Kui enamiku inimeste mõttes on tänasel kuupäeval lauludest vaid Eesti hümn, siis mina mõtlen kahele väga paljutähenduslikule laulule, mis üsna lühikese aja jooksul mulle kirjutatud on. Nad on küll üsna erinevad, aga mõte jääb samaks - keegi armastab mind. Ja see on väga hea tunne.
Viimane laul on kohe väga-väga uus, sündis paljast õhust ja ootamatult ning ma sain sellest protsessist osa juba siis, kui tema peas kõlas alles üks viisijupp. Nüüd on sellest saanud üsna arvestatav lugu. Tema kõike esimene. Ja mina olin kõige esimene, kes seda ka kuulis. Ometi, ei ole see veel täiuslik ja nii ma talle ka ausalt ütlesin, kuigi kartsin, et ehk ta solvub ja ma ei tahtnud teist korda veel ühe laulu pärast tülitseda. Aga minu üllatuseks ütles ta vaid, et teab ise ka, et see ei ole veel päris see ja nimetas ära sama koha, mis mindki häirib. Aga aitab sellest.
Igatahes, me saime oma tülidest üle mängleva kergusega. Tõenäoliselt oleksime juba varem saanud, kui meil oleks olnud võimalik end muust maailmast hetkeks eraldada ja omavahel intensiivselt rääkida. Mul on ikkagi väga hea meel olla talle nii tähtis, et ta seda ka aeg-ajalt tunnistab, kutsudes mind ainsaks inimeseks, kes teda mõistab või üheks kolmest erilisest asjast, mille tõttu ta ei saa kahetseda hetkel igavas väikelinnas elamist, sest seal me kohtusime. Ja te vist juba teate kui tähtis temagi mulle on. Ma ei taha teda kunagi kaotada ja ta väidab, et ei kaotagi. Ükskõik, kuidas meie lugu ka edasi läheb. Ja seetõttu ma ei jonni pisiasjade üle, mis mind ärritavad. Ega esita ultimaatumeid. Olles ka kaugel ei taha ma veeta ühtegi päeva päris ilma temaga oma elus, kuigi vahel nii siiski läheb.
Ta näitas mulle nüüd natukene armsavõitu armukadedust ka välja paludes mul edaspidi teiste isastega koos mitte magada. Mida iganes:D Ja ühtlasi kokkamist ning hindit õppida, mõeldes nüüd vist tõsiselt, et siis ta viib mind uuesti oma koju. Ja kuigi ühest küljest möllab feminist minus, teisest küljest ma ju tahan teda õnnelikuks teha, sest siis olen ka mina õnnelik. Ja seetõttu saabki näiteks mu ema üllatuda mind huviga poe kööginõude osakondi uurimas leides. Ja ma ise tunnen et küpsetamine võibki vahel täitsa tore olla. Eriti, kui tead, et kedagi teeb see õnnelikuks ja siis polegi see nii väga ohverdus kui ülekanduv õnnetunne. Ehk sellepärast palju naisukesed kokkavadki päev läbi oma abikaasadele!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar