Üleeile õhtul tekkis lugedes Eat. Pray. Love'i selline kummaline mõte, et kui prooviks ka ühe päeva olla täielikus vaikuses, tegeleda oma keha ja vaimuga ja mitte lihtsalt olla, vaid nautida päeva. Võtsin endale pähe hunniku asju, mida sel päeval veel tahan või just ei taha teha.
Esimene otsus oli, et ei suhtle mitte kellegagi ja teen end ka teistele kättesaamatuks. Seega saatsin enne keskööd paar kirja lähedastele, et nad ei muretseks ega püüaks mind otsida ja siis lülitasin välja telefoni, logisin välja kõigist chat'idest ja tegin olemise mõnusaks erilise muusika, viirukite ja küünaldega. Lisaks lubasin endale, et hoian eemale ka kollastest uudistest ning paljust muust, aga samas ei peida end terve päeva toas.
Esimese asjana otsustasin, et tuletan meelde Sudarshan Kriya hingamisharjutused ning püüan ka veidi kehalist jooga teha, alustades päikesetervitusest. See võttis juba oma tund aega keset ööd ja ma tahtsin seda teha ihualasti, aga oli veidi raske keskenduda, sest vastasmaja kontorites ikka veel inimesed töötasid.
Just siis, kui ettenähtud programm läbi sai, läks üks küünal hulluks ja üritas igat pidi purgist välja saada. Jälgisin siis aukarlikult seda ja proovisin, kas suudaksin leeki jälgides mediteerida, aga ilmselgelt olen ma veel liiga koba. Ei aidanud ei leek ega selle tagant kumav pilt minust. Pilt, kus olen mina, aga mitte päris see sama mina, kes ma sel hetkel olin. Tuttav ja võõras ühekorraga. Filmisin siis hoopis leeki ning lõpuks otsustasin, et on aeg end puhtaks küürida duši all ning magama minna.
Hommik tuli üsna hilja. Lubasin endale aeg-ajalt emailide kontrollimist, aga võimetus vastata ajas kohati väga hulluks. Seega läksin järgmise plaani kohaselt hoopis õue jalutama ja selleks oli ideaalne ilm. Päike säras taevas väikeste pilvede vahel ning maa auras. Samas teeradade kõrval oli ikka veel paks sädelev lumi. Esimesena jalutasin hobuste juurde, kontrollimaks, kas nad on üldse õues ja kohe kahetsesin, et neile midagi kaasa ei võtnud ning ka kaamera maha jätsin. Need ema ja alles tissi otsas olev varss olid üliarmsad, aga pettusid minus kohe, kui said aru, et mul midagi neile anda ei ole.
Sealsamas pani muigama ka tore vaatepilt ühest isast, kes oma väiksed lapsed hobuseid vaatama tõi keset tööpäeva ja siis nende tähelepanu juhtis ka linnulaulule. See nägi nii armas välja. Soovin, et ka minu isa oleks vahel minuga nii teinud. Nüüdseks olin juba paar korda kogemata ka oma vaikusenõuet rikkunud, püüdes hobustele midagi sosistada.
Järgmiseks jalutasin randa ja ka seal ootas mind üllatus. Esmakordselt nägin, et Stroomi rand on täis luiki. Neid pidi seal ligi 50 olema ja nad tulid inimestele väga lähedale. Tekkis tõeline aukartus nii ilusate olendite ees ja samas ajas naerma, kuidas nad kuival maal paterdavad nagu vanad puusaprobleemidega kodanikud. Sealt ei suutnud ma kohe tükk aega edasi minna, kuid viimaks siiski pöördusin teistkaudu tagasiteele. Päris veepiirile ei saanudki, mitte et vett näha oleks olnud, aga tore oli sellegipoolest, kui päike nägu soojendas ja kõik oli nii vaikne ja ilus ja puhas.
Järgmine katsumus oli käia sõnagi lausumata toidupoes ja mitte näida ebaviisakas, kuid kuidagimoodi sain ka sellega hakkama, mille järel lubasin endal koju tagasi tulla.
Kodus sai alguse enda metafooriline puhastamine, ehk võtsin appi kõik vahendid kuni valgendajani, et oma heledaid talvesaapaid päästa, kuid paistab, et neid enam päriselt puhtaks ei saagi. Pesin ka pesu ja tegin elamist korda ning kõik see oli rohkem hingele kui ihule.
Ihu jaoks tegin hoopis põhjalikult pediküüri, misjärel hakkasin kirja panema oma mõtteid ja soove ja eesmärke ja asju, mille eest tänulik olla. Olin veel enne lugenud läbi ühe suvaliselt ettejäänud teksti raamatust Celebrating Silence, mis täiesti juhulikult rääkis sobivast teemast. Nimelt vajadust suuta keskenduda ning lõdvestuda üheaegselt, saavutamaks sellist teadlikkust, mis toob rõõmu ja rahu, armastust ning loovust. Oli mul ju olnud õhtul meditatsiooni jaoks raskusi mõlema osaga. Nüüd siis üritasingi iseennast parmini tundma õppida ja areneda.
Ülimalt mõnus oli kuulata ka ringiratast Josh Grobani ning Mystic Earthi plaate ja samaaegselt lugeda edasi põnevat raamatut eneseavastamisest. Kuid nii raske oli mitte kaasa laulda. Vahepeal tegin vaid endale tervislikku toitu ning jõin vaid vett ning nii mööduski terve ülejäänud päev. Olin uhke enda üle, et sain kõik eesmärgid täidetud, kuid samas ei suutnud südaööd kuidagi ära oodata, et saaks oma kogemust kallitega jagada. Ei ole ikka veel üksik hunt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar