veebruar 09, 2011

21. jaanuar 2011 ehk Terve päev rongis lendhiirte ja prussakatega

Hommikul oli plaan kokkuleppe kohaselt kiire tee juua, kui jälle teepuru ja suhkur köögist ära varastatud pole ja seejärel proovida eel lehmalüpsmist enne äraminekut, aga lehmade eest vastutav tädi ei suutnud vist end nii vara siiski voodist välja vedada. Õnneks vähemalt juba vana tuttav rikšajuht suutis. Ja eelmise korra rongikaaslane tõigi meile kokkuleppe kohaselt hommikusöögiks aloo parathasid – põhimõtteliselt siis on tegu kartulipannkookidega.

Järgmised tunnid veetsimegi tema ja teiste igapäevareisijate seltsis naerukrampides ja umbes kahekümne isasega oma kaheksale mõeldud pingivahet jagades. Aga oli tore. Isegi kui arvesse võtta, et vähemalt tunni veetsime mingi rotatsioonisüsteemi kohaselt kõigiga pilte tehes.

Edasi aga oli üsna igav, sest lõbusate meeste asemele tulid meie kõrvale neli umbkeelset mutti ja nii jäi see umbes kaheteistkümneks tunniks. Küll porisesid nad minu lendavate juuste üle, kui tervikust eraldiseisvaid üksusi kammiga taastada üritasin. Samas oli elementaarne ise sodi maha ja aknast välja loopida. Sandra põdes siiski selle pika ja igava sõidu pärast rohkem kui mina, sest mul ei ole hetkel küpsiseisu. Ainsad põnevad hetked olid need, kui meie pingivahesse kolinud suur ja väike hiir meie kiljumise saatel ringi siblisid või kui ma prussakat taga ajasin.

Lõpuks jooksis suurem näriline meie maha kukkunud tühja kilekotti, naabrinaine tegi sellele kiiresti sõlme peale ja käskis mul siis aken avada, et ta lendu lasta. Prussakas leidis aga alles enne meie magamajäämist oma lõpu, sest julges ülemisele narile minu juurde ronida, kus ma ta siis Sandra tennisega seinakaunistuseks muutsin, aga kuna ma ikka veel ei tahtnud teda katsuda, siis magasingi terve öö tema kõrval, lootes, et pihta ei lähe. Algul pidin ka mingi süntesaatoriga voodit jagama, sest meie juures istus plaaniväliselt terve bänd koos oma varustusega ja mul oli nii kahju, et nad niimoodi üle mõistuse täis olevas rongis reisima peavad, aga noh. Elu on karm. Ja kõigest 25 tundi pärast Amritsaris rongi peale istumist olimegi tagasi mu kodulinnas.

Kommentaare ei ole: