Oli jälle tõeliselt tore päev. Veetsime viimase päeva meelega koduselt. Käisime vaid korraks vastasmaja uues restoranis hommikust söömas ja ülejäänud päeva veetsime elevantide ja tallipoiste seltsis. Seekord otsustasid nad meid rohkem oma ellu pühendada ka.
Rohke vabandatava pepukatsumise abil sai ka Sandra esmakordselt elevandi selga ja oma hirmust üle ning mina ei suuda ära öelda võimalusest Muskantiga mürada või samuti ta seljas istuda. Elevandipoisid õpetasid talle muudkui lollusi nagu londiga meil käest haaramine ja meie vabalt valitud suunas sikutamine või meie taskutest londi abil asjade varastamine. Nägime ka, kus elevandipoisid elavad – kitsede ning ahvide keskel, sõime ühiselt nende voodil lõunat ja tegime palju nalja ning pilte. On ka üks vallatu ülesvõte, millel S elevandipoisi norimise peale talle põsemusi teeb ja palju teisi, kus kitsed oma liigi jätkusuutlikkust tagada proovivad.
Käisime ka uut elevandiküla vaatamas, kus hiiglastel on oma tehisjärv mõnulemiseks, keegi ei pea teisega tuba jagama ja jätkub nii päikest kui varju. Usun, et uues kompleksis on ka elevandimeeste peredel parem elada. Ja nii lahe oli elevante ujumas näha. Nad sukeldusid ja purskasid vett ninast välja. Nagu hüljeste ja jõehobude ristandid. Elevandimehed pidid kurja vaeva nägema, et neid pärast veest kätte saada. Ja kui nad veel teaksid, et tegelikult on võim ja jõud ju nende käes.
Pärast koju tagasi jõudmist viidi meid elevandimaja katusele, kust oli hea vaade nii mägedele kui linnale; ahvidele kui hobustele. Veetsime seal ka üsna palju aega pilte klõpsides ning mul on kümneid kaadreid tagaajamist mängivast ahvipaarist.
Järgmisena viidi meid ühe tikkiva noormehe juurde, kes ülikiirelt ja täpselt sarile mustrit tekitas. Šokeeriv oli kuulda, et tema lugematute tundide tööd tasustatakse vaid 350 ruupiaga.
Viimaks viidi meid taas alla hobuste juurde, kust avastasime ka pirakad kirjud papagoid ja Fabio rotveileri, kes pidi õnnest ära surema, sest sai jälle minu peale hüpata, ilastada ja hammustada. Kuni enam üldse naljakas ei olnud ja ta ketti pandi. Aga oi küll ta oli kuri.
Vahepeal ostsid tallipoisid meile veel kõvasti rohkem kui meeldinuks chai’d ja ka kohalikke tubakavabu sigarette, mida kodustele proovida viia tahtsin. Ka Sandra proovis ära ja hiljem maitsesime mõlemad elevandimeeste pakutud kohalikku samakat. See arstirohtu meenutav pudel läbipaistva vedelikuga ei jäänud maitselt eriti poekraamile alla. Aga mida mina ka tean.
Enne äraminemist saime proovida viimaks ka elevandichapatide valmistamist, mis on päris raske töö, aga heas seltskonnas läks ludinal ja siis juba oligi aeg kõigiga hüvasti jätta, sest pidime tormama sarivabrikust läbi enne selle sulgemist ja meie lahkumisaega, sest mu pluus tundus olevat liiga suur ja sellise raha eest ootaks professionaalselt meeskonnalt päriselt ka minu kehale sobivat pluusi. Mis mõte on siis üldse piinlikkushetkede, nagu võõrad mehed mõõtmas sinu strateegilisi piirkondi, kannatamisel?
Seega kallistasime kõiki kiirelt ja jooksime bussi poole. Bussijuht, va kavalpea, aga sõidutas meid sihtkohast umbes kilomeetri jagu edasi, mis tähendas, et pidime pimedas raskete kottidega üht peatänavalt eemale jäävat käiku otsima ja see ei olnud üldse lihtne, aga ühestki küüdipakkumisest ei julgenud ka kinni hakata.
Viimaks siiski suutsime õige koha üles leida ja end naerualuseks teha – mina siis eelkõige, sest nemad olid väga vastutulelikud ja lubasid pluusi mu soovidekohaselt ringi teha, aga nüüd uuesti proovides tundus see täiesti paras. Hakkaksin iseenda mõistuses kahtlema, kui teised ka varem näinud poleks, kuidas pluusi seljaosa kottis tundus olevat. Nüüd sain sama targalt jälle poeuksest välja jalutada.
Käisime veel lähedalasuvas restoranis end tõeliselt heast toidust lõhki söömas ja jõudsime rongijaama kõigest viis tundi varem kui vaja. Mis oli eriti irooniline, sest planeeritav sõit oli vaid neli tundi ja rong jäi hiljaks. Ühel hetkel hakkasin juba kahtlema, kas ootame üldse õiges kohas, sest naisehääl kordas ikka ja jälle midagi arusaamatut meie rongi kohta. Aga vahel lähevad asjad plaanipäraselt ka.
Ahjaa… üks naljakas vahejuhtum oli ka jälle. Tegime rongijaama ametlikus kohvikus aega parajaks, kui kõrvallauda istus Eesti lipuvärvides mees ja me ei saanud mitte muigama hakata. Tema aga sai sellest julgust rääkima hakata ja küsis hiirvaikselt, kas tahame veg. burgerit või veg. pitsat. Me ei tahtnud mitte kumbagi oma head ja paremat täis kõhu peale ning ütlesime enda meelest viisakalt ära ja mainisime veel seljataga olevat söögiorgiat, aga varsti pani ta ikka meie nina alla samasugused petuburgerid nagu tal endalgi. Purskasime üllatusest naerma ega saanud tükk aega pidama, kuid kutsusime ta süütundest enda lauda. Nagunii oli tüütu kogu aeg üle küsida, mida ta ütles, aga ka samas lauas ei suutnud ta piisavalt heli tekitada. Loe: üldse.
Sõin viisakusest kaks ampsu ja siis läksin meile mahla otsima. Ta tuli mulle järele ja võttis siis meile kõigile minu soovi kohaselt mahlad. Ühel hetkel aga sa ta telefonikõne ja pidi lahkuma, kuid enne veel küsis mu numbrit. Sundisin teda e-mailiga leppima ja kritseldasin oma aadressi võimalikult koleda käekirjaga paberitükile. Ma vihkan seda süütunnet. Ei küsinud me ju talt midagi ega tahtnud ka võlgu jääda või luua muljet, et kasutame teda ära. Lisaks Harsh alati õiendab minuga, kui jälle mingi jobu helistab, kes mult numbri välja pressinud on. Aga olin ummikus.
Tema lahkumise järel tekkis uus dilemma. Tema need söögid-joogid meile tellis, kuid me kumbki ei näinud teda arvet tasumas ja nüüd ei teadnudki, kas ta tegi meile välja või jättis enda toidu meile maksta.
Ühel hetkel tuli aga aeg rongi peale minna ja jalutasime välja. Kassapidajal oli parajasti hästi kiire ja nüüd ma ei teagi, kas tegime talle külma arve või mitte. Paha tunne on.
Rohke vabandatava pepukatsumise abil sai ka Sandra esmakordselt elevandi selga ja oma hirmust üle ning mina ei suuda ära öelda võimalusest Muskantiga mürada või samuti ta seljas istuda. Elevandipoisid õpetasid talle muudkui lollusi nagu londiga meil käest haaramine ja meie vabalt valitud suunas sikutamine või meie taskutest londi abil asjade varastamine. Nägime ka, kus elevandipoisid elavad – kitsede ning ahvide keskel, sõime ühiselt nende voodil lõunat ja tegime palju nalja ning pilte. On ka üks vallatu ülesvõte, millel S elevandipoisi norimise peale talle põsemusi teeb ja palju teisi, kus kitsed oma liigi jätkusuutlikkust tagada proovivad.
Käisime ka uut elevandiküla vaatamas, kus hiiglastel on oma tehisjärv mõnulemiseks, keegi ei pea teisega tuba jagama ja jätkub nii päikest kui varju. Usun, et uues kompleksis on ka elevandimeeste peredel parem elada. Ja nii lahe oli elevante ujumas näha. Nad sukeldusid ja purskasid vett ninast välja. Nagu hüljeste ja jõehobude ristandid. Elevandimehed pidid kurja vaeva nägema, et neid pärast veest kätte saada. Ja kui nad veel teaksid, et tegelikult on võim ja jõud ju nende käes.
Pärast koju tagasi jõudmist viidi meid elevandimaja katusele, kust oli hea vaade nii mägedele kui linnale; ahvidele kui hobustele. Veetsime seal ka üsna palju aega pilte klõpsides ning mul on kümneid kaadreid tagaajamist mängivast ahvipaarist.
Järgmisena viidi meid ühe tikkiva noormehe juurde, kes ülikiirelt ja täpselt sarile mustrit tekitas. Šokeeriv oli kuulda, et tema lugematute tundide tööd tasustatakse vaid 350 ruupiaga.
Viimaks viidi meid taas alla hobuste juurde, kust avastasime ka pirakad kirjud papagoid ja Fabio rotveileri, kes pidi õnnest ära surema, sest sai jälle minu peale hüpata, ilastada ja hammustada. Kuni enam üldse naljakas ei olnud ja ta ketti pandi. Aga oi küll ta oli kuri.
Vahepeal ostsid tallipoisid meile veel kõvasti rohkem kui meeldinuks chai’d ja ka kohalikke tubakavabu sigarette, mida kodustele proovida viia tahtsin. Ka Sandra proovis ära ja hiljem maitsesime mõlemad elevandimeeste pakutud kohalikku samakat. See arstirohtu meenutav pudel läbipaistva vedelikuga ei jäänud maitselt eriti poekraamile alla. Aga mida mina ka tean.
Enne äraminemist saime proovida viimaks ka elevandichapatide valmistamist, mis on päris raske töö, aga heas seltskonnas läks ludinal ja siis juba oligi aeg kõigiga hüvasti jätta, sest pidime tormama sarivabrikust läbi enne selle sulgemist ja meie lahkumisaega, sest mu pluus tundus olevat liiga suur ja sellise raha eest ootaks professionaalselt meeskonnalt päriselt ka minu kehale sobivat pluusi. Mis mõte on siis üldse piinlikkushetkede, nagu võõrad mehed mõõtmas sinu strateegilisi piirkondi, kannatamisel?
Seega kallistasime kõiki kiirelt ja jooksime bussi poole. Bussijuht, va kavalpea, aga sõidutas meid sihtkohast umbes kilomeetri jagu edasi, mis tähendas, et pidime pimedas raskete kottidega üht peatänavalt eemale jäävat käiku otsima ja see ei olnud üldse lihtne, aga ühestki küüdipakkumisest ei julgenud ka kinni hakata.
Viimaks siiski suutsime õige koha üles leida ja end naerualuseks teha – mina siis eelkõige, sest nemad olid väga vastutulelikud ja lubasid pluusi mu soovidekohaselt ringi teha, aga nüüd uuesti proovides tundus see täiesti paras. Hakkaksin iseenda mõistuses kahtlema, kui teised ka varem näinud poleks, kuidas pluusi seljaosa kottis tundus olevat. Nüüd sain sama targalt jälle poeuksest välja jalutada.
Käisime veel lähedalasuvas restoranis end tõeliselt heast toidust lõhki söömas ja jõudsime rongijaama kõigest viis tundi varem kui vaja. Mis oli eriti irooniline, sest planeeritav sõit oli vaid neli tundi ja rong jäi hiljaks. Ühel hetkel hakkasin juba kahtlema, kas ootame üldse õiges kohas, sest naisehääl kordas ikka ja jälle midagi arusaamatut meie rongi kohta. Aga vahel lähevad asjad plaanipäraselt ka.
Ahjaa… üks naljakas vahejuhtum oli ka jälle. Tegime rongijaama ametlikus kohvikus aega parajaks, kui kõrvallauda istus Eesti lipuvärvides mees ja me ei saanud mitte muigama hakata. Tema aga sai sellest julgust rääkima hakata ja küsis hiirvaikselt, kas tahame veg. burgerit või veg. pitsat. Me ei tahtnud mitte kumbagi oma head ja paremat täis kõhu peale ning ütlesime enda meelest viisakalt ära ja mainisime veel seljataga olevat söögiorgiat, aga varsti pani ta ikka meie nina alla samasugused petuburgerid nagu tal endalgi. Purskasime üllatusest naerma ega saanud tükk aega pidama, kuid kutsusime ta süütundest enda lauda. Nagunii oli tüütu kogu aeg üle küsida, mida ta ütles, aga ka samas lauas ei suutnud ta piisavalt heli tekitada. Loe: üldse.
Sõin viisakusest kaks ampsu ja siis läksin meile mahla otsima. Ta tuli mulle järele ja võttis siis meile kõigile minu soovi kohaselt mahlad. Ühel hetkel aga sa ta telefonikõne ja pidi lahkuma, kuid enne veel küsis mu numbrit. Sundisin teda e-mailiga leppima ja kritseldasin oma aadressi võimalikult koleda käekirjaga paberitükile. Ma vihkan seda süütunnet. Ei küsinud me ju talt midagi ega tahtnud ka võlgu jääda või luua muljet, et kasutame teda ära. Lisaks Harsh alati õiendab minuga, kui jälle mingi jobu helistab, kes mult numbri välja pressinud on. Aga olin ummikus.
Tema lahkumise järel tekkis uus dilemma. Tema need söögid-joogid meile tellis, kuid me kumbki ei näinud teda arvet tasumas ja nüüd ei teadnudki, kas ta tegi meile välja või jättis enda toidu meile maksta.
Ühel hetkel tuli aga aeg rongi peale minna ja jalutasime välja. Kassapidajal oli parajasti hästi kiire ja nüüd ma ei teagi, kas tegime talle külma arve või mitte. Paha tunne on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar