veebruar 13, 2011

Tere Eesti, siin India! pidu

Pühapäev möödus ülimalt kiirelt. Mis siis, et mul olid abiks Sandra ja juba eelmisel õhtul külla laekunud Aivar. Magasime veidi kauem, kui pidanuks ja siis tormasime sajas suunas korraga, et õhtuseks peoks valmis olla. Sandra võttis vabatahtlikult tubade koristamise enda peale tingimusel, et meie ise läbi külma õue poodi läheme. Tegelikult päris esimest korda käisin juba laupäeva õhtul koos ema annetatud 20-eurosega ja tunne oli nagu lapsel kommipoes - nii palju uusi põnevaid asju, mida kõike tahaks proovida ja hinnad kasvavad sentides. Säravad uued sendid ise ka olid nii ahvatlevad. Ma iga kord rõõmustasin, kui paberi ära andsin ja hunniku erinevaid vastu sain. Tundub nagu paradiis ju. Eriti, kui hinnad tunduvad harjumuspärasest kuni kuuskümmend korda väiksemad.
Igatahes, kõigile küllakutsutuile oli hoiatuseks öeldud, et kindlat kohaloleku kellaaega ei ole, aga kes tuleb vara, pannakse appi. Ja päris palju oli selliseid tegelasi, kes ilmusidki vapralt juba lõunatundidel välja, said liha lõikuda ja lõpuks mulle söögi valmis tegid põhimõtteliselt. Suured aitähhid, kui ma veel ei väljendanud ennast pisiavalt hästi! Minu isiklik võitlus oli chapatide nullist tegemine. Pidime ju improviseerima kohaliku jahuga ja mul polnud aimugi, kaua tainas külmas seisma peaks. Isegi retsept sai netist ehku peale võetud ja algul tundus, et see lootusetu löga jääbki mu käte külge ega muutu kunagi rullitavaks leivataignaks, aga külmkapp teeb imesid. Kui viimaks aeg kuumutada kätte jõudis, suutsin isegi paar tükki eeskujulikeks õhupallideks muuta ja kõik tulid söödavad. Mõned söödikud siiski kurtsid, et kõik kastmega asjad maitsevad ühte moodi, aga kõik sõid ja seda maas ajalehtede peal istumisest ning taldrikute vennalikult jagamisest hoolimata. Ma tahtsingi just, et nad saaksid minu üsna tavalist elu kogeda ja nägin kurja vaeva, et internetiajastul paberajalehti lauakateteks leida.
Igatahes, väga tore õhtu oli kokkuvõttes. Inimesed tulid ja läksid. Näitasin neile oma uusi aardeid ja jagasin kingitusi. Sai nalja ja naeru, süüa ning lõpuks, kui eestlane end julgeks joonud ka kostüüme ja tantsu. Näitasin sõbrantsidele ju India poiste tantsuvideoid, mis koju oma meestele õppevideoteks kaasa paluti ja mida ise õhtul järgi tegema ning ületamagi pidi. Oli väga naljakas. Mulle tehti isegi sületantsu ja sai ka ise lollusi teha. Õhtuks ainsana alles jäänud noormees Aivar tundis end vist ka veidi tagaplaanile jäänuna ilma ssari või navratri kostüümita ja ladus end siis mu ehteid täis. Õhtust on väga huvitavaid kaadreid, ma ütleks. Ja tegelikult kõik jäid üsna kaineks. Ma ise pole ka ammu ühtegi pidu pidanud - isegi mitte Gandhi osariigis - kus ma lonksugi alkoholi valikuliselt ei jooks. Aga seekord nii just oli. Ja ikka olid kõhulihased naermisest hellad. Peole panime pidurit alles kusagil keset ööd, kui viimased võidukad minu juures vooditesse vajusid. Hea et ikka Peedul madratsi tagasi tuua palusin. Nii saab kuni viis inimest rahulikult minu ühetoalises pelgupaigas ööd veeta. Aga päris iga päev nii elada ei tahaks. Selles mõttes on mul hea meel, et ma sügaval nõukogude ajal ei sündinud. Aga mis ma ikka pikalt jahun? Saate ju ise ka aru, et oli tõeliset tore kõiki oma kalleid pärast nii pikka pausi näha ning kallistada ja kes ei tulnud, see ei tulnud. Eks aeg näitab, kas need inimesed ongi otsustanud mu elust välja astuda või milles asi. Samas õnneks on teine hulk sõpru, kes end Eesti erinevatest otsadest igasuguse vinguta kohale vedasid. Ja mul on väga hea meel, et olen suutnud endast maha jätta piisavalt sügava jälje, et ka pikemaajaline eemalolek neid mind hülgama ei pane. Aitäh teile selle eest! Kallid olete!

Kommentaare ei ole: