Veetsime lühikese öö rongis külmast lõdisedes ja ma ei tea, kas ma üldse magasin. Paras stress oli ka läbipaistmatute aknakatete tagant ära arvata, millal meie peatus tulla võiks, aga õnneks mind sweetie’ks pidanud naaber aitas õige koha ära tunda.
Tahtsime juba päikesetõusu ajal India kuulsaimat sümbolit külastada, aga rongijaama pakihoiuonu oli kusagil jooksus ja pidime ligi pool tundi ootama, kuni saime oma kotid ära anda ja selle ajaga oli päike välja tulnud juba.
Õnneks saime kohe kokkuleppele ühe toreda rikšajuhiga, kes terve päeva meie käsutuses lubas olla ja meid Taj Mahali ning rongijaamade vahel sõidutada ja mina hingasin kergemalt, sest Agra oli mulle ju täiesti tundmatu maa.
Nagu mainisin, päris päikesetõusuks me kohale ei jõudnud, aga vähemalt järjekorras ei pidanud ka üldse ootama. Olin valmis ju tundidepikkuseks ootamiseks maailmaime nägemise nimel. Taj ise oli ilus, pean nõustuma, aga mulle tundus, et olen seda juba varem näinud Delhi Humayun’s Tombi kujul. Ka mitmed teised Delhi põhiobjektid paistsid ka Agras esindatud olevat. Nt Jama Masjid ja Red Fort, aga me plaanisime vaid Taj Mahalile keskenduda. Muu ei tundunud nii oluline ega huvitav. Kuid Taj Mahalis läks üllatavalt ruttu. Kahe ja poole tunni möödudes oli ka uimerdamisest selle territooriumil isu täis ja kuna nälg tahtis tappa, siis otsustasime kusagil hommikust süüa. Meie valik aga rikkus vist igaveseks ära isu agarat taaskülastada.
Kõigepealt toodi mulle sujuvalt kallim versioon joogist, mille olin tellinud ja meie mõlema kõrred tundusid mustad ning korduvkasutatud olevat. Külm kohv oli ise ka mingi lahustuv jama. Lisaks jooksis seal restoranis ringi terve kari hiiri ja meie märkuse peale omanik vaid naeris närviliselt.
Seejärel jõudsid kohale meie pannkoogid – täielik kehva söökla kaup korraliku restorani hinnaga. Külmad. Rasvased. Imeõhukesed. Ja siis tuli arve, mis pildi eest tahtis võtta. Sinna oli kantud muidugi mu kalli joogi hind ja kui protesteerisin, et mina seda ei tellinud, valetati, et vind on sama. Ei olnud. Peaaegu kahekordne oli. Oma viga, et kogu toitu kohe tagasi ei saatnud muidaugi, aga eestlane ongi vist üldjuhul liiga viisakas.
Lisaks jäeti enne mainimata, et hind ei kajasta kättemaksu ja ümardati lisandus enda kasuks. Kõige rohkem ajas vihale aga arvel kajastunud ennenägematu rida S.C, mida seletati lahti kui teenustasu. No mida perset? Igatahes, jäime ilma üle mõistuse suurest rahasummast ja kõht oli ikka tühi. Mõlemad purskasime tuld iga järgmise meid tüüdata julgenud süütu inimese peale ja väga oleksime tahtnud kuhugi kaevata, aga Harsh soovitas ära unustada.
Otsustasime maha rahunemiseks jalutada tagasi rongijaamani. Teel rääkisime end tühjaks, tegime pilte ja kohtusime mehega, kelle ratta pakiraamil sõitis taltsutatud ahv. Muidugi jäi ta meie kõrval seisma, aga me ei julgenud siiski ka rihma otsas olevat metslooma paitada. Tegin omaniku ergutusel pilti, aga kui ta siis raha ootama jäi, siis me mängisime ka lolli ja lasime tal tüdineda.
Järgmisena otsustasime ühele velorikšajuhile tunniks ajaks tööd pakkuda ning end linnas ringi sõidutada lasta, et siis mugavalt paigal istudes pilte teha saaks. Oli väga tore, aga üsna ruttu hakkas meil kahju meist vedavast pisikesest köhivast tüübist ja kui ta siis meid vaid poole tunni pärast tagasi tõi, siis maksime isegi kokku lepitud summa ära ja veidi jotsigi.
Kuna ikka veel oli meil palju aega järgmise rongini, siis proovisime erinevaid rongijaamas müügil olevaid snäkke, kirjutasime oma muljeid jälle vihikusse ja viimaks tuli ka uus rongi. Rongijutud olid üldse kõige huvitavamad. Päris tore on kõigest oma parima sõbrannaga ka avalikus kohas tsenseerimata rääkida, sest keegi teine ei saa aru. Meil aga olid pidevalt naerukrambid.
Jõudsime Delhisse suure hilinemisega ja siis ootas ees päeva teine ja õudsem seiklus. Jalutasime lühikest maad rongijaamast keskväljaku McDonaldsisse mööda üht suurimat ja tuntumat tänavat, kus peaks ka üsna turvaline olema. Eelmine kord elasime seal kõrvaltänaval. Ja siis ju Harshi sõber kinnitas, et seal on meil hea ja turvaline. Aga seekord ei olnud.
Nimel mingil hetkel olime jäänud kahekesi sellele teele ja selja tagant lähenes kiiresti terve kamp noormehi. Ma ei pannud midagi tähele, kuni Sandra ütles, et keegi näpistas teda korduvalt tagumikust, mille peae mina ümber keerasin ja nende peale röökima hakkasin. Tüüpe ajas see lihtsalt naerma, aga nad hakkasid eemalduma. Samal ajal siiski keegi läks ja haaras Sandral kaelast kinni nii, et ta ehmatas, et nüüd hakatakse kägistama, aga juhtunu ei olnud eriti parem. Ta keerati enda poole ja mingi tundmatu tüüp suudles teda. Ja keegi jõudis veel mind ka tagumikust katsuda. Ehk siis reis algas ja lõppes meie jaoks üsna sarnaselt.
Olime tükk aega šokis ja hirmunud ja üritasime võimalikult kiiresti turvalisse McDonald’sisse jõuda. Seal helistasin meie hostile ja palusin tal vähemalt metroopeatusesse meile igaks juhuks vastu tulla, sest kui juba südalinnas juhtub nii, siis äärelinna kaakidega ei tahtnud kokku põrgata. Delhi peakski Indias üks ohtlikumaid paiku olema noorte neiude jaoks. Õnneks sõber aga tuli meile lausa kesklinna järgi.
Õhtu veetsime oma hosti teiste külalistega poola viina juues ja soovitusi nende India reisiks jagades. Oli tore. Norisin veel sõpra, et küll sul läks alles halvasti. Sul on kodus neli tüdrukut ja keegi ei pööra sulle tähelepanu. Hullult oleksin tahtnud ka Harshile helistada ja rääkida mis juhtus ning tean, et ta oleks mu edasise käitumise heaks kiitnud, kuigi Sandra pidas seda vastutulekut liiga paljuks. Aga asi oli tõsiselt ohtlik ju. Aga ma ei saanud tale helistada ning oma muresid ka tema õlgadele panna, sest ta oli just pidanud kiiruga koju lendama, sest ta isa oli kergemat tüüp infarkti saanud. Mul on temast nii kahju. Kõik halb korraga. Usun et tal on niigi raske, kuna mina läksin ära ja sõbrad räägivad ka, et pole teda kunagi sellisena näinud.
Tahtsime juba päikesetõusu ajal India kuulsaimat sümbolit külastada, aga rongijaama pakihoiuonu oli kusagil jooksus ja pidime ligi pool tundi ootama, kuni saime oma kotid ära anda ja selle ajaga oli päike välja tulnud juba.
Õnneks saime kohe kokkuleppele ühe toreda rikšajuhiga, kes terve päeva meie käsutuses lubas olla ja meid Taj Mahali ning rongijaamade vahel sõidutada ja mina hingasin kergemalt, sest Agra oli mulle ju täiesti tundmatu maa.
Nagu mainisin, päris päikesetõusuks me kohale ei jõudnud, aga vähemalt järjekorras ei pidanud ka üldse ootama. Olin valmis ju tundidepikkuseks ootamiseks maailmaime nägemise nimel. Taj ise oli ilus, pean nõustuma, aga mulle tundus, et olen seda juba varem näinud Delhi Humayun’s Tombi kujul. Ka mitmed teised Delhi põhiobjektid paistsid ka Agras esindatud olevat. Nt Jama Masjid ja Red Fort, aga me plaanisime vaid Taj Mahalile keskenduda. Muu ei tundunud nii oluline ega huvitav. Kuid Taj Mahalis läks üllatavalt ruttu. Kahe ja poole tunni möödudes oli ka uimerdamisest selle territooriumil isu täis ja kuna nälg tahtis tappa, siis otsustasime kusagil hommikust süüa. Meie valik aga rikkus vist igaveseks ära isu agarat taaskülastada.
Kõigepealt toodi mulle sujuvalt kallim versioon joogist, mille olin tellinud ja meie mõlema kõrred tundusid mustad ning korduvkasutatud olevat. Külm kohv oli ise ka mingi lahustuv jama. Lisaks jooksis seal restoranis ringi terve kari hiiri ja meie märkuse peale omanik vaid naeris närviliselt.
Seejärel jõudsid kohale meie pannkoogid – täielik kehva söökla kaup korraliku restorani hinnaga. Külmad. Rasvased. Imeõhukesed. Ja siis tuli arve, mis pildi eest tahtis võtta. Sinna oli kantud muidugi mu kalli joogi hind ja kui protesteerisin, et mina seda ei tellinud, valetati, et vind on sama. Ei olnud. Peaaegu kahekordne oli. Oma viga, et kogu toitu kohe tagasi ei saatnud muidaugi, aga eestlane ongi vist üldjuhul liiga viisakas.
Lisaks jäeti enne mainimata, et hind ei kajasta kättemaksu ja ümardati lisandus enda kasuks. Kõige rohkem ajas vihale aga arvel kajastunud ennenägematu rida S.C, mida seletati lahti kui teenustasu. No mida perset? Igatahes, jäime ilma üle mõistuse suurest rahasummast ja kõht oli ikka tühi. Mõlemad purskasime tuld iga järgmise meid tüüdata julgenud süütu inimese peale ja väga oleksime tahtnud kuhugi kaevata, aga Harsh soovitas ära unustada.
Otsustasime maha rahunemiseks jalutada tagasi rongijaamani. Teel rääkisime end tühjaks, tegime pilte ja kohtusime mehega, kelle ratta pakiraamil sõitis taltsutatud ahv. Muidugi jäi ta meie kõrval seisma, aga me ei julgenud siiski ka rihma otsas olevat metslooma paitada. Tegin omaniku ergutusel pilti, aga kui ta siis raha ootama jäi, siis me mängisime ka lolli ja lasime tal tüdineda.
Järgmisena otsustasime ühele velorikšajuhile tunniks ajaks tööd pakkuda ning end linnas ringi sõidutada lasta, et siis mugavalt paigal istudes pilte teha saaks. Oli väga tore, aga üsna ruttu hakkas meil kahju meist vedavast pisikesest köhivast tüübist ja kui ta siis meid vaid poole tunni pärast tagasi tõi, siis maksime isegi kokku lepitud summa ära ja veidi jotsigi.
Kuna ikka veel oli meil palju aega järgmise rongini, siis proovisime erinevaid rongijaamas müügil olevaid snäkke, kirjutasime oma muljeid jälle vihikusse ja viimaks tuli ka uus rongi. Rongijutud olid üldse kõige huvitavamad. Päris tore on kõigest oma parima sõbrannaga ka avalikus kohas tsenseerimata rääkida, sest keegi teine ei saa aru. Meil aga olid pidevalt naerukrambid.
Jõudsime Delhisse suure hilinemisega ja siis ootas ees päeva teine ja õudsem seiklus. Jalutasime lühikest maad rongijaamast keskväljaku McDonaldsisse mööda üht suurimat ja tuntumat tänavat, kus peaks ka üsna turvaline olema. Eelmine kord elasime seal kõrvaltänaval. Ja siis ju Harshi sõber kinnitas, et seal on meil hea ja turvaline. Aga seekord ei olnud.
Nimel mingil hetkel olime jäänud kahekesi sellele teele ja selja tagant lähenes kiiresti terve kamp noormehi. Ma ei pannud midagi tähele, kuni Sandra ütles, et keegi näpistas teda korduvalt tagumikust, mille peae mina ümber keerasin ja nende peale röökima hakkasin. Tüüpe ajas see lihtsalt naerma, aga nad hakkasid eemalduma. Samal ajal siiski keegi läks ja haaras Sandral kaelast kinni nii, et ta ehmatas, et nüüd hakatakse kägistama, aga juhtunu ei olnud eriti parem. Ta keerati enda poole ja mingi tundmatu tüüp suudles teda. Ja keegi jõudis veel mind ka tagumikust katsuda. Ehk siis reis algas ja lõppes meie jaoks üsna sarnaselt.
Olime tükk aega šokis ja hirmunud ja üritasime võimalikult kiiresti turvalisse McDonald’sisse jõuda. Seal helistasin meie hostile ja palusin tal vähemalt metroopeatusesse meile igaks juhuks vastu tulla, sest kui juba südalinnas juhtub nii, siis äärelinna kaakidega ei tahtnud kokku põrgata. Delhi peakski Indias üks ohtlikumaid paiku olema noorte neiude jaoks. Õnneks sõber aga tuli meile lausa kesklinna järgi.
Õhtu veetsime oma hosti teiste külalistega poola viina juues ja soovitusi nende India reisiks jagades. Oli tore. Norisin veel sõpra, et küll sul läks alles halvasti. Sul on kodus neli tüdrukut ja keegi ei pööra sulle tähelepanu. Hullult oleksin tahtnud ka Harshile helistada ja rääkida mis juhtus ning tean, et ta oleks mu edasise käitumise heaks kiitnud, kuigi Sandra pidas seda vastutulekut liiga paljuks. Aga asi oli tõsiselt ohtlik ju. Aga ma ei saanud tale helistada ning oma muresid ka tema õlgadele panna, sest ta oli just pidanud kiiruga koju lendama, sest ta isa oli kergemat tüüp infarkti saanud. Mul on temast nii kahju. Kõik halb korraga. Usun et tal on niigi raske, kuna mina läksin ära ja sõbrad räägivad ka, et pole teda kunagi sellisena näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar