Jõudsin eluga pealinna ja koos päikesega tuli tagasi ka parem tuju. Lisaks pidin üle poole aasta ju oma parimat sõbrannat nägema ja Harshi hea sõber juba ootas jaamas, et mind kõrgete raudteeohvitseride südalinna piiratud tsoonis asuvasse külalistemajja viia,, kus siis oma päeva isekeskis mööda saatma pidin.
Õnneks siiski ei olnud tegu mingi röögatult rikaste kullakarvalise paleega ning ka hinnakiri seinal paistis ülimalt mõistlik. Kahjuks aga Harshi sõbra enda juures ööbida polnud võimalik ning minu sõbra juures ööbimise välistasid nad erinevatel põhjustel. Aga vähemalt ei olnud mu süümekad enam ülisuured, kui ta üttes, et kõik on juba kinni makstud ja ärgu ma millegi pärast muretsegu. Ta ütles ka, et don’t keep ypur hopes up, kuni me polnud mu tuba veel näinud ja mina kinnitasin, et olen siin igasugustes tingimustes hakkama saanud.
Aga siis me nägime mu köögi ja vannitoaga kahetoalist sviiti. Kui ma ütlen, et elutoas oli lisaks antiikmööblile seitse klaaslauda ning ma ei suutnud otsustada, kumma toaplasma telekast sipelgate diskot vaadata või millisel rõdul värsket õhku hingamas käia, ka hakkate hoomama?
Käisin päeva vaid korraks väljas süüa otsimas. Pidin iga minut eemale peetama kedagi, kes iga mu kehaosa kiitis, temasse mitte puutuvaid asju päris või midagi müüa proovis. Viimaks sain süüa, õhtuks ja hommikuks meile näksimist ja ka tüütutest tegelastest lahti.
Ühe tüübi kurba muinasjuttu siiski kuulasin, sest ta valetas, et ei taha mulle midagi müüa ja aitas vajalikke kohti leida. Nõustusin siis viimaks talle vahendustasu maksvasse poodi sisse astuma, aga kui ta siis aina uusi nõudmisi esitama hakkas, raputasin ta üsna ebaviisakalt maha.
Õhtul sain lühidalt kokku ka oma sõbraga eelmisest korrast. Testisime koos veel kummalist india kööki. Näiteks kulfit faludaga, mis tähistab põhimõtteliselt jäätist magusate spagettidega. Üsna kummaline, aga siin populaarne. Sain veel tema võimsa kaherattalisega proovisõitu teha ja siis jõudiski kätte aeg Sandrale lennujaama järgi minna.
Vaene Harshi sõber istus minule järgi tulles tunde ummikus, kuigi pakkusin, et võtan takso, kuid nad mõlemad Harshiga pidasid kõige olulisemaks minu turvalisust ja Murphy seaduse täitumise vältimist. Tegelikult oleks otstarbekam olnud mul Sandrat meie toas oodata, kuni sõber ta ära toob, aga Sandra jonnis ja sõber sai seetõttu rohkem kui sajakilomeetrise ringi siin hiigellinnas teha.
Vähemalt lennuk tuli õigeaegset. Koju tulime ülikalli taksoga, mis Eesti hindadele ära teeb ja siis üritasin tunde veini saatel oma eesti keele rääkimise oskust taastada. Suu on krampis ja vahepeal avastan end tagasi inglise keelele ümber lülitamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar