veebruar 10, 2011

28. jaanuar 2011 Elevanditeraapia teise sessiooni esimene päev

Järjekordne rongisõit ei kõlanud just väga lõbusalt aga oli täitsa üleelatav. Mis see ~18 tundi siis ära ei ole. Eriti 25 kõrval. Klõpsisime palju pilte ja ajasime rumalat juttu. Hea, et teised aru ei saanud. Aga meie olime naerukrampides. Sandra ahvatles ka süütuid naabripoisse. Üks tüüp jooksis konkreetselt end meid vaatama unustades vastu seina. Õelad, nagu me oleme, ei saanud me naeru pidama. Suutsime jälle enda üllatuseks isegi magada paar tundi ja NB! Ma ei valanud mitte ühtki pisarat. Tekkis hirm, et äkki nad said otsa. Kujutasin ju ette, et olen pärast kõige viimast kohtumist Harshiga täielik inimvare, aga nüüd – neli päeva hiljem – pole ikka veel ühtegi pisarat tema pärast valanud. Võib-olla see, et oli juba kolmas hüvastijätt järjest temaga, tegi asja kergemaks. Tegelikult, küll veel jõuab nutta ka. Kui tähelepanu endale nõudvad asjad otsa saavad. Pisaratuteks jäämist ma tegelikult ei karda. Lihtsalt üllatan ennast hetkelise tugevusega.
Lõunaks jõudsimegi Jaipuri. Üks tore poiss aitas meil rongijaamas pakihoiu üles leida, kohvrid ära anda ja ootas, kuni rikša peale läksime. Muidu oleks küüti ka pakkunud, aga läksime vastassuunas. Me matsime maha oma plaani kohe vanalinna minna, sest minu läpakat sisaldav kott tundus võimatult raske, et sellega terve päev turistikeskuses askeldada ja seega lasime end kohe Ameri viia, kus tore pererahvas ees ootas. Ütlesime neile ja elevantidele „tere“ ning jalutasime kindluse poole. Kiire pilk ning juba hädavajalik jalgadesirutus ning tüüpiline vaidlus lapstänavakaupmehega, kes pakub sulle vaid 100Rs-i eest komplekti peegleid, kui sa ühtegi ei taha ja tundub, et ta on valmis koos sinuga kogu tee linnani kaasa jalutama. Paras matk see kümme kilomeetrit.
Linnas oli tore seekord koos oma kaameraga olla. Sain teha pilti kõigest, millest ise tahtsin, ilma et peaks pärast vigisema et pole seda ja teist jäädvustatud või teisi kamandama ja õpetama. Keegi teine ju ei tea, mis mulle oluline ja äge tundub. Ja Sandra õppis minu tagasihoidlike soovituste kohaselt kauplema ning mina ise harjutasin „ei“ ütlemist. Kõik ju tahtsid meile midagi näidata või pakkuda või juttu ajada. Kõige naljakam oli vast see, kui meie elevandimehed mööda sõitsid ning meie lehvitusele vastuseks õhusuudluse saatsid. Kuuldes meie naerulaginat, hakkasid kõik kaupmehed sama tegema. Nad ei jaganud üldse matsu ära, et see on vaid sõprade erikohtlemine.
Ühel hetkel suutsime kogemata tagasi linnast välja jalutada, aga õnneks vähemalt õiges suunas ja otsustasime, et sööme kusagil õhtust ja lähemegi koju. Seal majas ei tea kunagi, kas saab süüa või ei saa, aga ma ei süüdista neid ka.
Vahepeal oli ka Rahul koju jõudnud kuigi minu teada pidi ta alles järgmisel päeval Taist tagasi tulema, mistõttu ma veidi närveerisin ka meie öömaja või küllamineku sobivuse üle aga tegelikult olime me oodatud külalised nii või naa. Vestlesime õhtul veel veidi peretütar Ruby ja nende emaga ning siis ronisime üles oma tuppa, mis oli seekord luksuslik ja möbleeritud, plaaniga voodisse kerida, puhata ja enne magama jäämist veel mingit filmi vaadata aga ma suutsin oma nahal veel elektrijuhtivuse järele proovida, sest neil on mingi aeg-ajalt esinev probleem, mille tõttu ma iga kord kraane katsudes korralikult särtsu sain. Ka siis, kui teised midagi ei tundnud. Oli huvitav. Edasi pesin hambaid ja käisin vetsus allkorrusel ning ega meid üleval enam vee ligi lubatudki. Elektrik aga ei jõudnudki nende seal veedetud nelja päeva jooksul asja üle vaatama tulla.
Päev lõppes sellega, et mõlemad kukkusime ära filmi esimestel minutitel ega suutnud ka elevantide pärast vara ärgata. Kella kümne paiku india poppmuusika saatel oli palju mõnusam.

Kommentaare ei ole: