Täna oli üle pika aja tõeliselt tegus päev - just nii nagu mulle meeldib. Vedasin end juba keskpäeval, mis on minu mõistes siiski hommik, kodust välja, et koos emaga lõunat süüa ja siis juuksurisse ning autole remonti järgi minna. Ootasin kõike seda väga ja ootasin huviga ka õhtust töötegemist, sest postkasti olid laekunud uued tellimused ning varem ei olnud mul võimalik nendega tegeleda. Üsna lahe oli ka öelda, et lükkasin tööasjad õhtuks, kuigi seetõttu ei saanud mitmest teisest ideest kinni haarata.
Aga tagasi algusesse. Läksin siis ema töö juurde ja põrkasin kohe kokku seal ühe toreda tuttava tüdrukuga. Me saimegi temaga kuidagi märkamatult tuttavateks, kes muljetavad nagu lähedased sõbrad. Tegelikkuses on ta ju küll minu eakaaslane aga mu ema kolleeg ja võrdväärne ning nemad on sõbrad, kes minu seiklustest omavahel rääkisid India ajal. Mul on ikka nii imelik mõelda, et see seitsmekuuline seiklus, mida alles planeerisin ning mille pärast närveerisin on juba seljataga. Igatahes, too tüdruk ütles mulle, et tema oleks arvatavasti seal haigestudes esimese lennuki peale istunud ning koju sõitnud. Mina vastasin ilma eriliste liialdusteta, et mina võiksin esimesele lennukile istuda ning tagasi sõita. Põhjusi selleks oleks rohkem kui üks, aga pean tunnistama, et üks domineerib küll. Järgmisena ajas ema ülemus mu närvi, üritades mind Amway'sse värvata. Vastik. Vastik. Vastik. Iga järgmine üritaja teeb enda maine mu silmis aina rohkem maha ja ma ei tahaks olla eluski ise positsiooil, kus end oma sõpradele ise ebameeldivaks muudaksin.
Järgmine peatus oli juuksur. Ootasin seda ka pikisilmi, sest ostsin esmakordselt selle jaoks mingi voucheri nagu neid praegu netis iga päev müüakse ja lubati juusteravi. Juuksed on muutunud juba väga hellaks teemaks. See, et neid kunagi oma parimaks feature'iks pidasin, on kauge minevik. Olevik on see, et olen saanud praegu kaks korda järjest paarikuuse vahega jälle kümme sentimeetrit otsast maha võtta, et üleüldse midagi päästa. Teine põhjus, miks seda külaskäiku ootasin, oli aimdus, et satun esmakordselt meesjuuksuri juurde ja see intrigeeris. Sattusingi. Ta oli hästi tore. Vene rahvusest aga rääkis nii ilusti eest keelt. Muidugi tegi ka vigu, aga minu vene keel pole võrreldavgi ning tema vead olid nunnud ja arusaadavad. Ma ei tahaks küll patroniseeriv tunduda, aga ma ei saanud mitte muigama hakata, kui ta rääkis šampoonistressist nig hiljem sasis mu pead, et näha, kas ka pärast tema pooleteisttunnist tööd lähevad kohe mu karvad uuesti kortsu. Uue soenguga jäin ka rahule, kuigi oli kurb jälle nii suurest juuksehulgast loobuda. Võimalik, et lähen ta juurde ka tagasi. Õigest hinnast hoolimata. Muideks, omaette eriline feeling oli juukseid kammiv mees ja fakt, et ta oli esimene juuksur, kes küsis, millist harja ma kasutan ning laitis minu puhul üldsoovitatavad naturaalharjastega kammid ning ainult kuivade juuste kammimise reegli maha. Tunnen ju ise ka, et märjalt on poole lihtsam. Ja ostsin kohe koduteel uue harja, olles kuri enda peale, et ligi ümme aastat nende nuustikutega mässanud olen.
Autoremont on minu jaoks alati olnud oodaud nähtus, sest seal on üks äge mees, kellega saab alati lõõpida. See saab alguse juba telefonikõnedest ning pärast on mul alati super tuju. Muidu ta on liiga vana ja üldse mitte minu maitse, aga selline süütu plärtsumine üksteisest tegelikult midagi teadmata on ülimalt lõbus. Seega kibelesin üle poole aasta sinna minema, kuid pidin pettuma. Ta rääkis peaaegu kogu mu seal oleku aja telefoniga töö asjus ja seega sain vaid end tutvustamata auto järele küsida, arve ära maksta ning minu meeldivaks üllatuseks ka oma võtmed pihku. Tore, et nad mäletavad. Ka üle pika aja ja siis, kui auto viis töösse hoopis keegi teine. Arve oli ka meeldivalt väike, kuid see küll meeldiv ei olnud, et ma pärast ühegi trikiga koduväravat lahti ei saanud ja siis ropendades ümber auto käisin. Kuidas ma saaksingi rõõmustada oma auto tagasisaamise üle, kui ma ei saa teda turvaliselt selleks mõeldud tagahooli ära parkida? Lõpuks jäigi tänavale ja homme proovin jälle.
Õhtupoole siis tegin tööd, nagu mainitud, ja sain ülaltavalt kiiresti valmis. Ei teagi, kas nüüd on sellega kõik või mitte. Süda sai ka rahu selle teise ettevõtte kohapealt, kus vestlusel särasin, sest postkastis ootas pimekoopiaga email, kus märgiti, et kogu konkurss tühistati mingi firma strateegiamuutuse tõttu. Minu egole mõjus see hästi. On see väga imelik? Aga ju siis ei olnud see mulle mõeldud. Aga ka mitte kellelegi teisele.
Õhtu lõppedes suutis Tema jälle korraks mu rahu rikkuda. Tema üllatuslik taasilmumine ei tohiks mulle enam üllatus olla. Aga nüüd siis oleme jõudnud faasi, kus polegi midagi öelda ja vaid meie arvutid saadavad üksteisele vastikuid viirusi. Või vähemalt ma arvan, et sellega oli tegu. Ei usu eluski, et ta mind madamiks kutsuks. Panin kirja avamata kinni. Tema peatükk mu elus on läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar