Pidasin päris hästi vastu. Löristasin end juba hommikul filmi vaadates tühjaks. Siis proovisin töölt tulevale mehele külmetatud krevettidest süüa teha aga ei tulnud väga välja. Käisime ostsime ka viimaseid reisiks vajalikke asju ja unistasime võimest aega peatada, kuid kell oli armutu.
Ühel hetkel sai paanika paratamatult minust võitu ja nutsin kontrollimatult, ise ka täpselt aru saamata, miks. Minu hirm Delhisse mineku ees ajas ka Harshi närvi. Punktini, kus ta ähvardas Sandrale helistada ja käskida tal otse Barodasse lennata. Aga seda ei saanud ma lasta juhtuda. Olenemata minu hirmust ja vastumeelsusest. Olenemata sellest, et sealse elu korraldamine ei paistnud üldse edenevat, kõik muutus pidevalt, mina ei suutnud midagi kontrollida, aeg oli otsa saamas ja minu vastutusel oli ka heausklikult siia teel olev Sandra.
Kui siis viimaks Harshi Delhi sõber püüdis meid oma kiirest päevast hoolimata sõidutada ja broneeris meile igasugust vastuvaidlemist ignoreerides mingi VIP-toa, siis nutsin korraga kergendusest, süümepiinadest ja kasvavast paanikatundest. Sest kartsin, et ei saa seda „abi“ endale lubada või kuidas Sandra sellele uudisele reageerib, ja kuuldes, et tõenäoliselt ei lubata mul millegi eest maksta, ei tahtnud ma ka sellist abi hästi vastu võtta. Igat pidi oli dilemma ja selgelt ei käinud seekord mul oma jõud olukorrast üle.
Kui aga siis Harsh sada korda mulle üle rääkis, kuidas kõik toimuma hakkab ja mulle kaardi pealt meie ööbimiskohta näitas, hakkasin lõpuks rahunema, sest taastus illusioon, et ehk lähebki kõik hästi ja püsib ehk nõutaval määral ka minu kontrolli all.
Viimaks viis ta mu rongijaama, noris veel viimse minutini ja siis pidin end täiskasvanu kombel luksvagunis üleval pidama. Sisemiselt aga olin ikka nagu hirmunud laps. Meid mõlemaid ajas naerma olukorra iroonilisus. See, et ma tulin üksi elama maailma teise otsa ilma erilise draamata ja nüüd kartsin teise linna minekut.
Sõit ise kulges aga üllatavalt hästi. Minu vastu sattus istuma vaid minust paar aastat vanem tüdruk. Ütlen tüdruk, sest kohati tundus ta minust noorem ja kohe kindlasti eluvõõram. Nii Harsh kui Sandra mõlemad ütlesid mulle justsama, et olen kõvasti muutunud. Harshi väitel olin enne hellitatud rumal plika, kelle jaoks kõik lõbus mäng oli ning ka S ütleb, et ma tundun elukogenum nüüd. Jäägu arvamused minust igaühe enda kujundada.
Igatahes, rääkisin temaga pool ööd juttu. Ta ütles, et me oleme Harshiga armas paar ja küsis muidugi, kas plaanime abielluda. Kuulasin ära ka tema kurva seebiooperliku loo, kuidas tema viimase kolme aasta poisssõber ja true love abiellub kohe ühe külatüdrukuga, kellest vaid pilti näinud, sest minu uue tuttava vanemad ei pidanud toda noormeest tolle sotsiaalse staatuse pärast vääriliseks väimehe kandidaadiks ja viimaks väsisid ta vanemad ootamisest. Noored armunud ei julge aga vanemate soove ignoreerida, kuid ei paani ka oma suhet lõpetada. Tulevane abielumees tahab ikka, et tema lapsed sünniksid selle naise geenidega ja plaanib oma ametlikku kaasat võimaikult kaua mitte puutuda ning armastatud neiu rasestumise järel end steriliseerida lasta.
Ka neiut suunati uude suhtesse. Sai teise toreda noormehega isegi pulmakuupäev paika pandud, aga siis kaotas too ühes traagilises õnnetuses elu ja nüüd on neiu taas tagasi nullpunktis, kaotamas usku kunagi õnnelikku armastust kogeda. Muljetavaldav on aga noorte otsus kõigest hoolimata kokku jääda ja aastaid vanematest eemal elades ikka teiste ühiskonnanormide järgimine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar