Hommikul tuligi omanik külla ja julgesin isegi üles tunnistada oma pahanduse pliidiga. Sain vastata tervele küsimustelaviiile India kohta ning vastutasuks kuulda, et ta on ikka väga rahul terve mu perega. Isegi mu emaga olid mingi hetk kohtunud. Ja et ta ikka väga tahaks, et ma siin edasi elaksin. Pakkus lausa välja, et kui väga hätta jään, siis teeb mulle elu natuke kergemaks, aga lubasin, et räägime sellest siis, kui tõesti vaja on. Tema palus ka, et kindlasti räägiksime enne, kui midagi otsustan. Kena temast muidugi.
Kaugemale ma aga kodust eile ei jõudnudki. Sain esimest korda korralikult Saurabhiga rääkida. Pärast päris elus viimati nägemist. Ja see oli tore, kuni mu vaikselt alanud peavalu kasvas ennenägematuks üle kere higistamiseks, iivelduseks ning esmakordselt ka kätevärisemiseks, mille vastu ei aidanud ei tablett ega enda sööma sundimine. Kohe väga hädas olin endaga ja lõpuks viskasin arvuti kõrvale plaaniga veidikeseks end magama sundida. See aga ei aidanud ja üsna varsti ajas Sandra mind üles, sest Indias hakkas öö saabuma ja H oli väsinud asjatult minu järele ootamisest. Ma ei tea küll, kuidas me varem üksteisele peale ei sattunud, sest ma varem siiski olin internetis, kuigi ei suhelnud enam kellegagi. Huvitaval kombel oli täiesti võimalik end sarjade vaatamisega distractida, aga igasugused chatiaknad tegid enesetunde hullemaks.
Nüüd siiski otsustasin endaga võidelda tema nimel ja ta sai aru küll, et minuga ei ole kõik korras - ega ma ei varjanudki seda - aga käis nagu uni pinda, et ma räägiksin, mis valesti on. Tegelikult tol hetkel oli kõik veel üsna hästi suuremas plaanis, aga mida rohkem ta surus, seda õnnetumaks ma muutusin, kuni kogu maailm jälle üks kole ja ebaõiglane paik hakkas tunduma. Viimaks saidki mu hirmud ebakindla tuleviku ees minust võitu ja pisarad hakkasid pidurdamatult taaskord mööda põski alla voolama ja ma tõesti vihkan seda, kui nõrk ma olla võin ning isegi tema ees tugevat nägu teha ei suuda. Ajal, kui tal oleks hoopis vaja kellegi tuge tõenäoliselt.
Nüüd ta siis istus minu pärast poole ööni üleval ja Sandra valmistus juba rämpstoidukuhjaga siia tulema ning asi kulmineerus sellega, et ta palus mul tõsiselt tagasi tulla. Ja sellisel viisil kuulsin seda küll tema suust esmakordselt. Aga ju ma panin ta korralikult muretsema. Ta ütles, et alles nüüd näeb, et eksis mul koju minna käskides, sest arvas, et olen kodus õnnelikum. Ja Sandra valas õli tulle, käskides mul valida, kellest oleks kergem loobuda ning kes mu õnnelikuks teeks. Aga jah, mõneti ma tunnen, et olen juba teinud ära, mida Eestisse tegema tulin ning enam kaugele ei saa lükata edasisi valikuid. Niisiis lubasin, et võitlen veel siin kuu või paar oma huvide eest ja kui ikka tunnen, et siin ei ole minu koht, siis olen alati oodatud sinna tagasi. Tema juurde. Ta ütleski, et püüa siis vaid säästa piletiraha ning edasise mõtleme koos välja. Väga väga õudne oli kuulda teda paanikasse minemas ning palumas mind kohe tagasi tulla. Eriti kuna ma ei saa ikka veel aru, kas ta teeb seda minu või meie pärast. Aga ma tahaksin siiski anda Eestile veel ühe võimaluse ning mitte põgeneda tema kaissu. Kui lähen, siis peab see olema teadlik valik, mis teeb südame kergemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar