Reede õhtul tuli taas Sandra mulle külla ning veetsime aega imelikke asju arutades. Ei mäleta enam, kuidas jõudsime tõdemuseni, et Harsh peaks kogemata vales kohas purki pingeid maandama ja tema minu mehega lapsi saama. Sealt edasi jätkus juba tõsisem diskussioon, kuidas spermapanku ikka käigus hoida, kui vabatahtlikke doonorid ei ole. Näiteks võib korjata kokku kasutatud kondoome ning ka ainuüksi kondoomide põhjal võib sperma eelmise omaniku kohta üsna põhjapanevaid järeldusi teha. Näiteks, et ei ole impotentne, peetakse piisavalt ligitõmbavaks, et kondoomi vaja läheks, harrastab turvaseksi ja seega omab ehk vähem haigusi, kondoomi lahtirullituse astme põhjal saab teha järeldusi suuruse kohta jne. Aga aitab naljast. Päriselust ka.
Meil oli Sandra järjekordse jalavigastuse tõttu üsna tubane nädalavahetus. Jõime veini. Harjutasin palju autosõitu ema ümber terve Tallinna vedades. Sain teada, kui kerge on auto alla libiseda. Piisab rööpa äärele astumisest ja libisedki auto alla. Ka siis, kui üritad auto uksest kinni hoida. Menüüsse kuulus ka üsna mitu filmi. Soovitaks Hangover'i loojate uut meistriteost, kui ka teile meeldib vahel veidi ajuvabaks kiskuv nali. Kahjuks nimi ei jäänud meelde. Due date äkki?
Pühapäeval sain taaskord oma korteriomanikku rikastada ning siis tulid külla Sandra lapsepõlvesõbranna ning tema teine pool. Ajasime veel mõningatele inimstele India isu peale ja siis hakkasime harjutama hennamaalingute tegemist. Mu käsi on üpriski kaunis pärast ligi 18 tund pasta all hoidmist ning nalja teeb vaid mõte selle poolpermanentse kaunistusega tööintervjuule minekust. Lõpuks viisin Sanda tagasi bussijaama ning asusin vaatama filmi Serendipity. Selle armsa filmi tõttu ei õppinud ma selgeks vaid uut sõna, vaid avastasin, et see kirjeldab päris hästi minu praegust elu ja suhet. Kuidas muidu võtta kokku olukorda, kus satud maailma teises otsas elama inimese juurde, kes suudab kõigist eelnevaist enam korda minna ja paremini sobida? On ju õnnelik õnnetus!? Või mis?
Aga täna hommikul temaga sellest ja kõigest muust ka rääkides hakkasin ise taas veidi kahtlema selle õnnetuse õnnelikkuses. Nimelt on ta üsna veendunud, et tema vanemad ei lepi meie suhtega mitte kunagi. Või kui ka lepivad, siis jagub küllaga sugulasi ja sõpru, kellele see pähe ei mahu. Samuti ütles ta, et ei taha mingi hinna eest kellelegi haiget teha, kuid kui vanemad ei anna heakskiitu meie suhte ametlikuks muutmisele - jah, tema räägib juba abielust, mina ei julge veel mõeldagi sellele - siis ta tõenäoliselt austab nende soovi, aga ei abielu kunagi ka kellegi teisega. See on ühest küljest väga meelitav, kuid samas ma ei tahaks, et ta õnnetu oleks. Ja öelge nüüd, kas ma olen tõeliselt rumal või mis, et ma ei taha ikka veel tõenäoliselt hukule määratud suhtest lahti lasta? Kas ma peaksin olema kuri, et ta minu pärast oma vanematega lõplikult pahuksisse ei taha minna ning nende tervist suurema stressiga ohustada või õnnelik, et ta on selline inimene, kes on valmis austusest vanemate vastu ohverdama oma õnne? Ma ei tea, kuidas minuga alati nii juhtub, et armun valedesse inimestesse... Ja ikka ma loodan, et kõik läheb hästi, me ületame kõik muud raskused ning läbi mingi ime jäävad ka tema vanemad rahule valge pruudiga, kes keelt ei räägi ja süüa teha ei oska. Kohati tundub nii lootusetu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar