veebruar 16, 2011

Tuletõrjealarmi töökindlust kontrollides

Pühapäev oli ka tore päev. Ema tuli juba varakult minu juurde, sest viimaks pidid sugulased mind üle vaatama tulema ja tahtsin neile ka korralikku india toitu serveerida. Selle tegemine võttis aga ka nelja auguga pliidil üsna kaua aega ja abikäed kulusid marjaks ära. Eriti, kuna seekord liikusime ise chapatide tegemisest veel kraadi võrra kangema kraamini ja proovisime ka paneeri teha, mis imekombel isegi välja tuli. Algus ei olnud küll paljutõotav, sest piim kees üle ja vulises vist pliidi sisse gaasitorudesse, pärast mida ei saanud tükk aega üldse leeki kätte ühestki august ja nüüd - mitu päeva hiljem - on taas sama jama. Ei julge veel korteriomanikule öelda millega hakkama sain. Õnneks sellele eelnenud õhtusest vürtsise piimasupi katsetusest ega ka järgnenud küüslaugu kõrvetamisest tuletõrjealarmi töölehakkamiseni ei ole rohkem jälgi jäänud. Aga jah, kui tuba sekunditega tossu täis läks, oli ikka hea meel küll, et see väike karp lae all kiiremini asjast haisu ninna sai kui ninapidi kapis olles köömeid taga otsiv mina. Ei jäänudki muud üle, kui sekunditega mustaks põlenud küüslauk ära visata ja uusi küüsi koorima hakata.
Toit aga tuli suurepärane. Mis siis, et algul tundus aega üle jäävat ja viimaks tegin leiba veel siis, kui kõik külalised kohale olid jõudnud ja mu ümber köögis paisuvatele pannkoogilistele kaasa elasid. Lihad tulid samuti suurepärased ja see ei loe, et väiksemad vürtsisõbrad esimese ampsu järel vesistama hakkasid. Mul endal ei jäänud eriti aega söömiseks, sest kõik küsisid kogu aeg India kohta midagi ja viimaks oli toit käes ära jahtunud. Jagasin siis kingitusi ning kogemusi ja oli üsa mõnus pärastlõuna täiskasvanute seltskonnas, sest ükski teine noor ei olnud suvatsenud üsna viimase hetkel minu vaatama tulemiseks aega võtta. No mis siis ikka. Tundsingi end peaaegu esmakordselt suurte sugulaste seas kui võrdne ja selgus, et erinevalt isa sõpradest ja sugulastest on nad sada protsenti minu taga ning muudkui uurisid, milline see Harsh välja näeb ja millal ta Eestisse tuleb. Kahjuks sain vaid esimesele küsimusele vastata, aga hea on teada, et ta on siia ka teiste poolt oodatud, millal iganes ta peaks otsustama tulla.
Õhtul olin lihtsalt laisk ja jonnisin, sest H ei tulnud jälle lubatud ajaks netti ning uni tuli juba kallale. Ta jõudiski seitse minutit pärast minupoolset allaandmist ja siis rääkisime jälle tunde kõigest ja mitte millestki. Kuni öö võttis võimust nii siin kui seal.

Kommentaare ei ole: