki taga ajada, sest seal kandis ei tundunud ühtegi mõistliku hinna-kvaliteedisuhtega liharestorani olevat ja me ei tahtnud oma jainidest sõpradelt selle osas nõu ka küsida.
Teadsime, et peame sama piletiga kohaliku aeglase rongiga edasi sõitma. Teadsime ka oma peatuse nime ja sobiva rongi lõpppeatust, aga ühtki kaarti ega rongiplaani meil ei olnud, jaam oli inimtühi üksikute umbkeelsete eranditega ja ühtegi silti ka kusagilt ei paistnud.
Kohalikud juhatasid meid ühelt platvormilt teisele ja elektroonilistel tabloodel jooksid vaid arusaamatud tähe-numbri kombinatsioonid. Vahepeal tundus asi päris lootusetu, mistõttu ajasime sõbra üles ja ta seletas süsteemi ära. Õnneks ta oskab välismaalasi väga hästi juhendada, aga siiski langesime musta masendusse, sest õigete tunnusmärkidega tabloo ähvardas meid ligi tunniajase ootamisega. Siis aga saime targemaks – avastasime, et sama suunaga rong tuleb eriaegadel erinevatele rööbastele ja pidime vaid ümber keerama parema pakkumise leidmiseks.
Mumbai kohalike rongide märgitud saabumisaja ja rongini jäänud minutite loendamise süsteem oli samuti sürr ega vastanud üldse tegelikkusele. Kuidas saab rongini olla kella järgi näiteks üksteist minutit ja minutiteloendaja järgi viis? Ning kuidas ta tuleb siis hoopis seitsme või kahe minuti pärast.
Esimesest rongist jäime maha, sest ei jõudnud lihtsalt piisavalt kiiresti naistevagunini, mida sõber Dharmesh soovitas, joosta ja kuskil polnud märgitud selle peatumiskohta. Järgmine samade tunnustega rong tuli aga hoopis vastassuunast ja naistekupee jäi jälle uues kohas seisma. Kimasime elu eest ja jõudsimegi peale. Vagunisse, mille ainsad teised reisijad olid nääpsuke vanem tädi ja hulkjalgne hiigelputukas. Aga see rong otsustas peatuses veel pikalt aega parajaks teha.
Enne selle rongi tulekut saime veel maid jagada mingi tüütu tüübiga, kes püüdis meilt välja uurida taas igasugust infot selle kohta, kust tuleme, kuhu läheme ja kellega. Kuuldes mu käest meie sihtkohta, väitis ta, et läheb ka just sinna ja võib meid ära viia. Te ei kujuta ette, kui tihti inimesed siin just sinna kuhu meiegi minna planeerivad või ümber planeerivad. Igatahes, tüüp pakkus et võib meid ära viia ja väitis, et meie valitud aeglane rong, mis peatub IGAL POOL vastandina kiirrongile üldse ei peatugi seal. Ja me tulgu ikka temaga.
Õnneks varsti jalutas meie perroonile üks vormis onu ja otsustasin talt üle küsida. Tüütus püsis muidugi mul kannul ja kui ohvitser kinnitas, et mul on õigus, kordas tüütus nagu papagoi, et jah, muidugi S means slow ning läheb meie sihtkohta. Ju siis tuli hirmust politsei ees piss püksi. Aga olin rahul, et seisime enda eest edukalt.
Järgmine pooltund möödus, püüde peatusi lugeda ja kirbusitasuuruses kirjas asukohanimesid dešifreerides. Ma ei tea… kas neil on kahju normaalses suuruses inglisekeelseid silte välja panna või? Igatahes, suutsime õiges peatuses maha tulla, mulle keset ööd vastu tulnud sõbra üles leida ja midagi nägemata/mällu salvestamata tema järel end hotelli toimetada.
Kukkusime kohe ära meie tikutopsisuuruses putukatega katusekambris, mille põhiosa moodustas lagunev peegelpäisega kaheinimesevoodi ja põrandapinnal me kaks üksteisest mööduma ei mahtunud, aga mis siis. Kahju muidugi, et Mumbai nii kallis on, sest Jaiselmeris sai sama raha eest ilma tingimata luksusnumbri.
Magasime mõned tunnid ja siis pidime sõbra järel oodates teatud restoranis hommikust sööma ja turul aega parajaks enne tegema, aga läks päris mitu katset enne, kui õige tee taas üles leidsime. Olgugi, et olime öösel sama teed tulnud ja igal nurgal oli meile tunnusmärke õpetatud. Olgugi, et see oli vaid paar tänavavahet.
Turul oli äge. Sain lõpuks oma punased kõrvarõngad. Kauplesin edutult imeilusa indiapärase kostüümi üle. Jäigi ostmata, sest sellel oli plekk ja nad ei andnud hinna osas järele, aga natuke on ikka veel kahju. Mul polegi midagi selles stiilis indiapärast.
Seejärel nautisime ülisooja ilma juurikalettide vahel jalutades ja rongijaamas märkamatuks jääda püüdes sõpra oodates, sest olime oma teadmatuses piletiteta sisse läinud ja nüüd kontrolöridele hea võimalus päevakvoodi täitmiseks.
Läksime kolmekesi taas Lõuna-Mumbaisse jalutama – sellest on saamas ainus tuttav koht Mumbais minu jaoks. Õhtul liitus meiega ka Pratik ja selgus, et mind oodataksegi järgmisel päeval tööintervjuule. Sai natuke nalja ka, sest Sandra kelkis Pratiki ees, et Maria tuleb Mumbaisse tööle ja läheb järgmisel päeval oma bossiga kohtuma asja vormistamiseks. Naerukrampides Pratik rääkis selle mulle segaduses Sandra juuresolekul edasi, misjärel me keegi enam naeru pidama ei saanud ja siis Sandrale ka olukorra ära seletasime.
Tagasiteel meie hotelli pidasime kolmekesi haigutamisvõistlust ja keegi meist ei jätnud ühtegi ringi vahele. Laekusime koju üsna vara ja surmväsinuna, aga saime veel pikalt õhtusööki taga ajada, sest seal kandis ei tundunud ühtegi mõistliku hinna-kvaliteedisuhtega liharestorani olevat ja me ei tahtnud oma jainidest sõpradelt selle osas nõu ka küsida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar