Reedel kallas kohe korralikult, sest sain kuulda väga kõvasti haiget tegevaid asju ja kallas laupäevalgi. Olenemata sellest, et Sandra ja Aivar olid minu juures ja meil oli veini ja nalja ja alustuseks väga hea tuju, mis isegi koristama motiveeris ning tantsima ajas. Aga ju olin ise natuke liiga emotsionaalne ja Harsh ei jäänud ka milleski mulle alla. Tulemuseks oli mitu pisaravalangut. Ja tunne, et see ongi meie lõpp.
Sõbrad ei lasknud mul veel kaua magama ka minna, sest teadsid, et mulle üldse ei meeldi pahasena uinuda. Viimaks siiski vajusime nagu viinerid reas minu voodisse ära. Või tähendab... nemad vajusid. Mina uurisin ikka tänavalampide poolt lakke tehtud varje, kuigi olin selgelt väsinud ning kell oli kolme ringis. Uurimise tulemusel jõusingi ehmatavale järeldusele, et ma võiksin vahel ise ka veidi täiskasvanulikumalt käituda ja mitte kõike südamesse võtta. Eriti, kui tean teise tausta ja hetkeseisu. Aga teine osa minust tahabki täiuslikku partnerit, printsi valgel hobusel. Või sinisel motikal. Vahet ei ole. Üks, milles olen kindel, on, et tahan meie probleemid ära lahendada. Sest me sobime kokku väga hästi. Ja ma ei ole nõus alla andma. Ka siis, kui on raske. Raskem kui kunagi varem. Aga võib-olla ongi just sellepärast nii, et igatseme üksteise ja koos veedetud aja järele. Koos olles tülitseksime ka kindlasti kiiremini ära. Aga hetkel on nii mitu päeva järjest nutta saanud, et olengi paratamatult haavatav. Olgugi, et alguses oli ta mu liitlane ja hiljem ise see, kes haiget tegi. Peamiselt pisiasjadega. Aga ta peaks olema piisavalt tark küll, et ise ka halbadest käikudest aru saada. Palju olulisem aga on see, et me mõlemad tahaksime väga koos olla ja ma küll pole saanud temaga nüüd üle päeva rääkida, aga kui midagi väga muutunud ei ole, siis oleme mõlemad nõus ka selle nimel tööd tegema. Aga ma ei ole enam nii kindel. Ta sai lõpuks nii kurjaks, et ründas mind kaitsta üritanud Sandrat - käik, mida ma temast ei osanud oodata. Ja kummaline deja vu. Loodan vaid, et tal oli nüüd aega selle üle rahulikult mõelda. Ja et ühel päeval siiski me oleme seal, kus ei ole vaja ega põhjust enam teineteise eest midagi varjata ning kõik on kindel ja kaunis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar