Reedel magasin kaua. Nagu seda viimasel ajal tihti juhtub. Seejärel helistasin isale ja uurisin, kas ta lõunat süüa tahaks. Isal oligi hea meel, et saab vahelduse mõttes väiketütre välja sööma viia. Nii hea meel kohe, et tuli mulle lausa koju järgi, mistõttu ma ei vaevnud eriti paksult riidesse panema.
Mõningase seiklemise järel maandusime ühes Nõmme pubis, kus oli kadedaks tegev menüü, mille erinevaid roogi tahaks teinekord tagasi proovima minna. Seejärel tegime natuke aega parajaks tema kodus ning siis sõitsime linnast välja isa sõprade juurde. Teadsin juba ette, et kokku lepitud lõunasöök võib nüüd kujuneda üleöiseks ürituseks, aga kuna me mõlemad plaanisime kained püsida, siis ma ei näinud selles erilist probleemi.
Oligi tore neid isa sõpru üle pika aja näha. Mängisin nende pisitütrega ning jutustasin oma seiklustest. Kõik oli väga tore, kuni nad varjamatult väljendama hakkasid jälle oma vastumeelsust kõigi teiste rasside esindajate suhtes. Imestan isegi, et isa end tagasi hoidis ja minust veel lahti ei öelnud. Kui nad siis aga isiklikuks läksid, sain päris kurjaks. Mis õigusega ründavad nad inimest, kes on mulle väga kallis, olemata teda kordagi näinud isegi... teadmata-tundmata teda? Korra juba käis peast mõte lihtsalt autole hääled sisse panna ja ära minna, aga siis rahunesid nad maha ja hea oli, sest olenemata ilusatest plaanidest, ei olnud me keegi enam päris kained.
Mingil hetkel, nagu end eriliselt adekvaatseks joonud inimestel ikka, tuli vastupandamatu tahtmine tulirelvad välja koukida kusagilt. Vaatasin neid küll, kulm kortsus, aga isa käsu peale tulistasin paar korda siiski õhku ka, et teada saada, mis tunne selliste vahenditega on. Õnneks on seal ümberringi ainult mets ja seega erilist ohtu ei olnud. Olin ju kõige kainem ka.
Oht saabus alles siis, kui ma seda üldse oodata ei osanud. Siis, kui meestel tuli mõte välja selgitada, kas ma ikka olen oma isa tütar, ja oskan ühe vana veneaegse (vist) püstoli juppidest tagasi kokku panna. Muidugi ei osanud. Hiljem selgus, et keegi teine ka auruselt ei oska. Aga suutsin endale üritades ikka haiget teha, kui raskesti käiv kelk üle mu sõrmeotsa sõitis. Noh jah siis... Mingil hetkel jäid teised nii purju, et mul viskas üle nende tüüpilise "sa oled nii kallis, käi persse" vaidluse pealt kuulamisest. Informeerisin neid ka sellest ja läksin ära magama.
Hommikune äratus oli karm ja ootamatu. Isa, kes oli mu kõrvale teisele madratsile ära kukkunud pärast minu ees vabandamist, kukkus nüüd kogu kere raskusega, küünarnukk esimesena, mulle vastu pead. Uni oli justkui peoga pühitud ja tänasin õnne, et külili magasin, sest pea küll kumises veel tükk aega veidi, aga ninakuju jäi samaks ja vereplekid voodipesule ka tegemata. Karuunega isa ise ei saanud arugi. Ärkas ta hoopis mõni aeg hiljem minu krabistamise peale ning marssis otsejoones tuttavate magamistuppa küsima, kas kohvi saab juba või ei saa. Nii et neil oli ka väga armas ärgata sedasi kell pool kaheksa laupäeva hommikul. Isa oli muidugi süüdimatu, oma pohmakaga.
Sai oma kohvi kätte ja mõned shotid peaparanduseks ka ning keris tagasi magama. Meil, teistel aga oli uni läinud ja seega veetsime tunnikese vms minu India pilte vaadates. Nad ei surnudki igavusse ära. Hoopis olid kadedad ja ehk järgmine kord Indiasse sattudes vaatavad ka veidi Goast eemale. Ma ei saa aru neist inimestest, kes endale India viisa hangivad ja siis Goas rannas pikutavad.
Mingi hetk jõudsime nii kaugele, et sain isa nõusse koju minema, mis tähendas et pidin oma hirmust üle saama ja rooli istuma. Õnneks isa autoga on see hea, et kui ka sõidan vastu puud, siis saab haiget puu, mitte mina. Ja tegelikult ei olnudki nii õudne. Kehamälu töötas paremini kui loogiline mõtlemine, mis mul hetkel kogu aeg vastassuunda keerata käsib. Sõitsin siis ettevaatlikult kogu tee Tallinnani ja ajasin isa hulluks, sest keeldusin, külg ees, kurve läbimast ja pidevalt rohkem gaasi andmast. Nagunii on tagarattaveolised mulle väga võõrad. Hakka siis veel trikitama. Ega ma mingi trikimees pole.
Igatahes, jõudsime eluga tagasi pealinna ja mul oli väga vaja koju koristama tulla, kuid isa ei tahtnud mind kuidagi ära lasta. Seega lasin end nõusse rääkida, et kõigepealt läheme tema juurde kassile pai tegema. Rääkisime seal mõnda aega juttu igasugustel tõsistel teemadel ja järsku oligi jälle õues pime. Vahepeal oli isa rääkinud oma õega ja tollel läbi astuda palunud. Nüüd siis palus, et ma ka veel veidi ootaksin. Ta ju tahtis järgmistele sugulastele šokiteraapiat teha. Ja mina hakkan aina enam veenduma, et see on väga halb taktika. Nende jaoks võiks see olla midagi sellist nagu kassi ninapidi kuse sisse panemine. No võib-olla mitte päris nii hull. Ma pole ju nende tegude tagajärg. Ikka oma isa ja ema oma.
Igatahes, seekord julgesin loota, et tuleb veidi toredam kohtumine, sest isa on mulle tädist ainult head rääkinud ja seda ka, et tema pere tahab väga minuga tuttavaks saada. Tegelikkuses tuli kohale aga selline väikse My'lik pisike turtsuv tädi, kes ei püüdnudki oma vastumeelsust varjata. Mitte vist siiski minu, vaid pigem sellise situatsiooni vastu.
Isa oli ka enda pead selleks hetkeks juba nii hoolega parandanud, et meil kõigil oli tema pärast piinlik. Ärge saage valesti aru. Kaine peaga on temaga koos täitsa huvitav ja tore. Ja rääkida saab kõigest. Olgu siis teemaks isa viimased vallutused või minupoolsed vastupaugud, et näha, kuidas talle meeldib kuulda, millega tema pisitütar vabal ajal tegeleb.
Niisiis, tädi tuli koos oma teismelise tütrega, kellega oleme ka korra enne kohtunud ning isa ei tsenseerinud enda mõttejooksu üldse. Üsna nõme oli kuulata, kuidas ta vist enda arust nalja tegi ja täditütart isehakanud sugulaseks sõimas või tegi, nagu nokiks nina ja topiks kolle tema külge. Vähemalt sain selgeks, et isa võib olla enda meelest nii kõva mees kui tahab, isegi kaheteistaastane õetütar ei karda teda. Ja kurb on see, et vist ei austa ka, aga austus tuleb ju ära teenida. Vahepeal oligi nii, et isa ka kaebas, et nüüd on naiste ühisrinne ta vastu, aga mis ma siis tegema pidin? Asi pole ju poolte valimises aga ma ei taha, et järjekordsetel lähisugulastel jääks minust mulje kui isa labasest joomakaaslasest. Isa sõbrad ütlesid ka, et ma meeldin neile just sellepärast, et ma ei muutu kunagi labaseks. Aga nad ise? Vabameelsus on hea omadus, minu meelest, aga kusagilt võiks piirid ka minna. Aga jah, kuidagi väga tihti juhtub nii, et isa ei püsi kaine minu seltskonnas ja nii võib asjadest vale mulje jääda. Pärast seda muuta on aga ju juba palju keerulisem.
Kuna isa kaineks ei saanud ega üritanudki, siis tulin sealt koos tädi ja täditütrega ära, valmis end haigeks külmetama. Ei aidnud ka see, et võtsime tänavanurgal aega omavahel veidi vestelda. Tädi püüds mulle seletada isa ametliku abikaasa vaatenurki ja mina püüdsin mitte vastu plärtsuda, kui hakkas tunduma, et jälle tehakse mulle liiga. Oleksingi peaaegu tädiga juba tutvumisõhtul tülli läinud, kui ta üritas mind veenda edaspidi mitte meediaga suhtlema. Ma ei tea, kuidas neile ikka veel ei jõua kohale, et see nüüdseks juba aastatagune lugu ei olnud neist. Et see oli minu ja isa lugu. Et see meeldis kõigile teistele ja nad võtavad valesid asju isikliku rünnakuna. Aga eks igaüks loebki välja, mida ise tahab. Ükskõik, kui hästi ka üks lugu kirjutatud on.
Teine teema, mida mulle ette heideti, oli isaga kodus kaasas käimine, kui tema ametlikku abikaasat kodus ei ole. Pandi südamel,e et mida ma ise tunneksin tema nahas olles. Ausalt öeldes, ma täpselt ei mäleta, kuidas kunagi enda jaoks selle dilemma lahendasin. Üldiselt ma ju ei käi ka seal ja sama mõte on ka minu peast varem läbi käinud. Aga ju ma siis kuulasin isa, kes ütles, et see on tema kodu ja ma olen sinna alati teretulnud või siis sain (valesti) aru, et ju neil ongi mingi kokkulepe, et meid kahte korraga seal majas ei ole, aga ju ta ikka teab, et ma seal vahel käin. "Head hinged" räägivad ju ka. Tädi soovitas rohkem mitte tulla ja ütles, et kui oma kaardid õigesti käin või kui isa ise oleks asju veidi paremini ajanud, siis võiksin ta naisega pareminigi läbi saada kui tema endaga. Aga mida ma siis tegema pean, kui isa mind enda juurde viib? Ukse taga ootama? Oma isa juures? Nagu koer? Ma ei ole ju ise kunagi avaldanud soovi seal koos aega veeta. Ja ma tunnen end ise ka seal halvasti ning mitte tahetuna. Aga eks ma siis edaspidi püüan teadlikult seda kohta vältida. Kuni täiskasvanud inimesed suureks otsustavad kasvada.
Kõik räägivad mulle teistele haiget tegemisest, aga seda nad justkui ei märka, kui palju mina ise olen pidanud ehk kannatama, sest minu isa ignoreeris mind terve mu lapsepõlve. Ainult täditütar sai aru ja meil oli seal õues külmetades üks hästi armas hetk, kui ta ütles, et see kõik on nii kurb ja tema meelest olen ma väga äge, mille järel ta mulle käed ümber viskas. Väga ootamatu ja ebaeestlaslik. Mina aga püüdsin sirget nägu ees hoida ja rahulikult ära kuulata, mida mulle öelda taheti. Kuigi see kerge ei olnud. Lahku läksime siiski sõbralike nootidega, kuigi tädi ei olnud sugugi kindel, kas me kunagi vel kohtume. Ta ütles vaid, et kindlasti informeerib ta minu külaskäigust isa naist, aga siis ka sellest, et tema meelest olen ma täitsa tore ja lahe inimene. Kõik nad ikka kaitsevad teda. Ja mina olen ikka paha. Aga eks elu näitab, kas ma jäängi selleks pahaks sissetungijaks nende muidu ju nii idüllilisse (naljakoht) perekonnaellu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar