Kolmapäeval ma vist ei läinud üldse kodust ära. Kohe olingi peidus maailma eest. Hommikupoolik oli veel enam-vähem, sest blogsin hoolega tagant järele ning tegelesin järgmise töise väljakutse otsimisega. Mulle nii meeldib CV-online'i uus feature, millega saad end ise hinnata - täpsemalt siis näha, kui paljudega konkureerid, millised inimesed nad on ja mitu korda sinu avaldust vaadatud on. Väga huvitav oli. Ühest küljest näed ära, et ongi teisi tugevaid kandidaate ka ja teisest on veel algajamaid noori üritajaid kui ka näiteks mehaanikuid, kes otsivad uusi põnevaid väljakutseid. Kommunikatsiooni vallas. või inimesi, kelle unistuse elukutsete pikka rivvi mahuvad nii huvijuht kui professor kui ajakirjanik. No comments.
Enivei, päeva õhtusse veeredes hakkasin aina rohkem masendusse vajuma, sest Harshist ei olnud ikka midagi kuulda või kui oli, siis hästi korraks. Korduvalt olin kirjutanud talle pikemat sorti kirju sellest, mida mina teen, aga vastused tulid üherealised. Olenemata sellest, et ta kodus tagasi olema pidi. Lõpuks olin juba täielik õnnetusehunnik ja bioloogiline kuuseis aitas ka kaasa.
Kui ta siis õhtul viimaks tuli, ei suutnud ma Skype'i oma arvutist enam kuidagi leida ja pidin otsast peale installima. Algul ei saanud korralikku ühendust ei selle ega Gmaili videochatiga ja jõudsin punkti, kus konkreetselt ulgusin üksi kodus ega suutnud korralikult hingata. Selline kassiahastus oli lihtsalt ja maailm tundus tõeliselt kole koht, kui arvuti ka sundrestardi tegi ning H oli just küsinud, et kas nii nüüd hakkabki olema. Mul oli täiega hirm, et ta annabki nüüd kohe alla meie koha pealt. Lihtsalt sellepärast, et raske oli ühendust saada.
Ühel hetkel sain siiski Skype'i korraliku(ma)lt tööle, aga südamest vihkan seda rakendust ikka edasi. Kahjuks ilma selleta enam hakkama siiski ei saa. Aga see on nagu norimine. Et põhimõtteliselt peaks saama teist näha ja kuulda lisaks sõnumite vahetamisele, aga tihti tegelikult ei saa ja siis ajab see kõiki närvi. No kui ei saa üksteisest aru.
Edasi saime siiski rääkida. Aitas ka see, et Harsh tegi kalli kõne paanikas minule ning edasi rääkisime minu mõistes ööni Skypes. Tema oli vist kella kolmeni üleval. Mis siis, et pidi hommikul vara tööle minema. Aga vähemalt ma rahunesin maha ega rünnanudki õnneks käeulatuses olevat Fazerit enne südaööd, kui konkreetselt nälg sundis. Isegi sai naerda paar korda ja kõik ei tundunud enam nii lootusetu.
Kuni järgmise hommikuni, mil ta oli lubanud mind töölt tulles oodata. Kuni ma ärkan siis. Aga ma ärkasin varemgi ja teda ei olnud. Ega tulnud. Kuni õhtuni. Mil saatsin sõnumi, et hakkan hulluks minema. Olenemata sellest, et päevas oli ka lõbusamaid hetki. Nagu nt Davidi abieluettepanek. Et me võiksime juunis või juulis pulmad teha. Kaks ühesugust hullu, nagu me tema meelest oleme. Ütlesin viisakalt ära. Aga nalja oli oi-oi, kui palju.
Viimaks tuli Harsh ka ja isegi ei mäletanud oma lubadust minu ärkamist oodata. No mis siis ikka. Ma ei tahtnud kakelda. Kuigi olin terve päeva oodanud asjatult. Eriti, kui selgus, et teda ei olnud, sest ta pidi tööl tegema põhimõtteliset kaks vahetust jutiga pärast kolmetunnist ööund ning oligi alles tagasi jõudnud. Rääkisime siis veel natuke ning siis käskisin ta magama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar