Sel päeval pidid Sandra ja Riin lõpuks kumbki oma koju minema, millest kujunes ka paras seiklus, sest bussiliinid olid muutunud ja me keegi ei teadnud.
Viimaks said nad siiski bussi peale ja mina sukeldusin lõpuks internetti, et tutvuda tööpakkumistega, hakata blogi ümber kirjutama, sest oli ju vaja mitu nädalat tasa teha ning uuesti aklimatiseeruda. Kuid üksiolemisest ja iseendaga tegelemisest ei tulnud eriti midagi välja, sest Annika tuli peaaegu kohe pärast eelmise vahetuse lahkumist mulle külla ning tiris mu välja plaaniga kinno minna. Nii tegimegi. Ostsime veel kummikommi kaasa traditsioonidekohaselt ning asusime mingit naistekat jälgima.
Minu jaoks oli see Love and other drugs üsna kummaline film. Iga traagilisemat kohta hakkasin kohe enda eluga seostama ja hetkel olen ju eriti tundlik ka südameasjade koha pealt. Eriti, kuna tolleks hetkeks ei olnud ma veel kordagi saanud isegi Harshiga rääkida. Vähemalt mitte pärast viimast telefonikõne ema juurest, mille käigus kuulsin, kui kehvas seisus ta isa tegelikult on ja tundus nii väiklane hetkel oma kahtlustega ka teda tüüdata. Sellegipoolest pani mõtlema. Et mis oleks parem? Kas olla ninapidi koos kellegi käepärasega ning pidevalt tülitseda? Või valida esmapilgul keerulisem tunduv tee? Oodata ja otsida võimalusi koos olemiseks? Kasvõi läbi tänapäevaste suhtluskanalite rääkimiseks ning üksteise nägemiseks? Ikka väga keeruline on kohati. Eriti, kui ei õnnestu üksteist mitu päeva tabada või kui kokkulepitud ajal ei tulegi teine netti. Film panigi mõtlema, et ma ei saa ju käskida ta end armastada, igatseda jne. Aga miks ta ometi ei võitle rohkem meie eest? Kõik teised mu kõrval, kes praegu väidavad, et see läheb lihtsalt mööda, ajavad mind lihtsalt väga kurjaks. Ma ei tahagi, et läheks ju. Mis siis, kui tema ongi see õige, see kõige õige sobivam partner mulle? Okei, tema vanematega võib olla keeruline, aga ega minu poole suguvõsaga, kes konkreetselt hindusid vihkavad, lihtsam ei ole. Ma võin ju korrutada lõpmatuseni, et ühe inimese põhjal ei tohiks miljardilise rahva kohta veel lõplikke järeldusi teha, aga kui see ei aita? Tähtsad oleme lõppude lõpuks ju meie kaks.
Igatahes, rohkem ei piina teid täna oma isiklike piinadega. Pärst kino tulid meile Veiko ja ta kõige labasem sõber järgi. too küsis ka kohe, kuidas india mehed olid ning vältisin edasiseid küsimusi ühe lihtsa lausega - voodis etemad, kui eesti mehed. Eks neil oli seda veidi valus kuulda, aga mis siis.
Seejärel selgus, et noortel on plaan õhtul tuttavate juurde sauna minna ja Annika tahtis minu ka kaasa võtta. Ma ei hakanud vastu ka vaidlema, sest polnud nii ammu sauna saanud ja väga oleksin tahtnud oma poore puhtaks higistada. Niisiis läksingi kaasa ja kuigi Veiko tutvustas mind uuesti sauaomanikele nii, et see on Maria, ta tuli just tagasi Eestisse ja tal polnud kuhugi minna, oli tegelikult tore. Jõime veini ning sõime kalleid juuste traditsioonidekohaselt.
Koju jõudsin alles keskööks ning blogiga järjepeale jõudmisest ei tulnud absoluutselt midagi välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar