25. jaanuar 2010 ehk päev täis bürokraatiat ja õudust

Uuesti ärgates oli kiire-kiire politseijaoskonda, sest ikka veel ei olnud asjaajamine mu elamisloa pärast selja taga ja hea oli, et juba enne lõunat läksime, sest selgus, et ametnikud polnud viitsinud eelmisel korral mainida, et ka enda elanike hulgast välja arvamine ning Indiast lahkumise loa saamine võtab päevi. Ma vihkan seda, kuidas siin justkui pahatahtlikult olulist informatsiooni varjatakse ning takistusi luuakse, aga no mida sa tahad riigilt, kus ka näiteks pensioni kättesaamiseks peab seda väljastavale ametnikult vaheltkasu maksma.
Õnneks on Indias peaaegu kõik võimalik, mistõttu jooksutati meid lihtsalt olematute instruktsioonidega linna teise otsa muuseas vahepeal kolinud politseijaoskonda ja tagasi mingi allkirja järele, millega kohalik komissar tunnistab, et ma pole siin pahandust teinud. Tegelikkuses aga oli see jälle vaid puhas bürokraatia, sest nad ei kontrollinud isegi kas ma elan dokumentidel märgitud aadressil või ei ja kirjutasid lihtsalt info ühest kohast teise ümber ning lasid meil allkirjastatud paberiga jälle kirjatuvisid mängida. Tegelikult aga oli meiega tegelenud onu päris tore. Lihtsalt registratuuritädi käsutas meid igasugust informatsiooni andmata istuma ja hiljem alles keegi halastas meie peale ja juhatas meid õigesse tuppa. Tädi poolest oleksime võinud sinna eeskotta vist istuma jäädagi.
Vajalikku olu muidugi ei olnud kohal, aga tema toakaaslane andis meile lahkelt tolle mobiilinumbri, millele helistate selgus, et ta peaks viieteist minuti pärast laekuma ja meie saime teda kellegi piinamishelide saatel oodata. Mina olin muidugi vastikusest külma higiga kaetud, sest üks asi on teistelt kuulda, et peksmine on siin üks politsei tavalisemaid uurimismeetodeid ja teine sellega ise lähedalt kokku puutuda. Sain ka millelegi gujaratikeelsele alla kirjutada ja siis tormasime jaoskonnast välja kiiruga lõunasöögikraami ostma.
Ka lihapoes sain seekord veidi õudusest võdiseda, sest seekord oli poe kõrval elusaid kanu täis auto ja teised vaatasid puurides pealt, kuidas nende sõpru ja sugulasi nülitakse. Üsna õudne oli seal meie tellitud kanatükke oodata, vaadata, kuidas müügimehed veriseid käsi ja nuge vastu seina puhtaks pühivaid ja seda haisu kannatada, aga teisest küljest – saime vähemalt värsket liha.
Mul on lihtsalt kahju, et ei tulnud meelde mõnel eelneval korral, kui kaamera kaasas oli, pilti teha sellest, kuidas mehed seal avatud ruumis puupakkude peal linde lahti lõhuvad ja siis kohe kauba soovijale kilekotti pakuvad. Aga see peaks veel olema linna kõige parem ja kontrollitum asutus. H lubas õnneks tulevikus mulle selle vaatepildi jäädvustada ka ja mul on kahju, et ei õnnestunud pedant-arstitädi Sandrat sinna viia.
Viimaks ajasime veel linna pealt mune taga ja siis tormasime koju Sandrat igavusest päästma ning lõunat valmistama. Aega-mööda jõudsid kõik sõbrad ka sinna. Muidu oleks vist Sandral väga igav olnud. Arvutiga või ilma. Meil oli veel tõeliselt naljakas eesti keele tund, kui Harsh küsis, kuidas eesti keeles „yes“ on ja siis väga õige intonatsiooniga eestipärast seksi imiteeris. Õpetasime siis talle ka sõna „veel“ selgeks ja enam ei suuda vist mitte kunagi neid kahte sõna kuuldes/öeldes mitte muigama hakata. Harsh kasutas veel võimalust mind habemeajamisvahuga kokku määrida ja siis tegime viimase eduka tiiru politseijaoskonda lahkumisloa järele.
Õhtul tahtsin võtta rahulikult. Omade inimestega. Nii kitsas ringis kui võimalik. Teadsin ju küll, et tõenäoliselt tulevad mõned sõbrad veel viimast korda the hocolate Room’i meiega, aga enne seda ei tahtnud küll kellelegi silma vaadata. Saurabh ei suutnud juba päeval linnas kokku põrgates minuga normaalselt rääkida ja mina ei teadnud, kuhu oma silmi peita. Harshile head aega ütlemine oli juba üksi talumatult raske. Aga siis saabus minu jaoks ootamatult Ninnu meile. Üritasin küll game face’i hoida, aga siis hakkas Harsh jälle „Nothing at all’i“ mängima, mida tal on viimasel ajal kombeks mulle pühendada ja põgenesin toast ära enne, kui pisarad paistma oleksid hakanud. Läksin alla tühja tuppa iseendaga võitlema.
Mingil hetkel teised siiski avastasid mu sealt pimedas nuuksumast. Olin end juba pandakaruks nutnud, aga Harsh tassis mu ikka üles. Vahepeal olid ka kõik teised meile jõudnud ja see tundus nii ebaaus. Mudit hakkas kitarri mängima ja Harsh tiris mu tantsima samal ajal sedasama mind nutma panevat laulu lauldes, kuigi püüdsin end vabaks tõmmata. Sandra võitles ka pisaratega seal teiste keskel ning kõik olid kohmetud ja vaiksed. Nii me siis tantsisimegi seal, mina teiste eest nägu peites ja keegi tegi pilte. Oli korraga tohutult kurb ja armas.
Harsh ja Saurabh olid mulle Sandra soovitusel ka armsa kaelakee ostnud ning see tuli väikesest ehtelaekast, kuhu Harsh kujundlikult oma südame asemele pani. Isegi Aditya oli kohal kingitustega – mingi üllatusmuna mänguasja ja karbi Ferrero Rocheri jumalike šokolaadikommidega, mille väärtust kohe mõistsin, oletades, milline öö ees ootab. Ma olin sõnatu heldimusest.
Seejärel üritasin end kokku võtta ja nad suutsid mu korraks isegi naerma ajada selle mänguasjaga. Liikusime väiksema seltskonnaga edasi šokolaadituppa. Harsh rääkis veel tee peal et oli püüdnud mulle päevi edutult ideaalset kingitust leida, sest nüüd tekkisid süümekad kõigi minu poolt talle tehtud kingituste pärast, aga viimaks palus Saurabhil midagi leida. Ta palus veel tänada mu ema selle eest, et minust on kasvanud see inimene, kes ma olen ja oli üldse uskumatult armas. Mitte, et ta muidu ei oleks.
Ühe jupi sõitsin Saurabhi nõudmisel ka temaga ja siis ta ütles, et mina olen see kes neile Baroda meeldima paneb ja ta võiks kirjutada raamatu asjadest, mida minu juures igatsema hakkab. No püüa nii mitte tundlikuks muutuda. Ka mina hakkan neid hullult igatsema. Pugisime kõhu ääreni šokolaaditooteid täis, veetsime veel veidi aega Saurabhi pool, kus Sandra ja Muditi teise tuppa kadumine kõigile palju nalja tegi ning mul juba teist korda sel päeval voodipesu vahetama pidavast Adityast kahju oli ning siis saadeti meid rongi peale.
Šokeerisin naabritädi kiire musiga otse Harshi suule, mille peale korralik noormees ise ka suured silmad tegi. Veel viimased kohmetud kallid ja hüvastijätusõnad ning siis püüdsime kõigest väest märjaks minevaid silmi poiste eest varjata. Sandra pisarad aitasid mul tugevamaks jääda, sest tekkis ootamatu vajadus hoopis teha eest hoolitseda.
P.S. See oli päev mil kuulsin viimaks Harshi suust neid kolme kulla hinnaga sõna. Ei tea, kas olla õnnelik, et lõpuks ta julges end avada või pahane, et alles nüüd. Ja miks siis nüüd?