Ehk käisin eile lasteaias abiks. Sai jälle palju naerda, kui tibud mu hulluks ajamise vahepeal selliste pärlitega välja tulid. Ja kuidas te teeskleksite magamist, kui pisike sinu kõrval loendab su käevõrusid ja räägib sulle, et tal on hästi palju liblikakujulisi karamelle kodus ning sul jälle on väga palju ilusaid asju alates küünelakist ja lõpetades värvitud silmalaugudega.
Seekord nägin ka minu endiste tibude lapsevanemaid, kellega ammu kohtunud polnud ja üritasin mind juba unustada jõudnud tibude südameid tagasi võita. Oli tore päev. Tuli taas meelde, missugune rõõm ja stress on lastega töötada. Jah, olen aus ja ütlen, et ongi mõlemat. Kohati tunned, kuidas vererõhk tõuseb sünkroonselt kisa tõusuga, aga need samad lapsed võivad teisel hetkel olla tõeliselt armsad jälle. Ka endisi kolleege oli tore näha ja kallistada. Nüüd on ainlt üks rühmakaaslane ning meie lapsega koju jäänud vana ülemus veel nägemata.
Tänane päev aga oli intervjuudekeskne. Kadideerisin viimasel hetkel ühele ametipostile ja sain kohe ka kutse vestlusele, kuid selle rikkusin vist ise ära. Nende jaoks oli oluline vene keel ja nad ei näidanud eriti oma arvamust välja, mistttu jäi hinge tunne, nagu minust jääks väheks ja ükskõik, kuidas ma ka ei ürita neile muljet avaldada, tühjenen kui nõelga katki torgatud õhupall ja samuti kaob lootus ning usk endasse olenemata sellest, et usun, et oleksin selles töös hea.
Usu aga sain tagasi teises kohas kolmanda vooru intervjuul. Mõlemas küsiti ka, kas kandideerin kuhugi veel. Ma ei tea, mida nad selle küsmusega saavutada tahavad ja millise vastusega ma rohkem punkte võidaks? Aga ebamugav on see igal juhul. Kas teha nägu, et olen ülimalt lojaalne antud ettevõttele, milles ma veel ei töötagi või tõstaks mu väärtust fakt, et äratan ka teistes huvi? Muidugi on ettevõtteid, mida eelistan teistele ja pean endale väga õigeks, aga rumal oleks kogu elu nende pärast ootele panna ja vahepeal nälga surra.
Igatahes, teine intervjuu läks minu meelest väga hästi. Närveerisin küll nii, et oli raske keha kontrolli all hoida, aga vähemalt jutt jooksis, saime naerda ning nägime, et sobime omavahel päris hästi. Seal kuulsin ka esimest korda, et ma võin olla selle töö jaoks liiga hea. See aga tekitas neis kahtlusi, kaua ma seal õnnlikult paigal püsiksin ning mul oli raske vastata. Keegi ei tea ju, kas neile meeldib mõni töö ilma, et nad oleks enne seda reaalselt proovida saanud, aga usun, et seal võiks olla täitsa tore. Lihtsalt loodan, et keegi jõuab järedusele, et mina olengi parim nende jaoks.
Nüüd räägin endise ülemusega tema esimestest seksuaalkogemustest ning muigan omaette olukorra iroonia üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar