Planeerisime päeva esimese poole kohalikus külas mööda saata ning siis rahulikumalt linna peal tiirutada ning muidugi ka kuldset templit külastada, aga läks veidi teisiti.
Pärast ülimalt külma – loe: nullkraadilist – ööd pidime sõbra päris koju külla minema ning siis linnaloa saama, aga kahjuks tuli seega toredale tädile ära öelda küla tuurile mineku osas, millest mul on väga kahju. Oleksin tahtnud Sandrale seda kogemust ka anda, aga kahjuks kõike ei saa. Saime siiski hommikul veidi sõbra hobustega mängida ning kõigi töötajatega pilte teha. Mul on isegi paar tükki toreda valvurionu pikka püssiga.
Kell 11 pidi meile rikša järgi tulema, aga hoopis teine juht ja sõiduk saabusid 25-minutilise hilinemisega ning peale meie ronisid sinna ka kaks töötajat ning hiiglaslik gaasiballoon. Kartsime, et kaaperdasime vale sõiduki ning toredad vähese keeleoskusega noormehed ei tahtnud/julgenud meid välja ka visata. See aga tähendas, et muutus aina kahtlasemaks, kuhu tee meid viib. Eriti, kui mõlemad tuttavad noormehed ka ükshaaval välja hüppasid, aga ühel hetkel olime siiski tuttavana tunduva maja ees.
Kohtusime sõbra abikaasaga, õppisime, kuidas elu aeg vabalt kasvanud habe ja juuksed krunni keeratakse ning turban pähe seotakse. Ei ole nii lihtne üksi kuut meetrit riiet pähe siduda. Sikhi meestele on naise võtmine juba selles mõttes hädavajalik.
Varsti aga pidi sõber tööle minema ja võttis meid oma viimastel kuudel uuenduskuuri läbi teinud kingapoodi kaasa. Ostsime tema naaberpoest portsu imeilusaid värvilisi metallkäevõrusid – ikka torukaupa – ning rääkisime eel veidi juttu ja siis sõitsime jalgrattarikšaga templi juurde, kus tahtsime veel salle vaadata ja Sandra ka kodustele kingituseks osta ning raha vahetada ja telefonile krediiti laadida, aga hiljem selgus, et Sandra kaardi täitmise eest maksime niisama ja tulemust ei olnud ega tulnudki. Oma viga muidugi, et kohe ei kontrollinud, aga ma ei teadnud, et see millegi valesti minemise tõenäosus nii suur on.
Ühel hetkel sattus ohtu templi enda külastamine, sest sinna pidi ka õues valitseva väidetavalt alla kümne kraadiga paljajalu läbi vee minema ning isegi sokke ei lubatud jalga jätta. Meil mõlemal olid aga sukapüksid ja Sandral ka põlvini seelik, nagu ikka, ning S juba rääkis, et ärme siis lähe ja vahet pole, kuid samas kirus end, et ei tulnud pähe pükse jalga panna, aga siis tuli mulle pähe, et nägime ju müügil kohalikus stiilis retuuse ja see päästis päeva. Käisime vetsus riideid vahetamas ja püha paiga külastus võis alata.
Tegelikult ei olnudki paljajalu vaipadel kõndides nii külm ning sain viimaks kogeda seda kõik koos suures ruumis vaipadel istudes templitoidu söömist, mis eelmine kord kahjuks võimaluse puudumise tõttu tegemata jäi. Nägime ka, kuidas vabatahtlikud õues nende massisöömingute tarbeks juurvilju töötlesid ning sain mõned vapustavad fotod sellest. Sel korral oli üldse natuke naljakas Amritsari külastada, sest paistsime olevat ainsad napakad välismaalased, kes sinna sellise ilmaga tulla tahavad. Oli küll jah kuradi külm, aga nii kahju oli jälle sealt ära tulla ja lubasime veel kunagi tagasi minna. Võimalik, et sõbra poja pulma. Või farmhouse’i edasisi arenguid vaatama, sest vahepeal oli sinna jälle sadu tunde tükkhaaval uusi mosaiikpilte laotud. Ja kohalike külalislahkus on kirjeldamatu.
Õhtupoolikul templist sõbra poodi tagasi jalutades ja mõne sõiduki alla jäämist vältides saime veel korra naerda, sest üks tekstiilikaupmees üritas meid oma poodi meelitada hüüdlausega „free looking“. Nagu mujal vaatamise eest maksma peaks. Aga kuuldes seda väljendit oma reisi jooksul veel ja veel, ei olnud enam üldse naljakas. Huvitav, kas see kellegi puhul töötab ka? Aga tegelikult saime mõttest aru küll. Lihtsalt olin juba enne koos Sandraga kiusatusele järele andnud ja nii mõnedki imeodavad üllatavalt kvaliteetsed sallid ostnud ja tõesti rohkem ei tahtnud.
Sõbra juurde tagasi jõudes aga täiendasime veel oma käevõrude kollektsiooni selles vastupandamatus poes ja kui avastasin, et sõber on oma poe sortimenti koledatest sportpapudest, mille ainus naljakas eksemplar oli kasteking sildiga Kaka House, Punjabi nahkkäsitööni laiendanud, siis tekkis juba huvi. Tal vist tegelikult ei olnudki veel naiste kingad kohale jõudnud, aga meile näitamiseks võluti need samal õhtul kuidagi välja.
Nii erilised ja ilusad paarid tulid pakkematerjalist välja mu silme all ja kui hinda kuulsin ning proovides kohe esimene umbmäärase suurusega mõlemasse jalga sobiv king jalas nii õige kui õige tundus, siis tegin veel ühe impulsiivostu. Tundus ilus žest ka lõpuks sõbra käest kogu ta headuse ja abi eest tasumiseks pisike ja originaalne balerinadelik paar osta ja nende puhul võin kindel olla, et kellelgi teisel samasugust ei ole ega tule. Kohtusin ka tema parima sõbraga, kes end Kakaks palus kutsuda ja Hide Marketil Gun House’i peab. Ei ajanud üldse naerma, mkm.
Enne farmhouse’i tagasi minekut viis sõber meid veel pani purisid proovima ja siis nägime, kuidas jalebid sünnivad. Selle reisini olid nad ju minu jaoks those orange spirals. Lasime endale ühe maksisuhkruspiraali kaasa teha ja päris viimane peatus enne kodu oli (kui viinapood välja arvata) mingis poes, kus mangomahlast mingeid kummikommide ja marmelaadi vahepealseid maiustusi tehakse. Pidi Punjabi eripära olema.
Kodus pressisime veel kõige varem söödu otsa sõbra soovitatud kala tikka, mis oli põhimõtteliselt siin mu ainus ja suurepärane kalakogemus. Jätsime suure kurbusega maailma parima hostiga hüvasti ja valmistusime lühikeseks külmaks ööks enne taaskord rongile istumist. Ja Harsh naerab, et ma ei helista talle üldse ega igatse ta järele, kui oma female boyfriendiga aega veedan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar