Hommikul ärkasime nii mõnusasti – India poppmuusika peale mille keegi allkorrusel mängima oli pannud. Ma ikka peaksin endale hankima ühe neist päikesetõusu imiteerivatest äratuskell-raadiotest. Tundub, et see on enam—vähem ainus viis kuidas ma ei ole ärgates pahane, et öö nii kiiresti otsa sai ja ärgata tuleb.
Igatahes, rahuliku ärkamise järel asusime plaanikohaselt koos meie host Rahuli ja uue külalise – kunstikraadiga Lauren USAst ahvitempli poole teele, sest ma eelmine kord ei jõudnud sinna aga väga tahtsin seda külastada. Ega muu enam niiväga ei huvitanudki. Teel jäi veel ette ebaõnnestunud hommikusöök, aga tempel ja ahvid olid täiega sinna minemist väärt.
Tohutus koguses lehmi, kitsi, sigu ja ahve. Viimaseid oli terve mäekülg täis. Väga palju pilte sai jälle tehtud ja kõige praktilisem õppetund oli see, et ahvid söövad porgandit. Huvitav vaatepilt oli ka see, kuidas väiksed ahvid suuri seksuaalselt ahistasid – üks isegi parasjagu imetavat ema – ning täpselt arusaamatuks jääv pilt, kus üks teine ahv püüab siga vägistada või lihtsalt ratsutada. Aga kole hädakisa oli.
Tee peal rääkis Rahul, et plaanib õhtupoolikul oma guru külastada ja ma küsisin, kas ma võin ka kaasa tulla. Siis selgus, et ka teised tüdrukud olid asjast üsna tõsiselt huvitatud ja lubatigi meid kaasa tulla. Enne veel aga tegime peatuse Rahuli sõbra teeputkas, kus kõrvallauas istus vananev shemale. Ta isegi noogutas mulle tervituseks. Kohalikud ju usuvad, et ehtsad toovad neile õnne ja külvavad nad peenrahaga üle. Teised tüdrukud käisid ka kiirelt vürtse ostmas ja siis jätkasime teed guru juurde.
Kuna ta aga ei saanud meid kohe vastu võtta siis Rahul küsis, kas ma olen India tekstiilitööstust näinud ja kuuldes, et ei ole, viis meid kohe ühte vabrikupoodi, kus nägime nii õmblemist, pesemist, suurtes katlates värvimist kui erinevaid käsitsi mustri peale kandmise tehnikaid. Viimaks viidi meid ka ülemisele korrusele „valmistooteid vaatama“ ja muidugi ostma. Mul tuli nende pakkumiste ignoreerimine täitsa ilusti välja – sest kes tahaks nii kirjut voodilina või -katet (sorri Sandra ja Lauren) – kuni nägin imelist siidist kuningliku sinise ja kullaga sari ega pidanud lihtsalt vastu. Tüübid võtsid kohe mõõdud ja lubasid valmis sari koos pluusiga järgmiseks päevaks koju toimetada.
Olenemata sellest, et Rahul neid tunneb, palusin seekord endale tšeki ka välja kirjutada. Sandral ka kindlam, sest tema ostis ka ühe. Ja ma üldse ei kahetse, sest juba homme peaksin kätte saama tõeliselt uhke riideeseme, mille sain kätte üllatavalt mõistliku hinnaga.
Kuna seal läks päris kaua aega, siis nüüd oli guru ka vaba meie jaoks. Tema juures pidi 200 inimest päevas tasuta konsultatsioonil käima. Raha teeb ta samas kohas juveeliäriga, mille müügisaalis ka abivajajad ootama peavad. Paras kiusatus, pean ütlema. Aga me olime tugevad ja õnneks kutsuti mind esimesena sisse.
Käik guruji juurde oli tõeliselt huvitav ja ma saan nüüd aru, miks väidetavalt inimesed üle maailma teda külastavad. Välimuselt meenutab ta mulle mu endist Ahmedabadi ülemust Ashutoshi kes mind siin esimesena nähtamatu maailma poole suunas ehk siis neljakümnene hästi riides käiv enda eest hoolitsev ärimees.
Niisiis… kohe, kui uksest sisse astusin, küsis ta, kas ma olen Skandinaaviast ja sellest sai alguse ligi 20-minutiline šokeerimisejada. Proovin, aga juba praegu on raske meenutada kõike, mida ta rääkis ja H soovitas üldse kõik ära unustada kui pärast konsultatsiooni talle nuttes helistasin, aga ma ei saa ega taha. Ta küsis, miks ma tulin ja jõudsin mainida, et sõber rääkis temast, kui ta mu jutu katkestas ning ütles, et räägib minuga edasi ainult siis, kui tunneb, et ma olen tõeliselt huvitatud ning usun sellistesse nähtustesse. Ja siis ta hakkas tulistama. Ülimalt otsekoheselt. Nagu mind ka hoiatati. Seega sain, mis tahtsin.
Ta ütles, et ma olen tõeliselt suures segaduses ja raskete valikute ees. Et viimased 2,5 aastat on mu elus toimunud väga palju muutusi. Et mu süda ja mõistus võitlevad pidevalt. Et mul on väga tugev intuitsioon ja ma peaksin usaldama seda, aga ma kardan. Et ma olen äärmiselt ebakindel ja peaksin õppima end armastama. Enne see ei muutu. Ja kuidas muidu tõeline armastus minu juurde tulla saaks. Et mu kurgutšakra on väga kõvasti blokeeritud ja enne selle avanemist ei hakka miski hästi toimima. Oi, ta rääkis nii palju mulle.
Ta kirjutas arvutile numbreid ja alles siis küsis küsimusi, mille vastuseid seejärel ka arvutilt näha sain. Minu ja Harshi vanus näiteks. Indias veedetud aeg. Midagi oli veel vist. Ta ütles, et ma olen väga pehme nagu vesi ja küsis mu sünnipäeva. Vastasin et olen igat pidi tulemärk, lõvi ja siis kuupäeva ning sain otsekohese vastuse, et minus pole üldse tuld, aga peaks olema. Ta küsis, kas tunnen, et mind on kunagi seksuaalselt ahistatud, ja ütles, et pean sellest tundest vabanema. Ta ütles, et olen väga ilus ja hea energiaga inimene, kes annab energiat ja peaks teisi ravima – nagu mu emagi – aga et mul on mingi mentaalne probleem ja ma peaksin oma elus palju praktilisem olema.
Ta ütles ka, et olen ühepoolses suhtes ja tean seda ise ka 60%-se tõenäosusega ning peaksin ise endasse uskuma, mitte pidevalt järeleandmisi tegema. Et ma ei peaks rohkem aega raiskama, aga ei peaks midagi ka kahetsema, sest kõik on millekski vajalik. Et Harsh ei taha või pole valmis järgmist sammu astuma oma kultuurile ja perele vastu.
Ta ütles veel, et minu suur probleem on see, et mu aju töötab kogu aeg, väites, et ma ei puhka magades välja tegelikult ja küsis, kas mu lõualuud lähevad kunagi magamise ajal krampi. Ta ütles ka, et minu saatus ei ole India, aga et Eestis olen ma rohkem külm või kinni ja et minu saatus ei ole ka sinna jääda, vaid pigem soojale maale, aga hetkel pean ma tagasi koju minema ja jääma sinna vähemalt pooleteiseks aastaks, sest ma ei ole veel valmis – milleks täpselt, ei tea.
Ta ütles, et minu rada on sotsiaaltöö, sest mulle sobivad hästi lapsed ja vanurid ja kuuldes et mu eriala on kommunikatsioon, ütles, et see jääbki vaid kraadiks kui ma oma tšakraid lahti ei saa ja iseendaga hakkama saama ei õpi, aga kirjutamine aitab mind palju. Ta küsis ka mu ema töö kohta ja ütles et ta käib vale rada, on oma elus ja eriti raseduse ajal palju võidelnud ning depressioonile kalduv. Guru ütles veel, et mu ema ja isa on väga erinevad inimesed ja küsis, kuidas ma oma emaga läbi saan. Nähes mu reaktsiooni, ütles, et teab seda nagunii ja nüüd peaksin eriti tema eest hoolitsema. Ta küsis veel, kas keegi mu peres on enesetappu sooritada proovinud ning mitu korda mu ema rase on olnud ja kuuldes, et ma pole päris kindel oma ema vanuses, ütles, et ma ei tunne teda üldse. Pani kõvasti mõtlema.
Ta tegi minu peal ka inimkatseid. Näiteks hoidis oma kätt minu oma kohal ja ma füüsiliselt tundsin, kuidas energia meie vahel liikus. Hiljem pani ta mu vasakule peopesale ühe sinise vääriskivi ja käskis käed sülle panna, silmad sulgeda ja sügavalt hingata. Alguses oli väga raske, aga siis hakkas kuidagi kergem hingata ja silmanurgast voolas pisar välja. Seejärel palus ta mul oma südamelööke kuulata ning tavapärasega võrrelda. Oluliselt kiirem ja ebaregulaarsem tundus.
Hiljem pakkus ta mulle ka, et teeb sellest kivist mulle just minu jaoks sobiva ripatsi, aga 9000Rsi tundus liiga julm. Ütlesin ka, et see hind ületab mu kuupalka. Ta küll väitis, et tema käest on hullult kasulikum osta kui Euroopas. Aga et ta ei tee seda kasumi pärast. Õnneks ta siiski väga ei surunud.
Aga ta rääkis päris palju ka mu tervisest. Et olen küll noor, aga mul on juba nii palju probleeme. Algav artriit. Ähvardav kurtus ühest kõrvast. Oht emotsioonide ajel üle süüa ja tõsiselt paksuks minna. Põieprobleemid. Indias süvenenud nahaprobleemid. Tundlikud kopsud. Geneetiline rinnavähioht. Huvitav, kas ma unustasin midagi?
Suutsin paljudest ta klientidest erinevalt tema ees mitte nutma hakata, aga tundsin tapvat vajadust välja pääseda, üksi olla jalutada ning siis Harshiga rääkides ei suutnud enam oma häält ja pisarakanaleid kontrollida.
Minust järgmisena sisse läinud Sandra tuli sealt üsna ruttu välja ja sai muuhulgas teada, et peab end armastama õppima või muidu ei ole ta mulle parim sõbranna sest paneb ka mind kannatama. Tibake tõtt aga mitte nii karm, mu meelest.
Igatahes, ma olin veel kaua šokis ja Harsh üritas mind lohutada sellega, et sõimas mind rumalaks, et mingit võõrast head inimestelugejat oma pähe pugeda lasen. Koju jõudes tormasin kohe elevante katsuma, sest nii väga oli vaja looma lähedust hea tuju taastamiseks.
Õhtul tulid meie juurde veel ühed couchsurfarid, nii et ma sain nelja erinevat native English’i kuulata – nüüd ka uus-Meremaa ja Inglismaa oma. Uued tüdrukud on Amy ja… Emma vist, kes õpetavad sel aastal Hiinas oma emakeelt ja veedavad siin kevadvaheaega. Nalja tegi see, et jaanuar oli.
Rääkisime veidi juttu ja siis viis Rahul meid välja sööma. Olin taas šokeeritud kui kohalikus urgas-restorani tagaruumis oli saada pühvliliha – esimest korda siin Indias üldse midagi lehmasarnast ja olin just paar päeva tagasi hakanud mõtlema, miks nad pühvleid siis ei söö. Väga hea pehme liha oli. Ma pidin lihtsalt proovima pärast kuut kuud peaaegu taimetoidulisust, kuigi Rahul tegi mitte just väga naljakaid vihjeid, et kana sööv Lauren on hea tüdruk ja järelikult meie mitte. Aga sealsed ahjuchapatid olid ka jumalikud. Kui nüüd vaid haigeks ei jääks. Kõik!
Igatahes, rahuliku ärkamise järel asusime plaanikohaselt koos meie host Rahuli ja uue külalise – kunstikraadiga Lauren USAst ahvitempli poole teele, sest ma eelmine kord ei jõudnud sinna aga väga tahtsin seda külastada. Ega muu enam niiväga ei huvitanudki. Teel jäi veel ette ebaõnnestunud hommikusöök, aga tempel ja ahvid olid täiega sinna minemist väärt.
Tohutus koguses lehmi, kitsi, sigu ja ahve. Viimaseid oli terve mäekülg täis. Väga palju pilte sai jälle tehtud ja kõige praktilisem õppetund oli see, et ahvid söövad porgandit. Huvitav vaatepilt oli ka see, kuidas väiksed ahvid suuri seksuaalselt ahistasid – üks isegi parasjagu imetavat ema – ning täpselt arusaamatuks jääv pilt, kus üks teine ahv püüab siga vägistada või lihtsalt ratsutada. Aga kole hädakisa oli.
Tee peal rääkis Rahul, et plaanib õhtupoolikul oma guru külastada ja ma küsisin, kas ma võin ka kaasa tulla. Siis selgus, et ka teised tüdrukud olid asjast üsna tõsiselt huvitatud ja lubatigi meid kaasa tulla. Enne veel aga tegime peatuse Rahuli sõbra teeputkas, kus kõrvallauas istus vananev shemale. Ta isegi noogutas mulle tervituseks. Kohalikud ju usuvad, et ehtsad toovad neile õnne ja külvavad nad peenrahaga üle. Teised tüdrukud käisid ka kiirelt vürtse ostmas ja siis jätkasime teed guru juurde.
Kuna ta aga ei saanud meid kohe vastu võtta siis Rahul küsis, kas ma olen India tekstiilitööstust näinud ja kuuldes, et ei ole, viis meid kohe ühte vabrikupoodi, kus nägime nii õmblemist, pesemist, suurtes katlates värvimist kui erinevaid käsitsi mustri peale kandmise tehnikaid. Viimaks viidi meid ka ülemisele korrusele „valmistooteid vaatama“ ja muidugi ostma. Mul tuli nende pakkumiste ignoreerimine täitsa ilusti välja – sest kes tahaks nii kirjut voodilina või -katet (sorri Sandra ja Lauren) – kuni nägin imelist siidist kuningliku sinise ja kullaga sari ega pidanud lihtsalt vastu. Tüübid võtsid kohe mõõdud ja lubasid valmis sari koos pluusiga järgmiseks päevaks koju toimetada.
Olenemata sellest, et Rahul neid tunneb, palusin seekord endale tšeki ka välja kirjutada. Sandral ka kindlam, sest tema ostis ka ühe. Ja ma üldse ei kahetse, sest juba homme peaksin kätte saama tõeliselt uhke riideeseme, mille sain kätte üllatavalt mõistliku hinnaga.
Kuna seal läks päris kaua aega, siis nüüd oli guru ka vaba meie jaoks. Tema juures pidi 200 inimest päevas tasuta konsultatsioonil käima. Raha teeb ta samas kohas juveeliäriga, mille müügisaalis ka abivajajad ootama peavad. Paras kiusatus, pean ütlema. Aga me olime tugevad ja õnneks kutsuti mind esimesena sisse.
Käik guruji juurde oli tõeliselt huvitav ja ma saan nüüd aru, miks väidetavalt inimesed üle maailma teda külastavad. Välimuselt meenutab ta mulle mu endist Ahmedabadi ülemust Ashutoshi kes mind siin esimesena nähtamatu maailma poole suunas ehk siis neljakümnene hästi riides käiv enda eest hoolitsev ärimees.
Niisiis… kohe, kui uksest sisse astusin, küsis ta, kas ma olen Skandinaaviast ja sellest sai alguse ligi 20-minutiline šokeerimisejada. Proovin, aga juba praegu on raske meenutada kõike, mida ta rääkis ja H soovitas üldse kõik ära unustada kui pärast konsultatsiooni talle nuttes helistasin, aga ma ei saa ega taha. Ta küsis, miks ma tulin ja jõudsin mainida, et sõber rääkis temast, kui ta mu jutu katkestas ning ütles, et räägib minuga edasi ainult siis, kui tunneb, et ma olen tõeliselt huvitatud ning usun sellistesse nähtustesse. Ja siis ta hakkas tulistama. Ülimalt otsekoheselt. Nagu mind ka hoiatati. Seega sain, mis tahtsin.
Ta ütles, et ma olen tõeliselt suures segaduses ja raskete valikute ees. Et viimased 2,5 aastat on mu elus toimunud väga palju muutusi. Et mu süda ja mõistus võitlevad pidevalt. Et mul on väga tugev intuitsioon ja ma peaksin usaldama seda, aga ma kardan. Et ma olen äärmiselt ebakindel ja peaksin õppima end armastama. Enne see ei muutu. Ja kuidas muidu tõeline armastus minu juurde tulla saaks. Et mu kurgutšakra on väga kõvasti blokeeritud ja enne selle avanemist ei hakka miski hästi toimima. Oi, ta rääkis nii palju mulle.
Ta kirjutas arvutile numbreid ja alles siis küsis küsimusi, mille vastuseid seejärel ka arvutilt näha sain. Minu ja Harshi vanus näiteks. Indias veedetud aeg. Midagi oli veel vist. Ta ütles, et ma olen väga pehme nagu vesi ja küsis mu sünnipäeva. Vastasin et olen igat pidi tulemärk, lõvi ja siis kuupäeva ning sain otsekohese vastuse, et minus pole üldse tuld, aga peaks olema. Ta küsis, kas tunnen, et mind on kunagi seksuaalselt ahistatud, ja ütles, et pean sellest tundest vabanema. Ta ütles, et olen väga ilus ja hea energiaga inimene, kes annab energiat ja peaks teisi ravima – nagu mu emagi – aga et mul on mingi mentaalne probleem ja ma peaksin oma elus palju praktilisem olema.
Ta ütles ka, et olen ühepoolses suhtes ja tean seda ise ka 60%-se tõenäosusega ning peaksin ise endasse uskuma, mitte pidevalt järeleandmisi tegema. Et ma ei peaks rohkem aega raiskama, aga ei peaks midagi ka kahetsema, sest kõik on millekski vajalik. Et Harsh ei taha või pole valmis järgmist sammu astuma oma kultuurile ja perele vastu.
Ta ütles veel, et minu suur probleem on see, et mu aju töötab kogu aeg, väites, et ma ei puhka magades välja tegelikult ja küsis, kas mu lõualuud lähevad kunagi magamise ajal krampi. Ta ütles ka, et minu saatus ei ole India, aga et Eestis olen ma rohkem külm või kinni ja et minu saatus ei ole ka sinna jääda, vaid pigem soojale maale, aga hetkel pean ma tagasi koju minema ja jääma sinna vähemalt pooleteiseks aastaks, sest ma ei ole veel valmis – milleks täpselt, ei tea.
Ta ütles, et minu rada on sotsiaaltöö, sest mulle sobivad hästi lapsed ja vanurid ja kuuldes et mu eriala on kommunikatsioon, ütles, et see jääbki vaid kraadiks kui ma oma tšakraid lahti ei saa ja iseendaga hakkama saama ei õpi, aga kirjutamine aitab mind palju. Ta küsis ka mu ema töö kohta ja ütles et ta käib vale rada, on oma elus ja eriti raseduse ajal palju võidelnud ning depressioonile kalduv. Guru ütles veel, et mu ema ja isa on väga erinevad inimesed ja küsis, kuidas ma oma emaga läbi saan. Nähes mu reaktsiooni, ütles, et teab seda nagunii ja nüüd peaksin eriti tema eest hoolitsema. Ta küsis veel, kas keegi mu peres on enesetappu sooritada proovinud ning mitu korda mu ema rase on olnud ja kuuldes, et ma pole päris kindel oma ema vanuses, ütles, et ma ei tunne teda üldse. Pani kõvasti mõtlema.
Ta tegi minu peal ka inimkatseid. Näiteks hoidis oma kätt minu oma kohal ja ma füüsiliselt tundsin, kuidas energia meie vahel liikus. Hiljem pani ta mu vasakule peopesale ühe sinise vääriskivi ja käskis käed sülle panna, silmad sulgeda ja sügavalt hingata. Alguses oli väga raske, aga siis hakkas kuidagi kergem hingata ja silmanurgast voolas pisar välja. Seejärel palus ta mul oma südamelööke kuulata ning tavapärasega võrrelda. Oluliselt kiirem ja ebaregulaarsem tundus.
Hiljem pakkus ta mulle ka, et teeb sellest kivist mulle just minu jaoks sobiva ripatsi, aga 9000Rsi tundus liiga julm. Ütlesin ka, et see hind ületab mu kuupalka. Ta küll väitis, et tema käest on hullult kasulikum osta kui Euroopas. Aga et ta ei tee seda kasumi pärast. Õnneks ta siiski väga ei surunud.
Aga ta rääkis päris palju ka mu tervisest. Et olen küll noor, aga mul on juba nii palju probleeme. Algav artriit. Ähvardav kurtus ühest kõrvast. Oht emotsioonide ajel üle süüa ja tõsiselt paksuks minna. Põieprobleemid. Indias süvenenud nahaprobleemid. Tundlikud kopsud. Geneetiline rinnavähioht. Huvitav, kas ma unustasin midagi?
Suutsin paljudest ta klientidest erinevalt tema ees mitte nutma hakata, aga tundsin tapvat vajadust välja pääseda, üksi olla jalutada ning siis Harshiga rääkides ei suutnud enam oma häält ja pisarakanaleid kontrollida.
Minust järgmisena sisse läinud Sandra tuli sealt üsna ruttu välja ja sai muuhulgas teada, et peab end armastama õppima või muidu ei ole ta mulle parim sõbranna sest paneb ka mind kannatama. Tibake tõtt aga mitte nii karm, mu meelest.
Igatahes, ma olin veel kaua šokis ja Harsh üritas mind lohutada sellega, et sõimas mind rumalaks, et mingit võõrast head inimestelugejat oma pähe pugeda lasen. Koju jõudes tormasin kohe elevante katsuma, sest nii väga oli vaja looma lähedust hea tuju taastamiseks.
Õhtul tulid meie juurde veel ühed couchsurfarid, nii et ma sain nelja erinevat native English’i kuulata – nüüd ka uus-Meremaa ja Inglismaa oma. Uued tüdrukud on Amy ja… Emma vist, kes õpetavad sel aastal Hiinas oma emakeelt ja veedavad siin kevadvaheaega. Nalja tegi see, et jaanuar oli.
Rääkisime veidi juttu ja siis viis Rahul meid välja sööma. Olin taas šokeeritud kui kohalikus urgas-restorani tagaruumis oli saada pühvliliha – esimest korda siin Indias üldse midagi lehmasarnast ja olin just paar päeva tagasi hakanud mõtlema, miks nad pühvleid siis ei söö. Väga hea pehme liha oli. Ma pidin lihtsalt proovima pärast kuut kuud peaaegu taimetoidulisust, kuigi Rahul tegi mitte just väga naljakaid vihjeid, et kana sööv Lauren on hea tüdruk ja järelikult meie mitte. Aga sealsed ahjuchapatid olid ka jumalikud. Kui nüüd vaid haigeks ei jääks. Kõik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar