Täna hakkasin millegipärast jälle mõtlema oma elule keskkooli ajal ja sellele, kui palju mulle seal haiget tehti läbi aastate. Peaaegu iga päev. Ma räägin kiusamisest. Paljud teist ei teagi minu elu sellest osast eriti midagi või ei oska ette kujutada, millest kõigest ma läbi olen tulnud ja kui mulle alles hiljuti tundus, et võiksin rahu teha - kasvõi ainult enda südames - siis nüüd tundub pigem, et olen ehk liiga palju järele andnud, alla neelanud asju, lasknud endaga mängida veel ja veel. Mul on tõeliselt hea meel, et keskkool läbi on. Ja ma ei usu, et ma ise just väga palju pärast seda muutunud oleksin. Ei olnud ka nii, et ülikooli astudes oleks pähe võtnud, et nüüd keeran oma elu 180 kraadi ümber ja hakkan näiteks peoloomaks. Aga täna tulid jälle meelde mitmed juhtumid minu kunagisest elust.
Kas olete näinud seda unenägu, kus tundub, et kõik naeravad just teie üle ja teid halvab õudus? Vähemalt olete selliseid ameerika teismeliste filme näinud, eks!? Noh... mulle meenus üks juhtum, kus see ei tundunud vaid nii olevat vaid oligi. Kõik näitasid näpuga ja naersid ning sosistasid üksteisele midagi kõrva. Samas mulle keeldusid isegi mu tolle aja kõige lähedasemad sõbrannad rääkimast, miks nad minu üle naeravad, sest nad olla kellelegi lubanud, et ei ütle. Ma tean, et mina ise oleksin samasuguses olukorras nende asemel olles lõpetanud ära selle lapsikuse ning sõbra eest seisnud. Aga tol päeval pidas isegi mu pinginaaber olulisemaks olla pigem teiste seas heas kirjas. Lõpuks vist avastasin ise, et terve klass irvitas mu üle vaid asja pärast, mida kõigil vahel juhtub. Mul oli püksilukk lahti ununenud ja nii lihtne see oligi. Aga nende jaoks oli see taas laskemoon, et näe - vaadake seda luuserit. Minu ellu kuulub praegugi sõbrannasid keskkooliajast. Neid samu, kes siis otsustasid pigem jääda tugevamate ja populaarsemate poolele, olenemata sellest, et muul ajal võisime südamesaladusi üksteisele pihtida. Aga ma neelasin selle alla. Meie täiskasvanu elus ei ole õnneks rohkem sellist üksteisele keeramist olnud ka.
Teine juhtum tuli meelde sellega seoses, et minu kõnnak erineb/erines veidi teiste omadest ja selle üle sai ju ka naerda. Mäletan, kui pidin jalutama pikalt mööda koolikoridori kõige suuremate kiusajate ees ja nägin nii kõvasti vaeva, et sirge jalaga käia, et hakkasin hoopis ühe jalaga vastu teist minema ning loperdama, mis andis neile uue võimaluse mu kõnnakut mõnitada.
Võiksin rääkida sadu lugusid sellest, kuidas keegi oli võtnud küsimata mu laualt taskurätiku, jätnud samasse vedelema tühja pakendi ning visanud kasutatu mulle kotti. Või siis oli pool klassi teinud koostööd, et mu kott ära peita. Või seoti mu jalanõud algul naljana eelmise pingi juurde kuuluva tooli külge kinni. Umbsõlme. Ning siis jalutati tunni lõppedes lihtsalt minema teise klassi mind sinna abituks jättes. Või teeseldi, et kohe sülitatakse suust tagasi suur lonks kokat minu valgetele sokkidele, aga kuna ennast ajas nii naerma, siis lõpuks nii kogemata sülitatgi. Mitte, et sellele järgnenud vabandus õnnetuse kogemata juhtumise kohta enam midagi lugenud oleks. Või märgiti üle kogu klassi, et mu rinnad on ebavõrdsed. Jah, see on vale, et teised ei märka. Meenub ka juhtub, kus klassikaaslased kas juhuslikult -või siis ka mitte - minu ema nime mõnitasid ja ma ei julgenud mitte midagi öelda. Nüüd on häbi. Aga tol hetkel ei olnud ma veel nii tugev. Hiljem hakkasin küll vastu võitlema, aga ei ütleks, et see eriti aidanud oleks. Samas oli nende meelest elementaarne, et peaksin neid näiteks kodutöödega aitama. Mäletan ühte varasemat juhtumit, kui üks klassivend õhtuti mulle helistas ja tavaliselt midagi koolitööde kohta ka küsis ning ma siis ei osanud "ei" öelda. Tundus ju nagu ma meeldiksin talle ja ma siiani ei tea, kas oligi nii või kasutas ta lihtsalt mind ära. Aga ühel hetkel vahetati meie kodust telefoninumbrit ja ma olin nii õnnelik, et tal ei ole enam seda. Kuni mu sõbranna selle jälle lahkelt talle andis.
Öelge mulle, millistel alustel peaksin ma kunagi andeks andma inimestele, kes igapäevaselt hoolitsesid selle eest, et ma koolis käimist vihkaks ja kardaks korraga ning mõnedki korrad keelduks lausa minemast? Mind on aidanud palju mõte, et kiusajad kiusavad iseenda madala enesehinnangu pärast ning saavad nii korraks end ülevana tunda. Aga kuidas täpselt see kiusatava elu kergemaks peaks tegema? Kõigile teistele, kes aga on koolikiusamisega kokku puutunud ja seda lugema satuvad, võin vaid öelda, et ka täiskasvanute maailmas ei käitu kõik täiskasvanulikult, aga erinemisest saab pigem pluss hetkel, mil saad aru, et oled väärt enamat. Et sa oled milleski tõeliselt hea ja seda hakatakse ka tunnustama. Enne seda punkti võid aga ikkagi imelik underdog olla. Et ei peagi kõigile meeldima ning see on okei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar