Koju jõudes saime peaaegu kohe aru, kui mõnus ja soe siin India ainsas kuivas osariigis on. Oli muidugi talve kohta ebaharilikult kuum päev ka, aga mulle meeldib mõelda, et see oligi meie vastuvõtmiseks nii.
Põrutasime otsejoones koju, sest meil mõlemal oli meeletu pissihäda. Lõpuks ei jõudnudki ma ära oodata, millal Sandra vetsust välja tuleb ja jooksin tulist jalu Muditi toa vetsu. Olime ju lahekesi kodus – või nii ma vähemalt arvasin – mistõttu ei mäleta, kas vetsuuksegi enda järelt kinni panin. Kui siis mõni minut hiljem aga virguvat Muditi teki alt välja ronimas nägin, pidin häbi pärast maa alla vajuma, aga ei julgenud talt küsida ka, mida ta nägi või kuulis ja millal täpselt ärkas. Seejärel muljetasime veidi omavahel ja Sandra võõrastas veidike meist eemal kuigi püüdsime igat moodi teda meiega liituma meelitada. Ja siis tegi Mudit mulle isegi hommikusööki!!! Mis siis, et selgus, et tema söögitegemisoskused ei küündi isegi kiirmakaronideni ja piirduvad vaid piima soojendamisega krõbinate peale.
Mõni aeg hiljem läksime kolmekesi õhtuks kraami ostma. Sandra oma motikahirmus avaldas soovi terve see 5-6 kilomeetrit tapva palavusega jalutades läbida, aga õnneks saime kiirelt rikša ja ma ei pidanud oma uusi täisnahast kingi väga kulutamagi. Meie kiire põige EME sõjaväetemplisse ja kookospiima jooma kulutas siiski jupi nahka mu jalgadelt maha.
Pärast kergeid shopinguid suundusime taas koju, aga kiiruga unustasime käigu algpõhjuse – lõunasöök – ära ja nüüd otsustasime Harshi ära oodata, et kõik koos kuhugi lõunat sööma minna. Sandra armus motikasõitu ära ja oli veel pikalt tänulik, et sunnin teda siin vahel vastu tahtmist uusi asju proovima.
See päev aga läks hirmuäratavalt kiirelt mööda ja juba hakkasidki külalised uksekella saatel tulema – mõned kingituste, mõned kallistustega. Nii armas oli neid kõiki jälle näha ja osaga üle pika aja taas muljetada.
Kogu õhtu möödus vähemalt minu jaoks ülikiirelt ja orgaaniliselt, eriliste pingutusteta ja kõigil paistis tore olevat. Isegi osa töökaaslasi tuli ja ma jäin sõnatuks, kui meie tore karumõmmikut meenutab häbelik itipoiss oma pärast minuga kohtumist kõvasti paranenud inglise keeles ütles, et igatseb mu järele iga päev ja teine tegi selgeks, et nende peres on minu jaoks alati koht olemas ja nad võtaksid mu avasüli vastu jälle. Ühesõnaga, meeletult südamlik ja tore õhtu oli, mil mu kõige kallimad omavahel paremini tuttavaks said ja Harsh end tõeliselt imelikult tundis, sest naised mu elus kohtlesid teda üle ootuste otsekoheselt. Tal ei tulnud veel pikalt öösel und selle pärast. Aga mul vist ka ei tuleks, kui Ana lajataks küsimustega meie kahe tuleviku ja tunnete kohta või Sandra ütleks, et ei suuda teda vihata enam. Aga ju see kõik oli millekski hea.
Üks õhtu naljakamaid kilde tuli ka Ana suust, kui käimas oli spontaane photoshoot, mil Mudit istus mu jalgevahele ja ootas mõnd tüdrukut mu ette, aga Ana vist istus hoopis minu selja taha ja ütles talle, et ta peab leppima sellega, et temast ei saa kunagi vorsti. Tema saatus on olla sai selles burgeris.
Jagasime kallitele Eestist toodud kingitusi – muuhulgas minu enda esimest raamatut, mille Harsh eesti keele mitteoskamisest hoolimata kindlasti läbi lugeda lubas. Ja tema kaisus viimaks uinuda oli taas meeletult hea.
Ka Sandra otsustas päriselt india meestele võimaluse anda ja pidi tähelepanu sisse ära uppuma. Oli ikka naljakas küll, kui Ninnu ja Saurabh rõhutasid korduvalt, et neile helistaksime enne, kui hommikul välja läheme ja Dipak saatis otsekohese sõnumi, et talle meeldib mu parim sõbranna ja ta teeks meile hea meelega vanalinna ekskursiooni või viiks uue neiu õhtul sõitma. Sain korra solvuda ka Dipaki ja Laithi peale, sest mõlemad nad tahtsid alkoholi haistes sõbra people kaasa võtta, aga Laithil jätkus vähemalt viisakust küsida, mis andis mulle võimaluse ära öelda. Dipak tõi aga lihtsalt kaasa mingi tegelase, kelle nimegi ma ei mäletanud ja see pani mu urisema. Nagu mismõttes? See polnud tavaline pidu. Oma lahkumisõhtul tahtsin vaid enda kõige lähedasemaid näha ja sai palju häid tuttavaidki kutsumata jäetud.
P.S. Sandra tegi mu kummalise unenäo teoks!
Põrutasime otsejoones koju, sest meil mõlemal oli meeletu pissihäda. Lõpuks ei jõudnudki ma ära oodata, millal Sandra vetsust välja tuleb ja jooksin tulist jalu Muditi toa vetsu. Olime ju lahekesi kodus – või nii ma vähemalt arvasin – mistõttu ei mäleta, kas vetsuuksegi enda järelt kinni panin. Kui siis mõni minut hiljem aga virguvat Muditi teki alt välja ronimas nägin, pidin häbi pärast maa alla vajuma, aga ei julgenud talt küsida ka, mida ta nägi või kuulis ja millal täpselt ärkas. Seejärel muljetasime veidi omavahel ja Sandra võõrastas veidike meist eemal kuigi püüdsime igat moodi teda meiega liituma meelitada. Ja siis tegi Mudit mulle isegi hommikusööki!!! Mis siis, et selgus, et tema söögitegemisoskused ei küündi isegi kiirmakaronideni ja piirduvad vaid piima soojendamisega krõbinate peale.
Mõni aeg hiljem läksime kolmekesi õhtuks kraami ostma. Sandra oma motikahirmus avaldas soovi terve see 5-6 kilomeetrit tapva palavusega jalutades läbida, aga õnneks saime kiirelt rikša ja ma ei pidanud oma uusi täisnahast kingi väga kulutamagi. Meie kiire põige EME sõjaväetemplisse ja kookospiima jooma kulutas siiski jupi nahka mu jalgadelt maha.
Pärast kergeid shopinguid suundusime taas koju, aga kiiruga unustasime käigu algpõhjuse – lõunasöök – ära ja nüüd otsustasime Harshi ära oodata, et kõik koos kuhugi lõunat sööma minna. Sandra armus motikasõitu ära ja oli veel pikalt tänulik, et sunnin teda siin vahel vastu tahtmist uusi asju proovima.
See päev aga läks hirmuäratavalt kiirelt mööda ja juba hakkasidki külalised uksekella saatel tulema – mõned kingituste, mõned kallistustega. Nii armas oli neid kõiki jälle näha ja osaga üle pika aja taas muljetada.
Kogu õhtu möödus vähemalt minu jaoks ülikiirelt ja orgaaniliselt, eriliste pingutusteta ja kõigil paistis tore olevat. Isegi osa töökaaslasi tuli ja ma jäin sõnatuks, kui meie tore karumõmmikut meenutab häbelik itipoiss oma pärast minuga kohtumist kõvasti paranenud inglise keeles ütles, et igatseb mu järele iga päev ja teine tegi selgeks, et nende peres on minu jaoks alati koht olemas ja nad võtaksid mu avasüli vastu jälle. Ühesõnaga, meeletult südamlik ja tore õhtu oli, mil mu kõige kallimad omavahel paremini tuttavaks said ja Harsh end tõeliselt imelikult tundis, sest naised mu elus kohtlesid teda üle ootuste otsekoheselt. Tal ei tulnud veel pikalt öösel und selle pärast. Aga mul vist ka ei tuleks, kui Ana lajataks küsimustega meie kahe tuleviku ja tunnete kohta või Sandra ütleks, et ei suuda teda vihata enam. Aga ju see kõik oli millekski hea.
Üks õhtu naljakamaid kilde tuli ka Ana suust, kui käimas oli spontaane photoshoot, mil Mudit istus mu jalgevahele ja ootas mõnd tüdrukut mu ette, aga Ana vist istus hoopis minu selja taha ja ütles talle, et ta peab leppima sellega, et temast ei saa kunagi vorsti. Tema saatus on olla sai selles burgeris.
Jagasime kallitele Eestist toodud kingitusi – muuhulgas minu enda esimest raamatut, mille Harsh eesti keele mitteoskamisest hoolimata kindlasti läbi lugeda lubas. Ja tema kaisus viimaks uinuda oli taas meeletult hea.
Ka Sandra otsustas päriselt india meestele võimaluse anda ja pidi tähelepanu sisse ära uppuma. Oli ikka naljakas küll, kui Ninnu ja Saurabh rõhutasid korduvalt, et neile helistaksime enne, kui hommikul välja läheme ja Dipak saatis otsekohese sõnumi, et talle meeldib mu parim sõbranna ja ta teeks meile hea meelega vanalinna ekskursiooni või viiks uue neiu õhtul sõitma. Sain korra solvuda ka Dipaki ja Laithi peale, sest mõlemad nad tahtsid alkoholi haistes sõbra people kaasa võtta, aga Laithil jätkus vähemalt viisakust küsida, mis andis mulle võimaluse ära öelda. Dipak tõi aga lihtsalt kaasa mingi tegelase, kelle nimegi ma ei mäletanud ja see pani mu urisema. Nagu mismõttes? See polnud tavaline pidu. Oma lahkumisõhtul tahtsin vaid enda kõige lähedasemaid näha ja sai palju häid tuttavaidki kutsumata jäetud.
P.S. Sandra tegi mu kummalise unenäo teoks!
P.S.2 Mitte väiksem üllataja oli Tusha, kes esitas Harshile küsimuse vormis: nüüd, kus Maria ära läheb, kas ma saaksin sinu numbri? Kas kellelgi tulebveel pähe ideid peale ÜHE, miks oma korterinaabri poisilt sedasi küsida?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar