Pakkisimegi siis hoolega asju ringi. Vahepeal näitasin ka oma saaki Sandrale ja üritasime visata ära nii palju asju, kui vähegi võimalik või raatsisime. Koristajatädidel oli vetsus päris naljakas jälgida mitu kihti meile Delhis juba selga sai ja mille kõigega prügikastid täitusid.
Ühel hetkel avastasin, et olin oma jala kuidagi ära lõhkunud, teine nüüd valutas ja paistetas ning pani mu kõige ebasobivamal hetkel lonkama, aga mis teha. Keset ööd sõime veel oma viimased chicken tikka võileivad, mina sibulat suust tagasi välja ajades, ja siis saatsin Sandra läbi turvatsooni oma lennukit otsima. Tema käskis mul veel med. punkt üles otsida, aga kui mind siis lõpuks staff only tsooni juhatati ja siis seal arstikabinetis istunud inglise keelt mitte rääkiv poisike soovitas mul jääd hoopis kohvikust küsima minna, siis andsin alla ja otsustasin koduni kannatada. Lõppude lõpuks ei olnud ju enam palju jäänud. Vaid mõned tunnid veel kohvri enda taga lohistamist, sest seekord ei lastud asju kohe ära anda ja pidin hommikuni ootama värisedes hirmust oma kümne lisakilo ees, mis ka Sandra kohvrisse ei mahtunud.
Hommik aga oli päris tore. Esialgne eelarvamus, et asiaatlike näojoontega tädi minu valitud check in’is on kindlasti veel kõige rangem, osutus täiesti ebatõeseks. Ta hoopis pakkus mulle aknaalust istekohta ja soovitas veel viis kilo kuidagi käsipagasisse panna, kuigi minu teada oli ka see piiri peal. Tema aga ütles, et kui sellega hakkama saan, siis ta lubab mu lennukile igasuguse karistuseta.
Nii ma siis rahmeldasingi järgneva veerandtunni või nii. Alguses ei tahtnud kohver kuidagi avaneda ja kartsin juba, et suutsin koodi kogemata ära muuta ning nüüd tuleb lukk lahti lõhkuda, aga ühel hetkel ta siiski andis järele. Toppisin kõik oma metallehtekarbid ja kangad käekotti, kuni see enam kinni ei tahtnud minna ja läksin uuesti õnne proovima. Kaal näitas, et olin suutnud lausa seitsme kilo võrra kohvri raskust vähendada mis tähendas, et käsipagas pidi vähemalt sama palju ülekaalus olema aga check in’i tädi soovis head teed. Nägin ka, kuidas ta ühe teise noormehe päeva paremaks muutis pakkudes talle variante oma kotid kahesaja ruupia eest kokku kiletada või siis lisakoti eest eraldi ligi 80 eurot välja käia. Võite arvata, kumma too valis.
Nüüd hingasin kergendusest ja mu terve öö närveerinud ema ka. Ostsin midagi hommikusöögiks ning tegin oma viimased kõned kohalikele sõpradele. Seejärel olin tõeliselt tänulik Delhi lennujaama vallutanud Jetsonite radadele, mida ma tavaelus mõnitaksin, sest mitte kuidagi ei oleks ma hetkel jõudnud ise oma rebenevate sangadega kotti viimase võimaliku väravani kanda ja seega lasin horisontaaleskalaatoritel end rahulikult edasi viia.
Pärast check in’i hakkas aeg lendama ning juba pidingi telefoni välja lülitama ning lennuki pardale ronima, enne veel tuhat kontrollpunti läbides nagu ma kuidagi peaaegu hermeetiliselt suletud lennukikoridori keskel illegaalselt välja ilmuda oskaksin. Keeruline lause tuli, ma tean. Lennukis aga vajusid kohe silmad kinni ning oligi plaan seal seitse tundi magada pärast mitut vahele jäänud ööd sest lennujaama ebamugavatel pinkidel kolmveerand tundi poolteadvuseta olek ei kvalifitseeru uneajaks. Ei saanud arugi, mil sõiduk liikuma hakkas, aga õhkutõusu ja jupi lumiseid mägesid nägin õnneks ikka ära. Oli veel paar lühiajalist teadvusekaotust ning enamuse ajast istusin ikkagi ärkvel. Küllap elevusest-ärevusest kojumineku ees.
Seekord tundus seitsmetunnine reis oluliselt rohkem piece of cake kui eelmisel korral ja ühel hetkel sadasimegi Soomes otse pilvest vastu maad. Ikka korralik udu oli. Ma ei tea, mida nad küll Delhi udust jahuvad. Soome turvakontroll andis isegi terrorismihirmus Indiale silmad ette. Miks peab metallidetektorist, käed üleval, käbi jalutama? Ja seekord kästi mul kogu äärmiselt ökonoomselt pakitud käsipagas ka lahti võtta. Tore onu küll pakkus, et aitab mul vajadusel asju uuesti pakkida, aga uhkus sundis mind ise oma ehtekarpe kotti tagasi suruma. Sel hetkel kirusin end küll metalli käsipagasisse panemise eest.
Järgmisena ootas ees, hambad ristis, ise oma koti kandmine järgmise lennukini ja siis pooleteisttunnine ootamine saalis, kus oli harjumatult kõrge valgete inimeste kontsentratsioon ning sai isegi eesti keelt kuulda. Oh seda kummalist maailma! Veel veidi külmetamist õues uuele lennukile pääsemist oodates ja pool tundi hiljem ootasin juba oma kohvrit Tallinna Lennujaama pagasiliinilt, olles valmis asjade järjekordse kaotusega silmitsi seisma, kuid seekord tuli mu kohver ühena esimeste hulgas.
Ja kohe läbi klaasuste minnes nägin kõiki oma kalleid. Emmet. Peedut. Isa. Annikat, Marikat ja Raunot. Igast küljest hakkas sadama kallistusi ja lilli. Keegi võttis mu käest ära mu asjad ja toppis mulle talvejope selga ning siis kamandati mind isa autosse.
Õhtu möödus kodus seaprae kõrval muljetades. Annika soris mu kohvris ja üritasin kõigile kingitusi jagada nii, nagu neid leidsin ja meelde tuli. Oli tore õhtu ja nii naljakas, kui see ka ei ole, ei ole ma ikka veel nutnud. Ei siis, kui Harsh laulis mulle esimest enda kirjutatud laulu, mille sõnad tekitavad põhjendatud kahtluse, et see on just mulle kirjutatud. Ega ka siis, kui viimati kohtusime või rääkisime. On olnud üks märgade silmadega moment, mida teised õnneks tähele ei pannud, aga oluliselt rohkem naeru suule toovaid mälestusi. Nii, nagu ta tahtiski.
Ühel hetkel avastasin, et olin oma jala kuidagi ära lõhkunud, teine nüüd valutas ja paistetas ning pani mu kõige ebasobivamal hetkel lonkama, aga mis teha. Keset ööd sõime veel oma viimased chicken tikka võileivad, mina sibulat suust tagasi välja ajades, ja siis saatsin Sandra läbi turvatsooni oma lennukit otsima. Tema käskis mul veel med. punkt üles otsida, aga kui mind siis lõpuks staff only tsooni juhatati ja siis seal arstikabinetis istunud inglise keelt mitte rääkiv poisike soovitas mul jääd hoopis kohvikust küsima minna, siis andsin alla ja otsustasin koduni kannatada. Lõppude lõpuks ei olnud ju enam palju jäänud. Vaid mõned tunnid veel kohvri enda taga lohistamist, sest seekord ei lastud asju kohe ära anda ja pidin hommikuni ootama värisedes hirmust oma kümne lisakilo ees, mis ka Sandra kohvrisse ei mahtunud.
Hommik aga oli päris tore. Esialgne eelarvamus, et asiaatlike näojoontega tädi minu valitud check in’is on kindlasti veel kõige rangem, osutus täiesti ebatõeseks. Ta hoopis pakkus mulle aknaalust istekohta ja soovitas veel viis kilo kuidagi käsipagasisse panna, kuigi minu teada oli ka see piiri peal. Tema aga ütles, et kui sellega hakkama saan, siis ta lubab mu lennukile igasuguse karistuseta.
Nii ma siis rahmeldasingi järgneva veerandtunni või nii. Alguses ei tahtnud kohver kuidagi avaneda ja kartsin juba, et suutsin koodi kogemata ära muuta ning nüüd tuleb lukk lahti lõhkuda, aga ühel hetkel ta siiski andis järele. Toppisin kõik oma metallehtekarbid ja kangad käekotti, kuni see enam kinni ei tahtnud minna ja läksin uuesti õnne proovima. Kaal näitas, et olin suutnud lausa seitsme kilo võrra kohvri raskust vähendada mis tähendas, et käsipagas pidi vähemalt sama palju ülekaalus olema aga check in’i tädi soovis head teed. Nägin ka, kuidas ta ühe teise noormehe päeva paremaks muutis pakkudes talle variante oma kotid kahesaja ruupia eest kokku kiletada või siis lisakoti eest eraldi ligi 80 eurot välja käia. Võite arvata, kumma too valis.
Nüüd hingasin kergendusest ja mu terve öö närveerinud ema ka. Ostsin midagi hommikusöögiks ning tegin oma viimased kõned kohalikele sõpradele. Seejärel olin tõeliselt tänulik Delhi lennujaama vallutanud Jetsonite radadele, mida ma tavaelus mõnitaksin, sest mitte kuidagi ei oleks ma hetkel jõudnud ise oma rebenevate sangadega kotti viimase võimaliku väravani kanda ja seega lasin horisontaaleskalaatoritel end rahulikult edasi viia.
Pärast check in’i hakkas aeg lendama ning juba pidingi telefoni välja lülitama ning lennuki pardale ronima, enne veel tuhat kontrollpunti läbides nagu ma kuidagi peaaegu hermeetiliselt suletud lennukikoridori keskel illegaalselt välja ilmuda oskaksin. Keeruline lause tuli, ma tean. Lennukis aga vajusid kohe silmad kinni ning oligi plaan seal seitse tundi magada pärast mitut vahele jäänud ööd sest lennujaama ebamugavatel pinkidel kolmveerand tundi poolteadvuseta olek ei kvalifitseeru uneajaks. Ei saanud arugi, mil sõiduk liikuma hakkas, aga õhkutõusu ja jupi lumiseid mägesid nägin õnneks ikka ära. Oli veel paar lühiajalist teadvusekaotust ning enamuse ajast istusin ikkagi ärkvel. Küllap elevusest-ärevusest kojumineku ees.
Seekord tundus seitsmetunnine reis oluliselt rohkem piece of cake kui eelmisel korral ja ühel hetkel sadasimegi Soomes otse pilvest vastu maad. Ikka korralik udu oli. Ma ei tea, mida nad küll Delhi udust jahuvad. Soome turvakontroll andis isegi terrorismihirmus Indiale silmad ette. Miks peab metallidetektorist, käed üleval, käbi jalutama? Ja seekord kästi mul kogu äärmiselt ökonoomselt pakitud käsipagas ka lahti võtta. Tore onu küll pakkus, et aitab mul vajadusel asju uuesti pakkida, aga uhkus sundis mind ise oma ehtekarpe kotti tagasi suruma. Sel hetkel kirusin end küll metalli käsipagasisse panemise eest.
Järgmisena ootas ees, hambad ristis, ise oma koti kandmine järgmise lennukini ja siis pooleteisttunnine ootamine saalis, kus oli harjumatult kõrge valgete inimeste kontsentratsioon ning sai isegi eesti keelt kuulda. Oh seda kummalist maailma! Veel veidi külmetamist õues uuele lennukile pääsemist oodates ja pool tundi hiljem ootasin juba oma kohvrit Tallinna Lennujaama pagasiliinilt, olles valmis asjade järjekordse kaotusega silmitsi seisma, kuid seekord tuli mu kohver ühena esimeste hulgas.
Ja kohe läbi klaasuste minnes nägin kõiki oma kalleid. Emmet. Peedut. Isa. Annikat, Marikat ja Raunot. Igast küljest hakkas sadama kallistusi ja lilli. Keegi võttis mu käest ära mu asjad ja toppis mulle talvejope selga ning siis kamandati mind isa autosse.
Õhtu möödus kodus seaprae kõrval muljetades. Annika soris mu kohvris ja üritasin kõigile kingitusi jagada nii, nagu neid leidsin ja meelde tuli. Oli tore õhtu ja nii naljakas, kui see ka ei ole, ei ole ma ikka veel nutnud. Ei siis, kui Harsh laulis mulle esimest enda kirjutatud laulu, mille sõnad tekitavad põhjendatud kahtluse, et see on just mulle kirjutatud. Ega ka siis, kui viimati kohtusime või rääkisime. On olnud üks märgade silmadega moment, mida teised õnneks tähele ei pannud, aga oluliselt rohkem naeru suule toovaid mälestusi. Nii, nagu ta tahtiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar