Näiteks avastasin ärgates oma telefonist Katsu sõnumi koos kutsega õhtul Eesti laulu salvestust vaatama minna ja loaga üks sõber ka kaasa võtta. Tol hetkel oli minu juures veel kaks sõpra - Sandra ja Riin - ja kui pakkumise edastasin, hakkas Sandra, nagu arvata võiski, kiljuma ja hüppama ning Riin lihtsalt naerma. Edastasin siis Katsule info, et tuleme Sandraga, aga mingil hetkel hakkas tal ikka see märtrituju pihta ja ta üritas meid, kuigi tegelikult iseennast veenda, et peaksin ikka Riinu kaasa võtma ja tema võib üldse koju minna ning seda hiljem rahumeeli telekast vaadata. Meil Riinuga oli mõlemal asjast üsna savi, aga see ei mõjunud Sandrale. Seega lõpuks ütlesin lihtsalt, et Katsu registreeris meid juba ära ja hiljem sai Riin aru küll, miks ma ei suutnud mitte muigama hakata. Aga ma kõik teadsime, kelle jaoks sinna minek tegelikult elu ja surma küsimuseks võib kujuneda. Niisiis Riin pidi sõbrannaga kokku saama pärast ühist pannkoogiorgiat ja meie tormasime telemajja.
Jõudsime kohale ülitäpselt, olles end enne pooleks naernud, sest ma ei osanud bussipiletit osta, kuigi olen terve eelneva elu ju bussidega liigelnud ja siis selgus, et salvestus lükkub vähemalt tunni jagu edasi. Ootasime siis, üleslöödult ja mõlemad minu tikkkontsadel kõikudes, ainsaks lõbustuseks selgelt liiga palju teismeliste sltskonnas aega veetev õhtujuht, kes hõikas välja küsimuse: on siin ka mõni juba 18 täis, mille peale teised vaikisid ja meie naerma purskasime. Teine naerukohtoli see, kui ta küsis kes just sõjaväest tagasi tulnud on,, kui ilmselgelt keeg polnud snna veel jõudnudki. Aga see selleks, seisime vapralt laste kõrval seina ääres püsti, teadmata, et pärast salvestuse algust kulub veel üle nelja tunni püstiseismisele, mis pani meid kõiki korduvalt esinema sunnitud tegelasi südamest vihkama. Krdi valus oli ju.
Kojuminekuks roomasime õnneks meile järgi tulnud Katsu isa autoni ning sealt tuppa, aga Sandra oma coca-sõltuvusega läks veel enne poodide sulgemist, maksku mis maksab, juua ostma samal ajal, kui mina keeldusin sammugi edasi liikumast ja nii hommikuni. Vaatasime veel Riinuga Outsourced'i, mina naeru ning unega võideldes ja nostalgitsesime kartulivahvlite saatel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar