30. jaanuar 2011 ehk vantsipäev

Sundisin end vara ärkama. Mitte küll kell neli, nagu elevandimehed tahtsid, aga kui ma pool kuus talli jõudsin, siis kõik mehed alles põõnasid ja pooled elevandid niisamuti. Läksin otsejoones kõige ohutuma tegelase juurde ja mängisin temaga, kuni mehed pildi ette ja jalad alla said. Vahepeal kallati mul chai’d kurgust alla ja lasti ka elevanti pesta – ise sain rohkem märjaks – teist tolmust puhtaks kloppida ja siis tal mööda lonti paljajalu selga ronida, kus ma enne liiga kõrgeks jäänud turja lapiga üle käima pidin ning ennast korralikult heinaseks tegin.
Alla ma sama teed tulla ei julgenud, aga Santulkari juht ütles, et no probleem ja sundis ta maha laskuma. Laskumine oli veidi õudne, aga kogemus ise seda väärt. Sandra kartis elevante ja kaamleid üldse esimestel päevadel nagu tuld.
Aitasin ka elevandile ülirasket istet selga panna ning nihutasin neile õhtust järgi jäänud suhkrurooge lähemale ning mitme tunni mässamise järel kui hakkas tunduma, et juba jälle läheb nii, et ma ei saagi elevandiga sõita, tuli üks juht ja küsis, kas tulen kaasa või ei tule ja saigi alguse üldse mitte meeldiv loksumine kindluse poole. Ilma sadulata on ikka palju mõnusam.
Seekord õppisin ära ka enamiku elevantide nimed, aga juhtide nimed ja näod on ikka häbiväärselt hägusad. Osa neist mäletas mind eelmisest korrast ja mul on nii piinlik, et neid nimepidi tervitada ei saanud. Nad on ju nii ägedad. Ja ega elevantidelgi midagi häda pole.
Pärast kolme tundi vantsidega mässamist jalutasin tagasi koju üliõnnelikuna ning väsinuna ja kukkusin tunnikeseks tagasi voodisse teiste unimütside kõrvale. Nemad ju olid ka algul plaaninud end hommikul koos minuga elevandimajja appi vedada, aga plaaniks see jäigi. Ärgates mõnitas Rahul, et olen ikka hea laiskvorst, teadmata, et ma olin ainsana ammu enne tedagi üleval. Jõime traditsiooniliselt meie betoonterrassil chai’d ja siis läksime koos Laureni ja Sandraga linna peale.
Nemad Sandraga ostsid kokku terve hunniku asju ja mindki kiusatas üks pikk seelik, aga võin uhkusega öelda, et minu selle päeva ainsaks ostuks jäi üks safranikulfi. Tahtsime ka linnas hommikust süüa, aga nii imelik, kui see ka pole selgus, et Jaipuri peatänavalt võid leida puuviljaturu, aga isegi mitte kõrvaltänavatel ei leidu ühtegi söögikohta. Vähemalt sanitaarset mitte. Puuviljaturu leidsime ka üles ainult tänu ühele tüütule tegelasele kes oma roosaplekilise särgiga pikalt järgi käis ja end kui modelli reklaamis. Just nii. Usun küll ju.
Hiljem õnnestus esmakordselt näha ka ühte neist turismiraamatutes paljukiidetud maotaltsutajatest, kes muudkui aga puhuvad vilepilli ja siis uss voolab savitünnist välja. Kutsuti lahkelt meid ka kobrale pai tegema, aga alalhoiuinstinkt ei lubanud ning mõistus hakkas küsimusi esitama selle kohta, kui kalliks taoline seiklus minna võib. Igas mõttes. Viimaks nägin kurja vaeva, et vähemalt normaalne lõunasöök saada ja üles leida ainus hea restoran milles juba eelmiselgi korral käisime. Vahepeal haakisid end meile järgi ka kaks velorikšat oma „helikopteritega“ ja aina naeruväärsemaks muutuvate tunnihindadega, kuigi me korduvalt keeldusime. Kas allahindlus kolmekümnelt kümne võrra tulemusega kuuskümmend paneks teid: jah, jah, JAH! Karjuma? Meid ajas vaid naerma. Aga piloodid ei pidanud paljuks jälitada meid kõik see järelejäänud paar tundi, lisaks ootamine, kuni sõime lõunat ning imetlesime ehteid, aga sealt said nad vist meie sabas püsimise eest vähemalt komisjonitasu ja mulle tegi nalja, kuidas jälle täpselt sama rada käima sattusin.
Mingil hetkel rõõmustasime, et suutsime tüübid maha raputada, aga selleks tuli ka kesklinnast suvalises suunas eemalduda ning võõrastele väikestele tänavatele liikuda. Aga kui tüübid siis mõne hetke pärast meile teistelt teelt ette sõitsid, siis pidime küll naerust püksi pissima ega suutnud nende järjepidevust uskuda. Tüübid ka naersid juba. Aga usun, et naeruisu kadus kiiresti, kui nad nägid meid viimaks linnabussile astumas ja koju suundumas.
Meil aga oli vaja kähku koju jõuda uusi sarisid proovima. Seetõttu elasime üle ka üsna kohutava kodutee tuututavas raputavas ühissõidukis, kus oli raske end püstigi hoida. Ja elevante tahtsime ka näha.
Sain jälle mitme hiiglase turjale tõusta. Kõigepealt elevandibeebi Muskant’i selga, kes veel tööl ei käi, aga kodus agaralt lollusi teeb; ja siis eelmisel korral kohatud itaallasele kuuluva hiiglase selga. Allatulek oli kordades jubedam üles minekust ja kartsin, et rebin loomal kõrva peast, sest just sealt käsiti kinni hoida enda üles ja alla vinnamiseks. Lakshmi on ju veel ligi kolm meetrit kõrge ka. Aga pisike Muskant tekitas külma higi mu kehale, kui pea alla kallutas ja mina kartsin, et ta kaelast alla sajan. Pidingi end selle vältimiseks täiest jõust kinni hoidma. Üldiselt aga mulle tohutult meeldib selle pere elevantidega mängida. Ei anna võrreldagi Tallinna Loomaaias nende majesteetlike olendite tagumike kaugelt vaatlemisega. Pererahva koerad on oluliselt hirmsamad.
Õhtul keelitasime Ruby’t veel endale hennamaalinguid tegema, sest Sandra hirmsasti tahtis ja käisime ka aina hullemini köhiva Laureniga kohalikus haiglas, kus arst ka jopega istus karja teiste patsientide keskel multitaskides. Viimaks saimegi kätte oma sarid, mille pereema ilusti selga aitas ja siis sai alguse ilusate piltide fotosessioon. Kohe väga rahul olen nii oma ostu kui piltidega sellest hoolimata, et esialgul tundus, et pluus on puhta kipakas õmbleja endapoolsest mõõtmisest hoolimata. Uinusime taas filmiga ning kõigest jõust üritades oma hennase käega kuhugi vastu mitte minna. Tulemus on päris kaunis. Nii originaalid meie kätel kui koopiad minu kõhul ja Sandra põsel.