Saime ärgata üsna viisakal ajal. Minu teki all oli mõnus ja soe. Sandra ajas aga külm ammu üles. Säh sulle, põhja-eurooplased! Üsna varsti tormasime ka Amritsari rongi peale. Elasin teel üle veel paanikahoo, sest ei suutnud kuidagi oma mobiiltelefoni asukohta tuvastada ja selle kaotus oleks kõik ära rikkunud. Plaanisin juba hotelli turboga tagasi joosta, kuid sekund enne starti tuli mõte kosmeetikakotti kiigata ja see päästis päeva.
Kui lõpuks ebaseaduslikult valest kohast üle rööbaste ronides rongijaama jõudsime, tõestas rong jälle indialikult, et iga asi (tuleb) omal ajal. Või siis tund aega piletil kirjas olnust hiljem.
Rongisõit oli üsna tavaline. Aeg-ajalt käisid uudishimulikud kahte valget tüdrukut piilumas ja julgemad ka juttu rääkimas. Õhtul aga mängisime juba kaarte nendega, ajasime igasugust iba ja olime naerust kõveras. Proovisime sundkorras ka iga tüübi käest ampsu jagu rongis müüdud maiustusi. Aga et pill tuleb ikka pika ilu peale, siis õhtu lõpus juhtus midagi šokeerivat ka.
Enamus oli juba rongist väljunud – S nende hulgas – ja mina üksi üritasin veel kõiki oma asju kokku korjata ning vahetada viisakusi tüübiga, kes ruumi puudusel oli mõneks tunniks oma tagumiku meie kahe vahele toetanud. Mujal vahedes muidugi sai laiutada, aga meie oma oli umbes. Ja siis ründas mind üks suur paks vana mees, keda ma vist enne näinudki ei olnud, suudles mind luba küsimata põsele ja siis tahtis teist musi veel, aga nüüd jõudsin juba reageerida ning lükkasin teda täiest jõust eemale. Mitte, et sellest eriti kasu oleks olnud. Pigem tuli mõistus kisa peale koju.
Minu kõrval istunud noormees ja teisedki sõidukaaslased olid šokeeritud tolle isase ennekuulmatust teost. Tundus, et neil oli häbi oma kaasmaalase pärast. Nägin teda veel korra perroonil ega hoidnud ennast tagasi talle kehakeeles selgeks tehes, et ta on kiiksuga ja politseiga ähvardades kordusjuhtumi korral. Kuna rong jäi sihtkohta – jälle – kaks tundi hiljaks, siis palusime end sõbra poolt järgi saadetud rikšajuhil otse koju viia.
Sandra oli sõbra külalistemajast sama vaimustuses kui mina esimesel korral. Varsti tuli sõber ise ka töölt ning veetsime kolmekesi mõnusa õhtu meeletult head sööki elava tule kõrval nautides. Flirtisime ka kohalike küpsistega – sealsed töölised panid Sandra lõplikult meelt muutma kohalike isaste osas – ning kiusasime kassipoegi. Noormehed poseerisid lahkelt koos nendega, mistõttu üks neist teenis välja ka nime „kassiküpsis“. Ehitusmehest sai aga „konstruktiivküpsis“ ja kõik peenikesed silmarõõmud ühe lahja turvamehega eesotsas tituleerisime dieetküpsisteks. Tema oli lausa kõrsik. Jõudsime ka järeldusele, et ööseks lähevad nad kõik tagasi küpsisekarpi magama, millest sai alguse lööklause: küpsised karbist välja!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar